Arvustus. Kuidas süüa seda, mis ma olen? ({{commentsTotal}})

"Ühendus paratamatu ületamiseks. Sada sõda üleilmse rahuni" Autor/allikas: Vaba Lava

Lavastus

Christophe Meierhans

"Ühendus paratamatu ületamiseks. Sada sõda üleilmse rahuni"

Etendused 16. ja 17. aprillil

Vaba Lava Teatrikeskus

See fraas lavastuse kontekstis kõlas. Et kui me teame inglaste ütlemist "sa oled, mida sa sööd", siis seekord on vastupidi (aga see ei tähendanud inimsöömist). Tüki põhimõte oli lihtne. Saalitäis publikut teeb lava täitvas paljude pliitide-pottide-pannidega köögis sajast kilost erinevatest toiduainetest endale midagi süüa ja siis sööb. Ehk siis see, mida ma saja inimesega koos ekspromt valmis keeta ja küpsetada suudan, peegeldab minu identiteeti või siis võimekust demokraatlikus situatsioonis edukalt tegutseda. (Ärme aruta siin pikalt, kui palju ma jään kokana minaks laval rahva ja kaamera ees toitu tehes – aga kui ei jää kas edevusest või kammitsetusest, ehk on see õppetund ja möödapanekud peegeldavad mu teist, paremat või halvemat mina?)

Sissejuhatavatest tekstidest jäi mulje, et etendus (vist ei ole etendus siinkohal õige sõna, aga mis oleks, kui ostad pileti ja lähed teatrisaali?) oleks justkui demokraatiaproov. Või mäng.
Lavastaja hilisemast monoloogist aga tekkis arusaam, et tegemist on ehk pigem anarhiaharjutusega või demokraatia võimaluste küsitlemisega.

Ette hüpates – pärast etendust ütles valgevene tüdruk: "Näed siis, Peeter, demokraatia ei ole võimalik."

"Mis sa siis välja pakud?"

"Diktatuuri loomulikult... olgu, ma tegin nalja..." ja Jevgenia viis kommipaberi purki, mis oli märgistatud valikuna, et demokraatia kukub läbi. Aga ta oli ainus, kes tunnistas, et valminud toit ei olnud suurem asi.

Meie publik kinnitas, et kõik ühiskokatu süüakse ära viimseni (nii siiski ei läinud). Tõsi, ka lavastaja ise rääkis, et just Lääne-Euroopas läheb kogu selline kokkamine enamasti untsu, aga see ongi huvitav. (No meil nii huvitavaks asjad ei läinud, et oleks ahjus küpsetatud pingpongipalle või haaratud sülle põrsa lihakeha, mida ähvardatakse röstida.)

Muide, Jevgenia sõbranna, belglanna Yanna võttis seepeale kogu portsu publiku valikut näidanud kommipaberipusa purgist, mis viitas demokraatia võimalikkusele ja pani läbikukkumise purki – ja mõlemal oli lõbus.

Selge, poliitilistest deklaratsioonidest tähtsam on solidaarsus kamraadiga. Ükspuha, millisest poliitilisest kultuurist ta pärineb.

"Aga Yanna, kuidas seal sinu Brüsselis demokraatia töötab? Olen belglastelt kuulnud kirumist, et kolme riigikeele ja keeruka valitsemissüsteemiga paljurahvuselises parlamentaarses kuningriigis võib kohustusliku hääletamisega demokraatia poole püüelda, aga see on komplitseeritud?"

"Võimalik, Peeter, aga tänu keerukale demokraatiale on meil ära hoitud radikaalide võimulepääsemine."

Kah õige. Kuna ma poliitik pole, on mul raske hinnata, kui õnnestunud demokraatliku poliitika harjutus või anarhiaananlüüs on ühiskokkamine saalitäie võõraste inimestega. Või mis supi oleks teatrilaval koos kokku suutnud keeta riigikogu (küllap siiski söödava, sest nad on meeskonnana trenni teinud, aga vist mitte nii hõrgutava kui pulmasööki kokku keetma sõitnud suguvõsaprouad).

Samas toimus kogu tegevus üsna range lavastusliku taktikepi all, sest publikust lavale astuvad osalejad said päris konkreetseid ülesandeid. Teisiti ei saakski. Sest kui me tuleme mängu, siis vajame reegleid.

Segadusse ajas aga, et vahepeal manitseti, et mitu kokka koos head leent ei keeda ja anarhia ei tohi kasvada liiga valdavaks. Samas julgustati üksteist laval aitama. Mida me siis tegema peame. Laskma ühel kokal kokata või appi minema? Et Meierhans meelega segadusevõimalusi andis ja stressi tekitas, jõudis mulle pika juhtmega eestlasena kohale alles pärast etendust. Ah et oleks võinud teha ükskõik mida? Miks mulle seda varem ei öeldud. Kas ma võin nüüd igal pool, kus kamp inimesi koos, teha, mis pähe tuleb? Kust ma tean, mida oodatakse ja tohib, kui kirjutatud reeglid pole absoluutsed ja nende rikkumine on teretulnud?

Vist üks oluline järeldus oligi, et tarkus tuleb alati tagantjärele. Mitte küll uus, aga värskelt tekkinud mõte igatahes. Ja vist värskelt tekkivas ehedas olukorras ongi taolisest koosmängust saadav võimalik impulss.

Seega toimus nagu seltksonnamäng või teatrimäng?

Mulle meenub, et Grotowski tegi ka hulga aastaid radikaalset teatrit, aga sealt edasi liikus grupitööde juurde, kus polnud enam vaatajaid ega esinejaid, aga kõik osalesid rituaalides, mis suuresti kujunesid välja tegevuse käigus (aga ometi olid mõneti orkestreeritud ja planeeritud, sest ega muidu saa).

Vahel on etendusejärgsetel kohtumistel lavastajatega olnud nii, et lavastaja ei oska või ei taha midagi rääkida. Sest ta on lavastusperioodil teinud läbi pika matka (kui proovid on kestnud näiteks kuid) ja palju läbiproovitust on kõrvale jäetud, vähe välja valitud ja kogu protsessi kirjeldada on võimatu. Pealegi ollakse lavastuse väljatuleku järel töss.

Chritsopher Meierhansi puhul oli vastupidi. Tema lavastusejärgne monoloog kippus olema huvitavam kui kogu eelnenud tegevus. Sest Meierhans rääkis, kuidas olid sama formaadi sees käitunud erinevad inimesed eri riikides. Prantslased, kes ei viitsinud alluda direktiividele või koolilapsed, kes tõmbasid lihtsalt oma peo käima. Meie eestlastena püüdsime kuulekalt täita šveitsi-belgia lavastaja käske ja mitte retsida toiduaineid, mis meile mängimiseks olid antud. Me ju teame (alateadlikult), et toiduga ei mängita ja mahakukkunud leivatükile antakse suud.

Ehk on see siis tunnuslik. Mäletan, kui teatritöötoas "Don’t eat your food, make up with it" tutvustati toiduainetest tehtud näomaske ja grimmi, siis mõned lõunamaa taustaga osalejad protestisid: "Maailmas paljud nälgivad, aga mis meie teeme, me mängime ja määrime toiduga nägu." See juhtus Inglismaal. Mõttetu oli rääkida sinna juuurde, kui palju toitu Euroopa iga jumala päev prügikasti viskab.

Meierhansi refereeringuist aimus, et kõige rohkem saab ta oma aastatepikkusest toiduvalmistamistüki maratonist järeldusi teha ise. Ja ma ei tea, kas see on just demokraatiauuring. Pigem midagi Fellini orkestriproovi vaimus: mis juhtub, kui grupp üksteisele võõraid inimesi satub suletud ruumi, kus käitumisreeglid võivad tekitada frustratsiooni. Filmides on taolisi mänge mängitud korduvalt. Ja eks võimalikke lahendusi ole palju.

Oma kogemuse pinnalt saaks Christophe Meierhans teha uue loo, kus ta spontaanselt tekkinud sündmusi publikule tagasi peegeldaks. Meierhans ütleb nimelt ise kavalehel, et üheski etenduses ei juhtunud midagi, mida ta arvas, et võiks juhtuda. Ja olgu, me siin Eestis olime koos kokates vaiksed ja hillitsetud, ootame ja vajame käske ja keelde, aga tahaks teada, mis arenenumates demokraatiates taolises situatsioonis juhtuda võib. Sest ehk on see ka meie tulevik. See, et demokraatia arenedes komplitseerub ja muutub üha kohmakamaks, aga on samas inimkesksem. Loodetavasti.

Ja repliigi korras.

No pealkiri oli ikka väga keeruline. Pealkirjast hakkas aru saama alles siis, kui lavastaja lahti seletas. Laias laastus pealkirja esimene pool on nimi restoranilt, mida Meierhans illegaalselt Berliinis pidas ja kus kliendid ise süüa tegid. Paratamatus oli siis tühi kõht.

Ja teine pool viitab, et kui demokraatiat hakatakse mängima, on konfliktid vältimatud.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: