Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Manfred Vainokivi: ma tunnen, et mul tuleb juba liiga tihti filme ja inimesed väsivad ära

Manfred Vainokivi
Manfred Vainokivi Autor/allikas: PM/Scanpix

Manfred Vainokivi pälvis mõned päevad tagasi Kultuurkapitalilt aasta parima lühifilmi preemia - lisaks sellele on tal DocPoint dokumentaalfilmifestivali raames esilinastumas ka uus film "Punane varietee". Tegime temaga intervjuu, et uurida praeguste tegemist ning plaanide kohta.

Pälvisite Kultuurkapitalilt aasta parima lühifilmi preemia. Kas olete ka varem Kultuurkapitalilt preemiaid saanud?

Kultuurkapitalilt olen ma varasemalt kaks preemiat saanud - ühe dokumentalisti preemia ning ühe aasta üllataja. See oli kolmas preemia.

Mida see praegune preemia teile tähendab?

Iga tunnustus on alati hea ja kuigi on mõned inimesed, kes käivituvad kriitika peale, aga mina hakkan just tunnustuse peale tööle. Minu jaoks on see tähtis, kriitika lõhub mind just ära.

Film, millega preemia võitsite "Luikedeta järv ehk piknik raudteejaamas" on väga isiklik lugu. Kuidas see sündis ja kuidas te sellise mõtte peale tulite?

See on tõesti isiklik, minu vanaema lugu. Ma alustasin tegelikult hoopis teist filmi, aga me jäime mingihetk oma rahastusega jänni, sest ma ei osanud enam isegi seletada seda, mida ma teen. Algul oli tegu rongijaamade looga, aga lõpuks muutus ta vanaema looks. Võib-olla oligi hea, et rahastus vahepeal ära langes, sest siis ma saingi teha just seda filmi, mida ma teha tahtsin. See on kahe otsaga asi - alati on hea filmi teha, kui sul on rahastus taga, aga sai ka niiviisi hakkama.

Ma tunnen, et Te esindate Eestis dokumentalistina täiesti erilist kategooriat, kus astute filmitegijana punkti, kust vaid mõne sentimeetri kaugusel on piir, millest edasi minna oleks vale ja kohatu. Millise filmitegijana te iseend näete, milline on teie positsioon siinses dokumentalistikas?

Ma ennast niiviisi otseselt ei positsioneeri, aga ma teen filme läbi enda. See on minu maailmanägemine, sest ongi mitmeid teid, kuidas filme teha. Mõned peavad seda väga valeks - kui sa teed filmi portreteeritavast, siis peaks film olema inimesest, aga tihti on film just rohkem minust ja minu maailmavaatest sellele inimesele. Paljude jaoks on vastuvõetamatu ja tahetakse pigem, et portreteeritav räägiks. Mul on isiklik vaade asjadele ja inimestele ja see võib sobida - see on võib-olla pisut teistmoodi, kui reeglina tehakse.

Dokumentalist Jaak Kilmi on rääkinud, et ta on paljude filmidega olnud koos 5-6 aastat. Kui kaua te enamasti ühe filmiprojektiga koos olete?

Ka mul on olnud pikemaid asju, aga just 5-6 aastat vist ei olegi. Film võib tulla sulle ka ühe päevaga - ta võib tulla sulle esimesel päeval ja sa võid teha seda ka aastaid ja see, millest filmi teed, tuleb just lõpu eel tänu õnnelikule juhusele. Ma tegin "Emumäe Eedit ja Lobi küla Kristjanit" ja kui läksin võttele, siis mul pooleteist tunniga oli kõik selge - viis päeva võtteid ja film oli valmis. On samas ka filme mis ei tule, kus pead kivi-kivi haaval seda ehitama. Selliste filmide puhul läheb läbi udu pimesi kombates.

On kaks täiesti erinevat asja - üks võimalus on tehniliselt ja matemaatiliselt filmi teha ja teisalt on võimalik ka filmi luua, mis on rohkem sisemine asi. Ka tehes võib tegelikult saada väga häid tulemusi, aga loomingulist narrativi pidi minnes on protsess huvitavam. Aga filmi saab mõlemal moel valmis.

DocPoint filmifestivalil jõuab kinolinale teie uus dokumentaal "Punane varietee". See kultuur on Eestis hääbumas, kuidas te selleni jõudsite?

Ma tegin kunagi Vladimir Sapožninist (film "Tsirkuselaps", toim.), kes oli samuti pikka aega seotud varieteega ja ma kohtusin tookord Kalju Saarekesega. Ta mul Sapožnini filmi ei läinud, aga mõni aasta hiljem kui Saarekesega nägime, siis oli ta väga lahti ning palju avatumaks muutunud. Mõtlesin siis, et üritan uuesti ja temaga oligi samamoodi, et filmi selgroog tekkis esimese intervjuuga. Kui ma aga hakkasin materjali kokku panema, siis ma sain aru, et nii lihtne see asi ei ole. Igal montaažipäeval sain aru, et seal on ikka veel rida asju, mis on puudu ja mis ei tööta. Näiliselt oli seda filmi väga lihtne teha, aga sisemiselt oli see tohutu vaev.

Kas see film on pigem minevikkuvaatav või räägib see olevikust?

See ei olegi ühe teema film - seal on küll Kalju Saareke varieteetaustal, aga see on ka palju üldfilosoofilisem. Pigem räägib see film sellest, kuidas sinu tehtu kaob ära ja see, mis sa oled tahtnud teha, sellest valdkonnas sa ei löö läbi. Kalju Saarekese hingemuusika oli ikkagi ballett, aga sealt ta oli ta sunnitud ära tulema ja siis maanduski ta juhuse tahtel varieteesse, kus ta saavutas häid tulemusi. Üldiselt pidas ta end aga ikkagi tantsijaks ja Estonia oli tema jaoks suur asi, mitte varietee. Niiviisi sa siis elad - 50 aastat teed varieteed ja tunned, et see sinilind, mida sa tahad, on kusagil mujal. Sinilind sinu käes on hall ja seda sa tegelikult ei soovigi.

Teisest küljest räägib see film ka sellest, kuidas varieteesüsteem loodi Nõukogude ajal ja kuidas üksteise olemasolu ei tunnistatud ja see on kandunud läbi aja. Kui 1967. aastal varietee loodi Eestis, siis ei ole tegelikult tänapäevaks midagi eriti muutunud, ikka veel vaadatakse üksteise poole altkulmu. Tantsijate poolest on meil aga praegusel hetkel väga hea seis - nad ei ole nõrgemad ja seepärast ei saa öelda, et praegune varietee oleks halvem. Varietee hiilgeajad olid tõesti kunagi, aga seda just publiku poolest.

Viru hotellis mängitakse praegu ka päris head varieteekava.

Viru Hotellis ongi Saarekese eluloost tehtud etendus. Saareke kirjutas kunagi enda elulooraamatu ja selle materjali põhja pealt on pandud kava kokku. Seda ma soovitan vaadata, see on tore asi. Tänapäeval on lihtsalt nii palju muud meelelahutust, et see varietee sumbub ära. Varietee ei suuda konkureerida enam muude valdkondadega.

Alustate 2016. aastat uue dokumentaalfilmiga. Mis veel sel aastal plaanis on?

"Punase varietee" otsa tuleb 3. märtsil "Perekonnavaled", mille me Valentin Kuigiga koos režisseerisime ja siis ma võtan ilmselt väikese pausi. Mul on tunne, et ma peaksin natukene vahet pidama, sest filme tuleb liiga tihti ja need hakkavad juba inimesi ära tüütama. Koguaeg ei suuda ka ennast muuta - kui sa teed koguaeg sarnast asja, siis hakatakse ütlema, et kuule, sa juba kordad ennast, aitab küll nüüd.

Käimas on Oscari-periood ja inimesed räägivad filmidest eriti palju. Milliseid filme teile endale eriti vaadata meeldib?

Mulle meeldivad ikka dokumentaalfilmid ja eriti just lühidokid, neid ma võin vaadata kohe hulgi. Neis on sellist vabadust ja kerget lendu, nad ei ole ka enamasti liialt ülekomponeeritud. Neis on tunda mõnusat ning kerget pintslitõmmet. Samas vaatan ma aga ka mängufilme väga hea meelega.

Viimane dokumentaal, mis mulle väga meeldis, oli "Amy". See oli tõeliselt hea film, mis on tehtud niivõrd suveräänse rahuga. Mina niivisi teha ei oska, et filmi vaadates justkui nagu midagi ei olegi tehtud, aga film ei veni kusagilt ja mingeid nuppe ei ole ka vägisi põhja keeratud. See on kuidagi uskumatu.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: