Peeter Ulas (7. aprill 1934 Tallinn – 15. detsember 2008) alustas oma kunstiõpinguid keraamikuna, kuid vahetas peagi ala ning lõpetas 1959. aastal ERKI graafikuna. Seejärel tegutses ta vabakutselise kunstnikuna.

Aastal 1963 asus ta tööle Tallinna Pedagoogilisse Instituuti, kus töötas üle 30 aasta.

Koos Herald Eelmaga viisi Peeter Ulas eesti graafikas läbi uuendamise: joonistuse ja litotehnika valitsemine asendus eri graafilistes tehnikates (linoollõige, söövitus jne) otsingutega. Ulas ja Eelma olid oma teostega 1960. aastate teise poole ANK rühma estetismi eelkäijad.

Legendaarseks said tema kõrgtrükigraafikas valminud teosed "Õhtu sadamas" (1962), "Suur kammeljas" (1963), "Magav laps" (1965) ja mitmed teisedki. Vähem kui kümne aastaga oli ta sisuliselt jõudnud tippu. 1968. aastal pälvis Peeter Ulas peapreemia I Tallinna graafikatriennaalil teosega "Ohver".

1970ndatel võttis Ulase loomingus võimust sürrealistlik vaimsus. Kõige enam inspireerisid teda sellel perioodil linn üldisemas tähenduses, selle rütmid ja arhitektoonika ning Itaalia reisi muljed. Kunstnik avastas enda jaoks pehmelaki tehnika ning kombineeris seda embossinguga (värvita reljeeftrükk), klišeetrükiga jne.

1980. aastatel järgnes suures formaadis tööde sari "Pidulik graafika", mis tõi Peeter Ulasele Kristjan Raua nimelise kunstipreemia. 1990ndate lõpust muutus Peeter Ulase looming lakoonilisemaks ja samas värvikamaks. Oluliseks muutusid kompositsioon, rütm ja värv. Just selle perioodi sarjadega pälvis kunstnik 2004. aastal Eesti graafikale suunatud Eduard Wiiralti preemia. Ulase looming oli veenvalt isikupärane, salapärane ning filosoofiline.

Ta oli üks silmapaistvamaid Friedrich Reinhold Kreutzwaldi loomingu illustreerijaid ja pälvinud kirjandusklassiku kirjapandud muinasjutu "Paristaja-poeg" kujundamise eest Jaan Jenseni nimeline preemia (1987).

Näitust on võimalik vaadata kuni 24. augustini 2015