Erkki Tero on mees, kes käib oma teed. Seda juba alates legendaarsest ÖÄKist 1990ndatel, omamoodi vastuvoolu käik on olnud ka Eesti Popsi plaadimärgi loomine ja samanimelise raadioshow koostamine koos Janek Murdiga.

Djerro nime all on nüüd ilmunud Tero esimene sooloalbum. Esoteerilis-erootilise pealkirja "XXMagick" all peidab end elektrooniline ja ambientne rännak popmuusikast välja, avangradsema ja abstraktsema helimaalima suunas. Vähe on neid muusikuid, kes sedavõrd julgeid rände kahe pooluse vahel ette võtaksid, kodumaisest elektroonilisest muusikast võiks siia kõrvale näiteks tuua Taavi Tulevi, kes Laulan Sinule projektiga tegi vastupidise suunaga külaskäigu tehnosugemetega ambiendist ulatuslikuma kuulajateringiga popmuusikasse.

Ilmselt jäävad tõsisema elektroonilise muusika ja populaarsema tantsu- või olelusmuusika vahelised piirid siiski ületamatuks ning need kategooriad eraldi seisma vaatamata sellele, kui palju püütakse valgustada nendevahelist pimeala, eikellegimaad. Djerro "XXMagick" viibki sellele defineerimata unealale. Sageduste ja helikõrguste vaheldumise ning tehnitsistliku pulseerimise taga viirastuvad tontlikud, ugrilikud rabamaastikud ja jalge all õõtsuv pind, varjamas ürgset mana. "XXMagick" nõuab tähelepanu, see on tantsumuusika meeltele, mitte jalgadele. Ta hakkab tööle ka siis, kui unustada kaasa pandud retsept: Crowley, Friedkin, Can ja Murnau. Djerro mängib kajade ja heliluupidega, mis jäävad kajama näiteks pärast räsivat tehnopidu, ta lisab sinna dekonstruktiivset sõnamaagiat, isegi huumorit ja muudab kogemuse ebamaiseks. "XXMagicku" mõju on äärmiselt isiklik – ette on antud audiolavastus, selle visuaalne stsenaarium tuleb kuulajal endal luua.

Djerro panus omamaisesse algupärasesse elektroonikasse on seda hinnatavam, et 2010ndatel on seda skeenet üpris vähe uute albumitega rikastatud. Ehkki albumeid ilmub, pole see võrreldav nullindate algusega, mil Ulmeplaadid kodumaist elektroonikat regulaarselt väljastasid.