X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Lugege katkendit: Witold Gombrowiczi "Neitsilikkus ja teisi jutte"

Witold Gombrowicz
Witold Gombrowicz Autor/allikas: Hendrik Lindepuu Kirjastus

Värske Loomingu Raamatukogu toob lugejateni Witold Gombrowiczi kogumiku pealikirjaga "Neitsilikkus ja teisi jutte", mille on poola keelest tõlkinud ja saatesõna kirjutanud Hendrik Lindepuu

Eestis seni näitekirjaniku ja “Päevaraamatute” autorina tuntud Poola kirjanduse suurkuju Witold Gombrowiczi (1904–1969) jutuvalimik sisaldab kuus lugu kogumikust "Bakakaj". Gombrowiczil puudus respekt nii ülikoolides õpetatava filosoofia kui ka kirjanduse kui niisuguse vastu, mida ta pidas snobistlikuks rituaaliks. Ise püüdis ta kirjutades vabaneda kõigist käibivatest reeglitest; tema eksistentsi ja inimpsüühika sügavustesse kaevuvates juttudes leidub nii fantaasiat, absurdi kui ka huumorit.

120 lk.
Hind 3.20.
Saadaval ka e-raamatuna.

Advokaat Kraykowski tantsija

 

Ma olin juba kolmekümne neljandat korda minemas vaatama operetti „Silva” ning et olin hiljaks jäämas, läksin sabast mööda otse kassa juurde ja ütlesin piletimüüjale: „Kulla proua, mulle palun nagu tavaliselt rõdule ja kiiresti.” Siis aga nabis keegi mul kratist kinni ja külmalt, just nimelt, külmalt tiris mu kassaluugist eemale ja tõukas sinna, kus oli mu õige koht, see tähendab järjekorra lõppu. Mu süda kloppis ja hing oli kinni jäämas – kas avalikus kohas kratist kinninabimine ei ole lausa mõrtsukalik tegu? –, ma kiikasin üle õla: see oli pikka kasvu, pöetud vuntsidega lõhnastatud noobel härrasmees. Ta vestles kahe elegantse daami ja ühe härraga ning silmitses äsjaostetud pileteid.

Kõigi pilgud olid minule pööratud ja nii pidin ma midagi ütlema.

„Kas teie osutasite mulle seda au?” küsisin veidi irooniliselt, võib-olla isegi kurjakuulutavalt, aga kuna mind tabas äkiline nõrkushoog, siis laususin seda liiga vaikselt.

„Kuidas, palun?” küsis ta minu poole pöördudes.

„Kas teie osutasite mulle seda au?” kordasin, aga jälle liiga vaikselt.

„Jah, mina osutasin seda au. Sinna – saba lõppu. Kord peab olema! Me oleme Euroopas!” Daamide poole pöördudes märkis ta: „Me peame õpetust jagama, väsimatult õpetust jagama, muidu jäämegi rahvana suuludeks.”

Nelikümmend silmapaari ja igat masti näod – mu süda kloppis, hääl jäi kurku kinni ja ma suundusin väljapääsu poole –, ent viimasel hetkel (olgu õnnistatud see hetk) kihvatas minus midagi ja ma läksin tagasi. Seisin sabasse, ostsin pileti ja jõudsin oma kohale just avamängu esimesteks taktideks, aga seekord ei haaranud etendus mind täienisti endasse nagu tavaliselt. Sel ajal kui Silva kastanjette klõbistades, keha väänutades ja hingeldades laulis ning kõvakraede ja silinderkübaratega elegantsed noormehed tema tõstetud käe all defileerisid, kordasin mina endamisi, pilk saali esimestes ridades oleval blondil briljantiiniga silutud peal: „Ah, siis sedaviisi!”

Pärast esimest vaatust läksin alla, nõjatusin kergelt vastu orkestriruumi rinnatist ja ootasin veidi. Seejärel kummardasin. Ta ei vastanud. Seega veel üks kummardus, misjärel lasin pilgul mööda loože ringi käia – ja kummardasin jälle, kui saabus sobiv hetk. Ning naasin üles rõdule, värisesin, olin täiesti kurnatud.

Teatrist väljudes jäin seisma kõnniteele. Varsti ta ilmuski, jättis hüvasti ühe daami ja tolle abikaasaga: „Nägemist, kulla sõbrad, homme siis kindlasti – ma väga palun! – kella kümnest „Polonias”, minu lugupidamine.” Pärast aitas ta teise daami taksosse ja oli just ise sisse istumas, kui ma juurde astusin: „Vabandust, et tülitan, aga kas ma saaksin teiega natukese maad edasi, mulle nii meeldib autoga sõita.”

„Jätke mind rahule!” karjus ta mulle vastu.

„Ehk kostaksite minu eest,” pöördusin ma rahulikult sohvri poole. Ma tundsin endas lausa ebatavalist rahu. „Mulle nii...” – aga auto hakkas juba liikuma. Ehkki mul ei olnud eriti raha, üksnes hädavajalike asjade jaoks, hüppasin järgmisesse taksosse ja käskisin neile järele sõita. „Vabandust,” ütlesin pruuni värvi viiekorruselise kivimaja uksehoidjale, „kas see oli insener Dziubiński, kes hetk tagasi sisse astus?”

„Oh, ei,” vastas ta, „see oli advokaat Kraykowski oma abikaasaga.”

Ma läksin tagasi koju. Sel ööl ei suutnud ma uinuda: mitukümmend korda mõtlesin läbi kogu intsidendi teatris, minu kummardused ja advokaadi lahkumise; vähkresin unetu ja rahutuna küljelt küljele, aga samas muutus kangekaelne ringiratast pöörlemine justkui teiseks unenäoks, unenäoks ilmsi. Kohe hommikul saatsin advokaat Kraykowskile uhke roosikimbu. Tema maja vastas oli väike terrassiga piimabaar – istusin seal kogu hommikupooliku ja lõpuks kella kolme paiku nägin teda: ta oli hallis elegantses ülikonnas ja hoidis käes jalutuskeppi. Oh, oh – ta jalutas vilistades, vahel vehkis kepiga, jah, vehkis kepiga... Ma maksin kohe arve ja jooksin talle järele – ja tema selja kergelt lainetavat liikumist imetledes nautisin seda, et tema ei tea kõigest midagi, et see on minu sisemine. Tema järel hõljus tualettvee lõhn, ta oli värske – tundus võimatu talle mingilgi moel läheneda. Aga ka siin leidus hea nõu! Ma otsustasin: kui ta pöörab vasakule, siis ostan Jack Londoni „Seikluse”, millest olen kaua unistanud – ja kui paremale, siis ei saa ma seda kunagi, mitte kunagi, isegi kui saaksin tasuta, ei loeks ma sealt ainumastki lehekülge! See on minu jaoks kadunud! Oh, tundide viisi oleksin võinud passida kohta tema kaelal, kus juuksed sirge randina lõppesid ja algas valge ihu. Ta keeras vasakule. Teises olukorras oleksin kohe jooksnud raamatupoodi, nüüd käisin endiselt tema kannul – sõnulseletamatu tänutundega.

Lillemüüja nägemine andis mulle uue idee – ma võiksin ju kohe, silmapilk – see oli minu võimuses – korraldada talle ovatsiooni, diskreetse austusavalduse, midagi sellist, mida ta võib-olla tähelegi ei pane. Aga mis siis sellest, et ei pane? See on isegi ilusam – avaldada austust salaja. Ma ostsin kimbu, läksin temast ette – ja tema vaatevälja jõudes ei suutnud ma enam kõndida ühtlase ja ükskõikse sammuga ning seepärast poetasin talle jalge ette mõned tagasihoidlikud kannikesed. Ja olin sattunud ühtäkki veidrasse olukorda: ma kõndisin aina edasi, teadmata, kas ta tuleb mulle järele või on hoopis kõrvaltänavale pööranud või siis astunud kangi alusesse, ja mul ei olnud jõudu tagasi vaadata – ma ei oleks vaadanud tagasi isegi siis, kui sellest oleks sõltunud ma ei tea mis, üldse kõik – ja kui ma lõpuks end kogusin, siis teesklesin, et tuul tahtis mu kaabut minema viia ja pöördusin ümber – teda ei olnud enam minu taga.

Õhtuni elasin vaid „Poloniale” mõeldes.

Ma läksin saali kohe nende järel ja istusin naaberlauda. Ma aimasin, et see läheb mulle kalliks maksma, aga lõpuks (nii ma mõtlesin) on ükskõik ja võib-olla ei elagi ma kauem kui aasta, ma ei pea midagi säästma. Nad märkasid mind kohe; prouad olid koguni nii ebaviisakad, et hakkasid omavahel sosistama. Kuid Kraykowski ise ei petnud minu lootusi. Ta ei pööranud mulle vähimatki tähelepanu, pühendas end daamidele, kummardus nende poole, vahetevahel vaatas ringi, saates pilguga teisi naisi. Menüüd lapates rääkis ta aeglaselt, sõnu mõnuga suus veeretades: „Suupisted, kaaviar... majonees... kanapoeg... magustoiduks ananass... must kohv, Pommard, Chablis, konjak ja liköörid.”

Mina tellisin: „Kaaviar – majonees – kanapoeg – magustoiduks ananass – must kohv, Pommard, Chablis, konjak ja liköörid.”

See kestis kaua. Advokaat sõi palju, eriti kanapoegi – ma pidin end tagant sundima –, tõesti, ma mõtlesin juba, et ma ei saa sellega hakkama ja vaatasin rahutusega, ega ta enam juurde ei võta. Ent ta tõstis oma taldrikule aina lisa ja sõi mõnuga, suurte ampsudega, sõi ilma halastuseta, jõi veini peale, kuni lõpuks muutus see minu jaoks tõeliseks piinaks. Ma ei suuda vist enam kunagi ühegi kanapoja poole vaadata ja enam kunagi ei võta ma majoneesi suu sisse, kui mitte, kui mitte me ei lähe jälle koos restorani ning see on midagi muud, siis tean kindlasti, et pean vastu. Ta oli joonud ka hulga veini, nii et mul hakkas juba pea ringi käima. Ma nägin teda peeglist! Kui suursuguselt ta kummardas! Kui osavalt ja vilunult segas endale kokteili! Kui elegantselt, hambaork suus, viskas ta nalja! Tema pealagi oli keskelt kiilanev, aga see oli püüdlikult maskeeritud, käed olid hoolitsetud, sõrmes pitsatsõrmus, tema sügav bariton oli pehme ja hell. Advokaadiproua ei paistnud millegagi silma, võib öelda, et ta ei olnud oma mehe vääriline, ent seevastu doktoriproua! Ma märkasin kohe, et kui advokaat pöördus doktori proua poole, oli tema hääletämber veel pehmem ja ümaram. Ahaa! Asi selge! Doktoriproua oli tema jaoks justkui loodud, sihvakas, madujas, elegantne, imeline laisavõitu kapriisne kiisuke. Ja advokaadi suus kõlas sõna „küünised” täiuslikult, oli näha, et talle meeldib, et ta oskab. Küünised, naisuke, pummelung, prassija, liiderdaja, napsutaja – hahaa, doktor on paras napsutaja! Ja „palun väga”, see tema „palun väga” on nii kõnekas ja vastupandamatu, nii kultuurne, nii autoriteetne, nagu kõikvõimalike triumfide kolme sõnaline kroonika. Ja advokaadi küüned olid roosad, eriti veel väikese sõrme küüs. Ma jõudsin koju alles poole kahest öösel ja vajusin riietega voodile. Ma olin küllastunud, kurguni täis, omadega läbi, ma luksusin, pea undas ja peened road lõid kõhus möllu. Orgia! Orgia ja pummelung, nauding! „Öö restoranis,” sosistasin, „öine pummelung! Esimest korda – öine pummelung! Tema pärast – ja tema jaoks!”

Sellest peale hakkasin ma iga päev istuma piimabaari terrassil, ootasin seal advokaati ja kui ta välja tuli, siis käisin tema kannul. Keegi teine ei oleks saanud pühendada päevas kuus või seitse tundi tema ootamisele. Aga minul oli aega lausa lademetes. Mu ainus amet oli haigus – langetõbi – ja seegi rohkem pühapäevane, kusagil päevade rodu äärealal, peale selle ei olnud mul mingeid kohustusi, seega vaba aega külluses. Minu aega ei kulutanud nagu teistel inimestel sugulased, sõbrad ja tuttavad, naised ja tantsud, peale ühe – Püha Valentini tantsu – ei tundnud ma ei tantse ega naisi. Tagasi hoidlikust sissetulekust piisas mulle toimetulekuks ning kuna oli ilmselge, et minu kurnatud organism ei pea kaua vastu, siis milleks olla kokkuhoidlik? Hommikust õhtuni vaba aeg, ei mingit tööd, justkui lakkamatu püha, piiramatus koguses aega, mina olin sultan ja tunnid olid minu haareminaised...

Ah, tule juba, surm!

Advokaat oli hirmus maiasmokk ja see oli sõnulseletamatult kaunis: iga kord kohtust tulles põikas ta kondiitriärisse ja sõi seal ära kaks napoleonikooki – ma jälgisin läbi vaateakna, kuidas ta puhveti juures seistes neid ettevaatlikult ampsas, et end mitte kreemiga määrida, pärast limpsis õrnalt sõrmi ja pühkis need salvrätiga puhtaks. Ma mõtlesin kaua selle üle ja lõpuks astusin sinna kondiitriärisse sisse.

„Proua, te ju teate advokaat Kraykowskit? Ta sööb siin alati kaks napoleonikooki. On ju nii? Ma maksan need napoleonikoogid kuu aega ette ära. Kui ta jälle tuleb, siis ärge temalt raha vastu võtke, naeratage vaid ja öelge, et kõik on juba korda aetud. See on tühiasi, proua, ma lihtsalt kaotasin kihlveo.”

Järgmisel päeval tuli advokaat nagu tavaliselt kondiitriärisse, sõi kooke ja tahtis maksta, aga kui tema raha keelduti vastu võtmast, siis ta ärritus ja viskas raha annetuskasti. See ei häiri mind põrmugi. Puhas formaalsus – ta võib anda nii palju kui tahab kodutute laste heaks, see ei muuda fakti, et ta sõi ära kaks minu napoleonikooki. Ent ma ei hakka siin kõike kirjeldama, sest muuseas, kas on üldse võimalik kõike kirjeldada? See oli meri – hommikust õhtuni ja tihtipeale ka öösiti. See oli metsik, kui näiteks kord istusime trammis silmitsi teineteise vastas; ja mesimagus, kui sain talle mingi teene osutada – ja vahel ka naljakas. Naljakas, mesimagus ja metsik? Jah, ei ole midagi keerulisemat, õrnemat, isegi pühalikumat kui inimindiviid, midagi ei ole võrreldav ahnete saladuslike sidemetega, mis tekivad võõraste vahel rambete ja sihitutena, ent muutuvad märkamatult ahistavaks ahelaks. Kujutage endale ette advokaati, kes väljub avalikust käimlast, võtab välja viisteist krossi ja saab teada, et tema käigu eest on juba tasutud. Mida ta sellisel hetkel tunneb? Kujutage ette, et igal sammul satub ta kultuse märkidele, austusavaldustele ja ümmardamisele, ustavusele ja raudsele kohusetundele, mõistab, et teda peetakse meeles. Kuid doktori proua! Mind vaevas kangesti tema käitumine. Kas advokaadi flirt ei olnud tema jaoks siis kõnekas, kas hambaork ja kokteil „Polonias” ei jätnud talle siis mingit muljet? Doktoriproua nähtavasti punnis vastu – kord nägin, kuidas advokaat tuli tema juurest maruvihasena, lips viltu ees... On vast naine! Mida teha, kuidas teda mõjutada, kuidas teda veenda, et ta mõistaks kohe ja täielikult, nii nagu ta minu arvates peaks mõistma ja tundma. Pärast pikka kõhklemist otsustasin, et kõige parem oleks anonüümkiri.

 

Proua!

Kuidas nii võib? Teie käitumine on arusaamatu, ei, nõnda ei tohi te talitada! Kas te olete tundetu nende žestide ja ilmete, toonide ja lõhnade suhtes? Kas te ei hooma kõige selle täiuslikkust? Te olete ju ikkagi naisterahvas. Mina teie asemel teaksin, mida minult oodatakse, kui ta vaid kas või näpuotsagagi viipab minu väikest, armetut, jõuetut naisekeha.

 

Paari päeva pärast jäi advokaat Kraykowski seisma (see oli tühjal tänaval, hilisõhtul), pöördus ringi ja ootas mind, kepp käes. Ei sobinud taganeda, niisiis läksin edasi, ehkki järsku tabas mind nõrkustunne; ta haaras mul õlast, sakutas mind, ise kepiga vastu maad tagudes.

„Mida tähendavad need idiootlikud paskvillid? Mida te tahate?” karjus ta. „Miks te käite mu kannul? Mida see kõik peab endast kujutama? Ma lasen oma kepi käiku! Ma murran teil luud!”

Ma ei saanud sõnagi suust. Ma olin õnnelik. Ma võtsin seda vastu nagu armulauda ja sulgesin silmad. Vaikides ja alandlikult kummardusin ettepoole ja ootasin kepihoope. Ma ootasin – ja kogesin paari imelist hetke, mida saab kogeda vaid keegi, kelle elupäevad on loetud. Kui ma end sirgu ajasin, siis eemaldus ta kiiresti, kepiga vastu maad kopsides. Tänulikkusest pungil südamega, armu ja õnnistuse tundega läksin mööda tühje tänavaid tagasi koju. „Liiga vähe!” mõtlesin. „Liiga vähe! Kõike on liiga vähe! Rohkem, veel rohkem!”

Tänulikkusesse segunes kahetsust. Loomulikult! Doktoriproua võttis mu kirja kui tühja sõnakõlksu, kui lolli nalja ja näitas seda advokaadile. Aitamise asemel tegin hoopis kahju ja kõik selle pärast, et olin liiga mugav, liiga laisk, et ma ei andnud endast kõike – ma ei olnud piisavalt tõsine ja vastutustundlik, ma ei osanud õhutada mõistmisele.

 

Proua!

Et teid mõistusele tuua, et jõuda teie südametunnistuseni, kuulutan, et tänasest hakkan kasutama erinevaid enesepiitsutamismooduseid (paast jms.) nii kaua, kuni see saab teoks. Te olete häbematu! Milliseid sõnu pean kasutama, et mõistaksite – see on paratamatu, möödapääsmatu, kohustuslik? Kas see kestab veel kaua? Kust selline kangekaelsus? Kust selline upsakus?!

 

Järgmisel päeval meenus mulle tähtis detail ja ma kirjutasin:

Ainult lõhnaõli „Violette”. See meeldib talle.

Sellest ajast peale lõpetas advokaat doktoriproua külastamise. Ma piinlesin ega maganud öösiti. Ma ei ole naiivne. Ma taipan hästi ka selliseid asju, mida keegi minust oodata ei oska – ma annan endale näiteks aru, millise mulje võib jätta minu kiri sellisele lihvitud seltskonnadaamile nagu doktoriproua. Ma oskan isegi kõrges ekstaasis üllatava kainusega naeratada – ja mis siis sellest? Kas seetõttu olid minu piinad vähem painavad ja kannatused, mida ma endale põhjustasin, vähem valulikud? Kas minu nördimus oli seetõttu väiksem? Austus advokaadi vastu vähem tõeline? Oo ei! Mis on tähtis? Elu, tervis? Seega tõotan, et selle sama üllatavalt kaine naeratusega annaksin nii elu kui tervise selle eest, et doktoriproua... täidaks advokaadi ootusi. Aga võib-olla tundis see naine süümepiinu, ehk oli tal eetilisi kõhklusi? Aga mis tähtsust on rumalal eetikal advokaat Kraykowski kõrval? Igaks juhuks otsustasin doktoriprouat rahustada ka selles aspektis!

Te peate! Doktor on ümmargune null, paljas õhk.

Aga doktoriprouat ei hoidnud tagasi eetika, vaid lihtsalt upsakus või emase arulagedad kapriisid, võimetus mõista kõige elementaarsemaid asju. Ma kõndisin doktoriproua akende all edasi-tagasi – mis toimus nende kinnitõmmatud kardinate taga (ta tõusis tavaliselt üsna hilja), millises staadiumis ta oli? Naised on liiga pealiskaudsed! Ma proovisin hüpnoosi. „Sa pead, sa pead,” kordasin aina, ise pilguga aknas kinni. „Veel täna, veel täna õhtul, kui teie meest kodus ei ole.” Siis järsku meenus mulle, et advokaat tahtis ju mind nüpeldada, tollal seal tänaval ta seda ei teinud – võib-olla ajapuudusel? Nii jätsin ma kõik sinnapaika ja kihutasin kohtumaja juurde, kust ta pidi hetke pärast väljuma. Ja ta tuligi paari minuti pärast koos kahe härrasmehega, mina astusin lähemale ja pakkusin vaikides talle jälle oma selga.

Kahe härrasmehe hämmastus hõljus õhus, aga ma ei pööranud sellele tähelepanu – kogu maailm ei tähendanud mulle midagi! Ma panin silmad kinni, surusin käed rinnale ja ootasin alandlikult – aga midagi ei langenud mu seljale. Lõpuks pomisesin kogeldes kõnniteeplaatide poole: „Võib-olla nüüd? Alati, alati, alati...”

„See on mingi idioot,” kõlas advokaadi hääl. „Oh, olin täiesti unustanud! Ma pidin täna ühele konverentsile minema! Räägime teine kord, nägemist, siin on sulle paar krossi, mehike. Lugupidamine!”

Ja ta istus kiirustades taksosse. Oh, need taksod!

Üks härrasmeestest torkas käe taskusse. Ma peatasin ta käeliigutusega.

„Ma ei ole kerjus ega idioot. Mul on oma väärikus – almuseid võtan vastu üksnes advokaat Kraykowskilt.”

Ma haudusin hüpnoosiplaani, pidevat järjekindlat survet tuhande pisiseiga ja müstilise viite abil, mis teadvusesse imbudes looksid alateadliku paratamatuse seisundi. Ma joonistasin doktoriproua maja seinale kriidiga noole ja suure K-tähe. Ma ei hakka üles lugema kõiki oma rohkem või vähem õnnestunud intriige, mis mässisid doktoriproua veidrate kokkusattumiste võrku. Poesell moeäris pöördus tema poole justkui eksikombel: „Advokaadi proua!” Trepil kohatud majahoidja ütles, et kohtunik Krajewski... küsis, kas vihmavari on ära saadetud. Krajewski – Kraykowski, kohtunik – advokaat, tuleb olla ettevaatlik, tilk tilga haaval uuristada kaljut. Pole teada, millise ime läbi tuli ta linnast, kleidil advokaadi lõhn, advokaadi kannikeseseebi ja odekolonni värskendav odöör. Või näiteks selline juhtum: hilja õhtul heliseb telefon – ta ärkab, jookseb telefoni juurde ja kuuleb tundmatu käskivat häält: „Kohe!” Ja ei midagi muud. Või siis ukse vahele torgatud sedel, millel on üksnes luulerida „ilm nii vilu, püsti tõstet palitukray”.

