Veiko Õunpuu: me peaksime kadakasakslusest üle saama ({{commentsTotal}})

Pikk versioon tekstis ja pildis hooaja esimeses "OP-is" 15. septembril näidatud intervjuust 17. septembril kinno jõudva "Roukli" režissööri Veiko Õunpuuga.

Margit Kilumets: Sa tegid, Veiko, selle viimase filmi peaaegu põlve otsas. Tegid selle siin oma kodus Saaremaal, kirjutasid käsikirja ise, kutsusid oma mõttekaaslased näitlejad. Kas see oli eksperiment või mis see oli, või oli see jonn või?

Veiko Õunpuu: Ma arvan, et see oli ikkagi rohkem eksperiment.

Ma tahtsin sellisel moel katsetada, et ma ise ka ei teaks kogu aeg, mis toimub, et ma ei teaks ette liiga palju. Et see asi, mis tekib, see tekib rohkem kohapeal. Juba selle käigus, kui ma näen inimesi kostüümid seljas, nagu karaktereid, tekib arusaam, et mismoodi nad võiksid omavahel suhestuda.

Tõenäoliselt oleks seda võimalik ka ametliku rahastusega teha, aga sel juhul peaks seda raha olema rohkem ja prooviperiood peaks olema pikem, aga seda kõike on nagu praegusel hetkel nende tingimuste juures praktiliselt võimatu teha. Juba ainuüksi stsenaariumi kirjutamine on peaaegu võimatu, nende toetussummade juures.

Mul tuli selline idee eelmisel kevadel, see kevad, mis nüüd möödus, oli eelmine või?

Valner Valme: Eelmine oli mullu.

VÕ: Mullu kevadel tuli selline mõte, ja siis ma rääkisin sellest näitlejatele. Selleks, et meil oleks millestki lähtuda proove tehes ja et me saaksime ilusti alustada, ma kirjutasin mingisuguse asja kokku, mis enam-vähem oli nagu selline traageldatud asi ja sellel ei olnud nime, ta oli täiesti abstraktne selles mõttes, et maja, elanikud ja sõda väljaspool seda maja. Ja sel ei olnud mitte mingit seost selle kohaga.

Aga kui me siin hakkasime tegutsema, siis see koht tasapisi tuli sisse, siis tulid need kummalised mehed sisse, ja siis hakkas ta nagu omamoodi kruttima ja muutus aina rohkem selle mingisuguse imaginaarse Roukliga seotuks. Mis ei olnud nii palju üldse seotud sellega, et siin on sellenimeline koht, aga see tähistab midagi, mis on salapärane.

MK: No need poisid tulid ka ikka siit lähedalt, eks? Need kaks kolli?

VÕ: No selles mõttes jah, et nagu nad ise ütlesid, nad on Roukli mehed.

Roukli on siit paarsada meetrit sinna võssa. See on kunagine pühapaik, seal on muistsed põllud ja seal oli selline röövlikogukond. Siin oli kunagi järv, mis on nüüd umbe kasvanud, mööda mingit väikest oja tõmbasid oma laevad sinna järve peale ja siis elasid seal, nad on ilmselt sõrulaste esivanemad. Kõlakad käivad, ma ei mäleta, kas Saxo Grammaticusel või kellelgi oli sellest mingi lõik, ühesõnaga nad rüüstasid Taani randu ja siis Taani kuningas Valdemar vihastas, tuli siia oma laevastikuga ja lõi nad mättasse, ma olen siukest lugu kuulnud.

MK Selles filmis on väga äratuntav või tajutav sõjaatmosfäär, kuigi vähemalt mina ei saanud teada, mis sõda see on. Ja keda ja kui paljusid inimesi see puudutab. Aga kas sa oled mõelnud sellele, et nüüd sellise Venemaalt tuleva ohu valguses hakatakse seda filmi kuidagi politiseerima? Kas see üldse meeldiks sulle?

VÕ Mida keegi teeb selle filmi pinnalt, mul on ükskõik selles mõttes, kas keegi käsitleb seda nii- või naapidi, see on kõik okei.

Mingis mõttes see mõte sai alguse sellest paranoilisest atmosfäärist, mis eelmise aasta kevadel valitses. Ja siis ma lihtsalt hakkasin spekuleerima selle võimaluse üle, et mismoodi see võiks mõju avaldada inimestele, kui see peaks tõesti reaalseks muutuma. Et me vaatame seda olukorda läbi meedia, ja see on nagu irreaalne veidi, see ei tööta. Aga kui ta peaks reaalsuseks osutuma, mismoodi inimesed käituvad.

VV Need inimesed on harjunud olema kes helilooja, kes kirjanik, ühtäkki nad kaotavad oma identiteedi.

VÕ Jah, siis sõda jäi kuidagi tahaplaanile, sellepärast et inimeste omavaheline pingestamine hakkas huvitavam tunduma. Ja siis hakkas huvitavam tunduma see mõte, et kuidas sellest mingi väljapääs leida, sellest painajalikust paranoiast. Ja sellest hirmutundest.

Kui keerata seda sõjaohtu või pinget peale, siis tunnetuslikult see kõige lõppemise hirm hakkab kuidagi nendele karakteritele kumuleeruma ja see kogu aeg ehitab seda aina suuremaks ja see ühtlasi tekitab võimaluse neil karakteritel omavahel konfliktini areneda. Või see väljast kasvav pinge annab võimaluse selle konflikti ilmsiks tuua. Ja tuleb mängu, kui palju see iga karakteri puhul nende eluvalemeid mõjutab. Selline mõttekonstruktsioon seal taga oli.

VV Need näitlejad on ennegi ägedaid rolle teinud, aga tihti on näitlejal vahel see filter: ma olen näitleja, ma teen praegu siin seda rolli. "Rouklis" neil üldse mingit filtrit vahel ei ole. Kuidas see kujunes?

See, et näitlejad mängivad ennastunustavalt, see on puhtalt tingitud sellest meetodist. Seda lihtsalt ei ole võimalik teha, kui sa tuled, sõidad oma kodust hommikul võtteplatsile, paned grimmi peale, siis on sulle tehtud mingisugune keskkond, kus sa pead hakkama teesklema, et sa oled keegi teine, ja siis sul on vastas grimmiga inimene, keda sa tead aastakümneid, kes teeskleb sulle vastu, et ta on keegi teine, ja siis seda jupitatakse kogu aeg mingil kummalisel moel, hüpatakse ajas edasi-tagasi, võetakse üks katteplaan kuskilt, siis võetakse üks plaan, kuidas tegelane vaatab mingis emotsionaalses seisundis üle õla, ja siis minnakse mingit teist asja tegema.

Kui see ei ole kronoloogiline, siis kuidagi see peab usutavaks muutuma, et inimesed nagu hakkavad selles mängus ise seda mingil määral uskuma, ja nad on võimalikult palju rollis, neid keegi ei sega selles ja see on selline spetsiifiline tegemine, mida üldiselt sellise klassikalise filmi tegemise juures on väga raske saavutada.

Kõik segab, kuigi näitleja on harjunud publikuga, siis näiteks selline asi võib totaalselt lõhkuda keskendumise, kui näitleja näeb võttegrupi hulgas üht inimest, kes ei ole keskendunud. Keegi vaatab oma nutitelefoni või mälub nätsu ja vahib kuhugi mujale, see automaatselt lõhub ära terve selle ruumi, atmosfääri. Ruumis peavad kõik inimesed olema kontsentreeritult selle ühe asja juures. Ja sellist väga suurte produktsioonide juures praktiliselt ei ole võimalik teha. Sa ei suuda kontrollida kõiki leveleid või inimesi, kes sellega seotud on.

MK: Mis aeg see sinu kui režissööri jaoks on, kui film läheb kinno? On see oluline aeg?

VÕ Mingi väga oluline hetk on see, kui sa tood filmi välja, ja näitad ette, siis tekib selline moment, kus sa mõtled, et olen ma adekvaatne või ei ole või et kas ma olen mõistuse juures või ei ole. Et teised inimesed peaksid ka nagu ära nägema, ja siis midagi sellest arvama, ja siis tekib selline hetk, et oh, veel ma ei ole täiesti lolliks läinud peast.

Meil oli Ruhnus linastus, ja siis kahekümnendal minutil kargas üks paks mees püsti ja hakkas karjuma, et kas teile meeldib see ja siis rahunes maha, istus maha ja vaatas edasi. Vaatas lõpuni ära. Aga üks naine tõusis püsti natuke aega hiljem ja siis raputas pead ja ütles: ei noh, see on täielik eesti film. See oli just minu lähedal ja ma ütlesin talle, et kulla inimene, see ongi eesti film. see on sada protsenti Eesti film, ja siis selle peale ta nagu läks lühisesse korraks, ja siis vaatas mind, raputas uuesti pead ja ütles: oh, on ikka paremaid ka nähtud! Ja läks minema. Noh, mis on okei, et kedagi ei saa sundida istuma poolteist tundi mingi koha peal ja vaatama asja, mida ta ei taha näha.

Aga mul on sellest tekkinud siuke tunne või varasem tunne on ainult süvenenud, et mingi selline kultuuriline alaväärsuskompleks või kadakasakslus on ikka räme suur eestlastel. Me peame saama ennast väljastpoolt ära valideeritud, et teised ütlevad meile, kuidas on õige. Et meie mingi tegevus peab saama nagu heakskiidu ja see tegevus peab meenutama võimalikult palju seda, millisena me oleme näinud mingit välismaist tegevust. Võib-olla sellises populaarkultuuris nagu film paraku on, on see tendents suurem veel, aga üldiselt on see hästi kahetsusväärne minu meelest. See teeb kurvaks. Et ei suudeta aktsepteerida ennast või öelda, et need olemegi meie ja et see asi, mida me siin teeme, on meie, ja meie võimed on sellised, meie arusaamine on selline, meie oskused, harjumused, nägemused on need ja me teeme neid asju. Samamoodi Eesti film ongi see, nagu me teeme neid asju, meil on oma käsitlus ja tunnetus, seda ei saa eitada.

Peaks võib-olla rohkem sellest lähtuma, mitte nii palju nagu häbi tundma enda pärast.

"Roukli" on katse teha just nimelt Eesti filmi, täielikult sügavalt Eesti filmi ja niiviisi, et ta veel ühenduks selliste filmidega, mida tehti nõuka ajal, mis on meie filmipagas või traditsioon, ja "Roukli" püüab esteetiliselt ja mingil muul moel ka kontakti saada selle selle minevikuga. Minu arvates on see vajalik ja sellepärast pole vaja häbi tunda.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: