Jean-Marc Vallée on uue aja tugevaima käekirjaga režissööre. 2011. aastal ilmunud "Cafe de Flore" oli maagiline usutlus armastuse igavikulisusest, mis võlus õrna jutustuse ning voolava narratiiviga. "Dallar Buyers Club" rääkis samuti armastusest, kuid läbi lootusetu spektri - suurepäraste näitlejatöödega film näitas AIDSi haigestunute võitlust läbi bürokraatia ja kokkuhoidvuse. Tema värske film "Häving" keskendub jälle armastusele, kuid sel korral olukorras, kus sellega tuleb leppida. Või sellest loobuda. Peategelane ei suuda aga seda valikut teha ning jääb kusagile piirimaile.

"Häving" jutustab leseks jäänud finantseksperdist, kes enda naise surma järel justkui eitaks nendevahelist armastust. Ta elab illusoorses kindlustundes, et eluajal oli kõik hea, "keep smiling", rutiinne - ka surma järel ei saa ta sellest lahti. Naise surm hakkab teda aga samm-sammult hävitama. Ta üritab jätkata tavaelu, kuid ehitab alateadlikult endale pidevalt takistusi. Tegu on meeletult painajaliku teosega, mis tõestab, et Jake Gyllenhaal on hämmastav näitleja. Ta karakter on emotsioonidega sissepoole elav, kuid lapselik hing ning ürgmehelik lammutuskihk näitavad pigem erilist keevalisust - Gyllenhaalil on oskus ehitada enda karaktereid niivõrd mitmetahuliseks, et sa unustad täielikult, kust tema tegelaskuju alguse sai.

Film näitab mingis mõttes elu lihtsust ning küsib justkui retooriliselt "Aga elu läheb ju edasi?". Oskus vaadata maailma läbi lapseliku vaatevinkli on filmi põhiliseks fookuseks, mis muudab kohati "Hävingu" kontseptsiooni armastusest lausa absurdseks. Filmi peategelase Davise suhe Kareniga (Naomi Watts) oleks klassikalise kurva armastusloo kontekstis turvatunde otsimine, aga Gyllenhaali mängitud tegelane ei vaja seda. Tal on Karenist üpris ükskõik, pigem kasutab ta naist päeviku otstarbel - pole isegi oluline, kas see naine eksisteerib reaalselt või mitte. Enda leidmiseks vajab Davis kedagi kolmandat. Süsteemivälist inimest, ilma sidemeteta suvalist lüli. Karen ning tema geist poeg Chris (Judah Lewis) sobivad metafoorselt selleks ideaalselt.

Huvitaval kombel on "Häving" nii temaatiliselt kui ideeliselt üpris sarnane Denis Villeneuve'i filmiga "Vaenlane" ("Enemy"), mille peaosas nägime samuti Jake Gyllenhaali. Rutiini küüsis vaevlev meespeaosaline on valmis tegema kõike, et pääseda igapäevaelu painavatest rakmetest. Ühel juhul on selleks viimase piirini viidud bipolaarsus, teisel juhul lapsemeelsus ning distantseeruv totrus. Mõlema filmi puhul suudab aga peaosatäitja näidata meile häirivalt, kui ebamäärane võib üks inimene olla. Gyllenhaal liigub mööda filmi ringi juhuslikult, vastamata kordagi küsimustele. Mingil hetkel hakkavad uued tekkivad küsimused aga eelnevatele küsimustele vastamata, tekitades järgmisi küsimusi. Segane, eksole? Inimsugu kõige ehedamal kujul, mille kujutamise meistriks võib Jean-Marc Vallée'd pidada.

Ehk tegu ei ole kindlasti lihtsa filmiga. Narratiiv ei ole otseselt keeruline, aga inimesele ei pakuta filmi jooksul pea kordagi hingamisruumi. Montaaž ja sisuline loogika on täpselt samavõrd hullumeelne kui Jake Gyllenhaali kehastatav tegelane. Üks arenev sisuliin jäetakse mõni hetk enne kliimaksit pooleli ning selle juurde ei tuldagi tagasi. Ka vaatajasse ei suhtuta kui kolmandasse isikusse, vaid emotsioone kallatakse ämbrite viisi pähe ning need tunded-mõtted ei lase lahti. Kinost ei ole üldse kerge lahkuda, maailm tundub ikka kordi hallim - "Häving" käib sinuga tükk aega kaasas ega lase naljalt lahti, kuid seda heas mõttes.

Kellel võimalik, siis minge seda kindlasti kinno vaatama. Ma ei usu, et kodus suudaks "Hävingu" ilma pausile panemata ning millelegi muule keskendumata läbi vaadata. Ebameeldiv, ootamatu ning vastikusttekitav, kuid virtuooslik ning meeldejääv draama, mis vaatab mööda absoluutselt kõigist armastusega seotud klišeedest ning paneb ilmselt mitmed vaatajad tõdema: "Mina teeksin vast samamoodi...". Aasta üks võimsamaid filme.