Aga aegamisi hakkasin ma lootust kaotama. Advokaat ei käinud enam doktoriproual külas; tundus, et minu vaev on tühja jooksnud. Ma nägin vaimusilmas juba lõpliku alistumise hetke ja see tekitas minus hirmu; ma tundsin, et ei suuda sellega leppida. Advokaadi solvamist selles asjas ei suudaks ma taluda, isegi kui tema ise ei võtaks seda südamesse. See oleks mulle äärmine solvang, ülekohus ja häbi. Äärmine, jah, äärmine, see on õige sõna. Suutmata seda uskuda, värisesin siiski vääramatult läheneva lõpu ees.

Ja tõepoolest... Maailmas on siiski halastust! Ja, ah, kui kavalad nad olid – omal kombel olin advokaadi peale pahanegi, miks ta niimoodi varjas, kas ta ei teadnud siis, et ma kannatan? Puhas juhus? Oo ei, see ei olnud juhus, see oli pigem süda! Ma olin õhtul mööda alleed koju minemas ja siis sundis miski mind parki põikama. Tegelikult oleksin pidanud varem voodisse heitma, et hommikul varavalges lüüa advokaadi uksele kullatud silt kirjaga „Advokaat Kraykowski”, aga miski sundis mind siiski minema parki. Ja läksingi – ning pargi teises servas, tiigi kaldal märkasin... ah, ah! Ma märkasin doktoriproua laia kübarat ja advokaadi kõvakübarat. Ah, kus vigurvändad, lurjused ja kelmid! Siis sel ajal, kui mina piinlesin, kohtusid nemad siin minu eest salaja – ja kui osavalt! Nähtavasti kasutasid taksosid! Keerasid kõrvalalleele ja võtsid pingil koha sisse. Ma peitsin end põõsa taha. Ma ei oodanud midagi, ma ei mõelnud millestki, ma ei tahtnud midagi teada, kükitasin vaid põõsa alla ja lugesin kiiruga lehti kokku, ilma pikemalt mõtlemata, justkui ei oleks mind seal üldse olemaski.

Ja järsku advokaat embas naist, surus ta enda vastu ja sosistas: „Siin on loodus... Kas kuuled? Ööbik. Nüüd, kiiresti – kuni ta laulab... tema saatel, ööbikulaulu taktis... Ma palun!”

Ja pärast... ah, see oli lausa kosmiline, ma ei pidanud vastu – justkui maailma kõik jõud oleksid püha meeletusega koondunud minusse, justkui oleksin saanud mööda selgroogu koletu elektrilöögi, justkui oleks minus löönud lõõmama ohverdamise tuleriit – ma kargasin püsti ja hakkasin täiest kõrist üle kogu pargi karjuma: „Advokaat Kraykowski doktoriprouat...! Advokaat Kraykowski doktoriprouat...! Advokaat Kraykowski doktoriprouat...!”

Tõsteti kisa. Keegi jooksis juurde ja keegi minema, inimesi ilmus igast ilmakaarest – ja mind haarasid krambid korra, teise, kolmandagi, ma vajusin maha ja tantsisin nagu ei kunagi enne, vaht suul, võppudes ja vappudes – tantsisin meeletult ja metsikult. Mis pärast toimus, seda ma ei mäleta. Ma ärkasin haiglas.

Mu tervis on järjest kehvem. Viimased üleelamised olid väga väsitavad. Advokaat Kraykowski sõidab homme minu eest salaja (aga ma tean seda) väikesesse mägikülla Ida-Karpaatides. Ta tahab kaduda paariks nädalaks mägedesse ja arvab, et ehk ma unustan ta. Talle järele! Jah, talle järele! Igale poole mu teed eredalt valgustava tähe järel! Iseasi muidugi, kas ma sellelt teekonnalt eluga tagasi tulen, need tundmused võivad mu tappa. Ma võin ühtäkki surra tänaval plangu ääres, ja sel juhul – peab jätma sellekohase kirja – tuleb mu laip saata advokaat Kraykowskile

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: