Uus raamat
Kristjan Haljak
„Palavik”
Värske Rõhk, 2014

Viimasele, 2014. aasta eesti kirjanduse Vikergallupile vastanute seast tõi koguni kuus inimest parima debüüdina välja Kristjan Haljaku "Palaviku". Juba see on märkimisväärne tunnustus, mis võiks alustavale autorile julgust ja tegutsemisindu anda. Kainestava lisateadmisena tuleb siiski arvesse võtta eesti väiksele kirjandusruumile omaseid tegureid. Esiteks pälvib debüteerija mõnikord tunnustust juba pelgalt oma tonaalsuse ja intertekstuaalsete taustade suhtelise erinemise tõttu noorema põlve luule peavoolust ehk pelgalt stiili välisilme järgi. Teiseks on raske välistada kirjanduskriitikas teatud onupojapoliitikat. Isikliku ehk mittetekstuaalse sümpaatia ja hämaravõitu sümboolse kapitali rolli ei saa kunagi kriitikast lõpuni eraldada, kuid selle poole tuleks ideaalis püüelda.

"Palaviku" puhul torkab esimese omadusena silma Valter Jakovski stiilne kujundus. Vertikaalselt kirjutatud ja virvendav luulekogu pealkiri meenutab õhku tõusvat suitsu või vett, millesse on visatud kivi. Kujundus hakkab sekkuma ka tekstide semantikasse ja siin on minu silmis esimene vastuolu. Nimelt lõpetab Haljaku luuletuse alati paksus kirjas ja trükitähtedes fraas, mis selle ülejäänud tekstist rohkem esile tõstab. Kuna see fraas paikneb just lõpus, siis tekitab niisugune graafiline kuju ootuse, et see puänteerib luuletuse, mida aga sugugi alati ei juhtu. See ei pruugi olla iseenesest kujunduslik möödapanek, kuid mõjub siiski kummastavalt, kuna trükitähtedes lõpufraasid pole ka sisukorras luuletuste pealkirjaks pandud ning tekib küsimus, milleks on nii selget graafilist rõhutust sellisel juhul kasutatud. Selgus ei saabu ka siis, kui lugemisel jämedas trükis kohti valjemini skandeerida.

Mulle tundub, et Haljaku luule võbeleb kahe ülesehitava pooluse vahel, mida on raske ühe teksti või isegi luuletsükli piires omavahel lepitada või kokku kõlama panna. Selleks on ühelt poolt soov jutustada (mõnd sündmust, situatsiooni) ja teisalt mängida kõla ja vabade assotsatsioonidega. See ei häiri tekstides, kus lakoonilisest jutustusest sünnib võrdlemisi terviklik sürreaalne pilt nagu „"ühel laupäeva pärastlõunal" (lk 8) või „*kellaosutid liiguvad” (lk 23–24). Üldiselt aga kaasneb luuletuses jutustamisega alati oht muutuda venivaks ja väsitavaks. Eriti kui kasutusse tulevad juba sidesõnad „ja”, „siis” ja „vaid”, ei suuda nendega seltsivad kujundid enam mõttetihedust koos hoida. Haljak on harva kasutanud algriimi ja mõnikord õnnestub see kenasti: tänavad on tühjad / öö vajutab päevale ja inimesele / pika pika pai ja pitseri (lk 15). Teinekord on aga värsi tähendus kõlale ohvriks toodud: õigel ajal prosecco lahtub / veeni kaovad vein ja väsimus (lk 25). Ilus, aga mida tähendab väsimus "kaob veeni", mis on muidu igati arusaadav veini puhul? Kui väsimus on kirjutajal veenides, siis ei ole see ju kuhugi kadunud? Tsiteeritud luuletus on sellest semantilisest pisisegadusest hoolimata üks raamatu parimaid ja ilmselt kõige paremini rütmistatud.

Arvan, et autor oleks pidanud põhjalikumat tööd tegema iga luuletuse jaoks ühtse registri leidmisega ja julgemalt kärpima üleliigseid sõnu või pigem esitama mõnede sõnade kasutuse kohta kriitilisi küsimusi. Näiteks luuletuses „"pirital vajus päike alla mere peale" kordub viiendas ja viimases reas värsirida noh sealpool vett (lk 45). Aga mis "noh"? Millises registris, millise häälega ma peaksin seda nohhi lugema, kuidas teeks seda autor ise? Ehk on kirjutajale "sealpool vett" öelda kuidagi liiga tavaline tundunud ja „noh” lisab sellisel juhul iroonilise distantsi. Paraku ei suurenda see minu arvates tähenduslikkust. Luuletuses „"lamasin sügise tänava" (lk 26) on autor alustanud paeluva mõtisklusega keha ja vaimu, hinge ja jumala üle. Kui jumal on selle närtsinud kuusega võrreldava maailma tipus olevas viisnurgas, kas siis meie oleme selle alla pudenenud okkad, küsib autor. Paraku lõpetab sellise ilusa ruumilis-geomeetrilise arenduse justkui vägisi sissetungiv resignatsiooninoot: jah elu on kulunud mäng / ja sügise nukrus / kasutu rämps (lk 26). Kahju, oleksin väga sellele tekstile oodanud huvitavat, võib-olla teatud vinti peale keeravat lõppu, mis oleks selle kirjeldatud maailma nurgad kuidagi uuel, miks mitte iroonilisel viisil kokku sõlminud.

Haljaku raamat asetub oma pealkirja ja üldise tonaalsusega muidugi ka laia ja vastuolulisse dekadentsi konteksti. Siin mängib kaasa ehk fakt, et autor mitte üksnes ei loe prantsuse keelt, vaid ka tõlgib sellest luulet, proosat, arutlusi. Heiti Talviku 1934. aastal ilmunud jõulise „Palavikuga” ei ole selle uuel nimekaimul vähemalt värsi vallas esmapilgul mitte midagi ühist. Aga loomulikult pole sarnased ka nüüdisajal kehtivad poeetilised konventsioonid. Sõna palavik on jõulise ja tiine tähendusväljaga ja autor on sellega suhestunud ilmselt üsna teadlikult, kuna niisugune pealkiri ühendab luulekogu tekste veenvalt. Esiteks märgib see raamatu mitmesse suunda laiali kiskuvaid stiilijooni, teiseks tekstide taga aimuvat kirglikku puhastumissoovi – palavik kui võitlus ja eneseületuspüüd. Paraku on seda paljusust, mida ühendada on püütud, ehk isegi liiga palju. Retseptsioonis on muidugi mainitud sürrealismi-seoseid¹, kuid sürrealistlikuks koguks on "Palavikku" raske nimetada, kuivõrd kogu sürrealismi-traditsioon elab edasi pigem siiretena, mida see algselt maailmavaate mõõtu kunstiideoloogia kultuuri laiali paiskas. Vastasel juhul süveneb tendents kõiki keskmisest mänglevama keelega tekste sürrealismiks nimetada, jättes varju sellele voolule algupäraseima – kahe ühendamatuna näiva poolusega kujundi kasutamise (rangelt võttes eesti ainsaks edukalt tegutsevaks sürrealistiks võiks praegu pidada ehk Marko Kompust).

Charles Baudelaire kirjutas "Kurja õite" alguses, pöördumises "Lugejale", et meie pahede loomaaia kõige inetum, vastikum ja õelam esindaja on tüdimus, mis unistab tapalavadest, tõmmates india piipu². Baudelaire reflekteeris ka kriitiliselt väga paljude ajalooliselt põletavate teemade üle, millega tal tuli rinda pista. Luulele ongi tihti vaja midagi, millele vastanduda, mille vastu keele sees töötada, et aina terituda. Minu põhiline mure Haljaku raamatuga ongi, et ma ei suuda leida seda (kas või abstraktset) vastast, millega "Palavik" põrkuks. See tähendab, et kirjutamine on küll palavikuline, aga samal ajal ka justkui liiga palju palavikuliselt-kirjutada-tahtmine. Aga dekadents ei ole ainult kerge mänglevus sõnadega, see on hingekriipiv probleem. Kui Haljak oma järgmises raamatus tekste ühtsete löögirusikatena sihtima hakkab, võivad tulemused olla väga huvitavad, sest "Palavikus" on eos mitu viisi, kuidas luuletada. Võib-olla ei peaks neid ainult ühekorraga teostama.

¹ Lauri Sommer „Le Hipster maudite Pelgulinna paradiisiaian”. – Vikerkaar 1-2, 2015, lk 187; Paul Raud "Sõnamänguline sürrealism". –
Sirp 17.04.2015.

² Charles Baudelaire. "Lugejale". – Kurja õied. Tlk Tõnu Õnnepalu. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus 2000, lk 13.