„Perekonnavaled”. Režissöörid: Valentin Kuik ja Manfred Vainokivi. Stsenarist: Valentin Kuik. Produtsent: Marju Lepp. Operaator ja kunstnik: Manfred Vainokivi. Kostüümikunstnik: Anu Lensment. Helirežissöör: Mart Kessel-Otsa. Monteerija: Kersti Miilen. Grimeerija: Kristel Kärner. Osades: Tambet Tuisk (Egon), Eva Koldits (Kristin), Roman Baskin (Paul), Ülle Kaljuste (Kiira), Tõnu Kark (Lindner), Jaanika Arum (Evelin), Anu Lamp (Reet), Laine Mägi (Rita), Ago Anderson (Arved), Alo Kõrve (Heiki), Inga Salurand (Ly), Sulev Teppart (raviarst), Paul Laasik (elektrik Eini), Hilje Murel (õde), Mati-Jüri Põldre (komisjoni liige) jt. DCP, video, 83 min, värviline. © Filmivabrik, 2016. Esilinastus 1. III 2016 Pärnus.

Ajalehe Postimees filmižürii liige Sven Grünberg kirjutas Valentin Kuigi ja Manfred Vainokivi mängufilmi„Perekonnavaled” kohta järgmist: „Meie filmi tugevuseks on ikka olnud hea või väga hea kaameratöö, näitlejad, muusika, kunstnikutöö ja montaaž, nõrkuseks aga kahjuks peamine — lugu ise. Just seesama komplekt kordub ka „Perekonnavaledes”.” Nõustun selle hinnanguga. „Perekonnavalesid” saab käsitleda eesti täispika mängufilmi kunsti ühe põhilise sümptomi eheda näidisena. Filmi vaadates pole raske märgata nimetatud sümptomi otspunktide, kindlakäelise vormistuse ja õhukese narratiivi vahel tekkivat vastuolu.

Andres Maimiku „Tabamata imes” antakse ühe „tüüpilise” eesti mängufilmi esilinastusel sõna Jürgensoni-nimelisele Ameerikast pärit rahastajale, keda esitab Peeter Ristsoo. Vastates küsimusele, kuidas film meeldis, kostab mees pisut nõutult, et scenery oli ilus. Selle sõnaga tähistatakse inglise keeles nii maastikku kui kulisse („Tabamata ime” kontekstis peetakse silmas esimest). Rahastaja iroonilises lauses peitub aga juba mainitud suurem pinge, mis eesti mängufilme ikka ja jälle painab. Parema puudusel nimetaksin seda stseeni ja stsenaariumi vaheliseks ebavõrdsuseks. Käibetõe järgi varjutab esimene sageli teist — filmi pildikeele ja süžee, või laiemalt öeldes, visuaalse ja sõnalise vormistuse vahel ei valitse tasakaal. Seesama probleem iseloomustab minu meelest ka (ning just nimelt) „Perekonnavalesid”.

Stseen

Tunnistan, et pole kaua aega näinud nõnda läbimõeldud visuaalse lahendusega eesti filmi kui „Perekonnavaled”. Selle kaadrikompositsiooni saab pingutusteta vaadata kui eraldi teemat. Väga huvitav, kuidas stseenide visuaalne esitamine ei tekita siin seoseid mitte maalikunstiga, vaid hoopis matemaatikaga. See aitab sättida kaadrite ülesehitust huvitavasse suhtesse neis lahtirulluva kihilise perekonnadraamaga. Stseenide visuaalne geomeetria asetab tegelaste sisemised tormid kummaliselt külma, kliinilisse valgusse, mis hakkab täiesti omaette elu elama. Tabasin ennast mitmel puhul vaatamas enam mitte lugu, vaid loo visuaalset ülesehitust. Raam muutus pildist tähtsamaks. Mitte et raamil ja pildil puuduksid seosed. „Perekonnavalede” sisuliseks juhtmotiiviks võib pidada abielurikkumist ning sellega kaasnevat valet ja peataolekut. Abielu matemaatiline põhivalem on lihtne: paarisuhtele lisandub keegi kolmas. Kolm lööb tasakaalu paigast ära, paarisuhtest saab paaritu suhe. Kolm on pingeline arv, millega saab kõige lihtsamalt markeerida ebavõrdsust — see arv eeldab, et üks kolmest võib kergesti osutuda üleliigseks, jääda pildist välja. „Perekonnavaled” kujutab lausa kaht armukolmnurka. Tähelepanuväärne on aga tõsiasi, et kolm mängib võtmerolli ka filmi visuaalses keeles. Ruum jaotatakse paljudes iseenesest staatilistes kaadrites kolmeks. Kaamera liikumatust kompenseerib selle täpne asukoht, mis võimaldab talletada jaotusi ja eraldusi. Võimalusi on mitmeid, kas poolitab ruumi keskelt kaheks mingi sein (mis ise muutub poolitatud ruumi kolmandaks elemendiks) või tekitavad kaadri äärtest kaadri keskosa poole ulatuvad seinad, uksed, riiulid ruumi keskele tühimiku, sügavuse, mille täidab tegelane. Tühimik paljastab sama palju/vähe kui tegelaste näoilmed — nii süveneb tunne, et ruumi lõhutud pinge ulatub ka kaadrisügavusse, mitte ei jookse ainult kaadri pinnal. Samuti tekitab see mõnikord mulje, et vaataja on sunnitud tegelaste suhtedraamasse peaaegu et piiluma. Sageli jagab ruumi kolmeks kaadri keskel asuv uks või mõni muu avaus. Näiteks stseenis, kus filmi keskne tegelane, väikelinna sümfooniaorkestri dirigent Egon (Tambet Tuisk) kõnnib ringi oma äia salakorteris. Näeme kaadrit, mille paremas servas on kell, vasakus klaver, keskel kahe poolega klaasuksed. Egon lükkab need lahti ja täidab kaadri. Kuna filmis kujutatakse suhetevahelise õrna tasakaalu kadumist, siis ilmestab seda ka pildikeel: eriti puudutab see võõranduva abielupaari, Egoni ja tema abikaasa, orkestris flööti mängiva Kristini (Eva Koldits) vahelist hõõrdumist. Ühes stseenis on kaadri vasakus ääres kitsas riba seina, keskmise osa täidab abielupaar ning suurema osa kaadrist võtab enda alla tühi sein ja pingirida, mis otsekui ootaks, et keegi kolmas sinna ilmuks (tühjus võimendab kolmanda osapoole potentsiaali, tema kohalolu lubadust). See on olukorra suurepärane pildistamine — paari tasakaal on paigast ära (vasak seinariba on kitsas, parem aga haarab enda alla suurema osa kaadrist), tulemas on keegi kolmas, kes nõuab ruumi. Egoni jaoks osutub selleks oma isa leinav nooruke antikvaar (Jaanika Arum).

„Perekonnavalede” kõige levinum visuaalne võte kujutab niisiis kolmeks jaotatud kaadri keskel mõnda avaust, ust, akent, koridori — või hoopis ruumi jaotavat seina või posti. Nii markeeritakse ühelt poolt suhete varjatust (miski jääb alati nähtava taha), teisalt aga soovi taganeda, lahkuda, siseruumidest vabadusse pääseda, jõuda suletusest avaramasse, osadeks jagamata ruumi, uste tagant ja vahelt, alati varitsevast väljajäetusest välja.

Kolmeks osaks jagatud kaadreid koguneb „Perekonnavaledes” lõpuks nii palju, et seda ei saa juhuseks pidada. Toomas Raudam kirjutab oma Postimehe arvustuses, kuidas „ruum on pandud mängima” — selle tähelepanekuga tuleb nõustuda. Nii detailselt läbimõeldud sisu ja vormi seostamist kohtab eesti filmikunstis üsna harva ning vastupidiselt mitmele teisele arvustajale, kes on „Perekonnavalede” visuaalset lahendust kritiseerinud, tundub mulle hoopis, et Vainokivi operaatoritööd on alust tunnustada. Meeldib või mitte, tegu on läbimõeldud lähenemisviisiga, esteetilise käekirjaga.

Stsenaarium

Kritiseerida võib visuaalse ja verbaalse omavahelist suhet. „Perekonnavalede” probleem ilmneb asjaolus, et loo sisu jääb visuaalsele tundlikkusele alla. Minu jaoks seisneb küsimus ennekõike tundes, et kui filmi visuaalne ruum tekitab sügavusi, ootusi ja paljastavat varjatust, siis süžeed kandma mõeldud suhted mitte. Need libisevad liiga sageli loo pinnal. Psühholoogilises draamas mängib selgus otsustavat rolli, „Perekonnavalede” stsenaarium kisub ähmasuse poole, kuhugi, kus varjundid ühtlaselt tähendusetuks ähvardavad sulada. Lugu esitab olukordi, aga jätab unarule nende tausta. On näiteks raske aru saada, miks Egon oma abikaasast võõrdub — tõus karjääriredelil võiks sama hästi inimese enesetunnet tõsta ning intiimelu parandada, seda enam, et Egonit tundub käivitavat tunne, et elu pole teda õiglaselt kohelnud. Kuna Egon tundub dirigendi rolli üle võttes nii kodus kui tööl veelgi enam vimma minevat, jääb arusaamatuks, mis teda sisemiselt sööb, miks loominguline võimalus temas just rahulolematuse vallandab. Ta pole veel nii vana, et tunda viimase šansi meeleheidet. Olgu, võib arutada, et Egonis ootas õiget hetke väike despoot, aga seegi iseenesest intrigeeriv perspektiiv ripub õhus, õieti kuhugi toetumata. Samuti pole hästi aru saada, miks elas kaksikelu Egoni insuldi saanud äi Paul (Roman Baskin), pole selge, kas tolle abikaasa, endise primadonna Kiira (Ülle Kaljuste) alkoholism oli mehe truudusetuse põhjus, tagajärg või tingitud hoopis millestki muust, näiteks tundest, et elu parimad hetked on jäädavalt möödas.

Jaanika Arum mängib rahulikku noort naist, kelle leina asendab sujuvalt seksuaalsus, mis iseenesest võiks intrigeerivalt mõjuda, aga jällegi ei anta aimu, miks Egon seda noort naist kütkestab. Kas ta astub suhtesse igavusest, üksindusest, millestki muust? Tõsi, alati saab väita, et kirg on irratsionaalne, see peab paika, aga miski Arumi rollijoonises ei viita õieti irratsionaalsele käitumisele, pigem vastupidi. Kristin, kes hülgab lõpuks klassikalise muusika ja leiab lunastuse oma naisekehast — üsna klišeelik ettekujutus naise „kutsumusest” —, mõjub samas ehk kõige veenvamalt, sest tema pidetus tuleneb abikaasa empaatiavõime kaost ning tema iseseisvumisest on aimata intrigeerivat trotsi, uut jõudu.

Sellest hoolimata jäävad mitmed võtmelised inimsuhted punktiirseks, neid lihtsalt registreeritakse, me näeme asju kõrvalt, aga mitte seest. Astutakse suhetesse, astutakse suhetest välja. Süžeelist hajevilolekut võimendab muusika, Mozarti „Figaro pulma” vägev avamäng ei tekita tähenduslikke seoseid, mõjudes vaid helilise scenery’na. Siit ka raskused filmiga sisulise kontakti saavutamisel. Sellest lugu, mis ei jäta Postimehe filmižürii liikme Olle Mirme meelest „pea ainsatki piiska emotsionaalsesse mällu pärlendama”. Sellest lugu, „mis jääbki võõraks”, nagu kirjutas oma filmikommentaaris Tõnu Karjatse, või „jätab tühja mulje” — nii väljendas Eesti Päevalehe arvustuses Katariina Rebane. Muide, kui Karjatse leidis, et teostusel „ei õnnestu lugu pildiliselt toetada”, ning Rebane pidas filmi operaatoritööd „kesiseks”, siis minu kriitika on vastupidine: pilt kipub varjama lugu, pilti ei õnnestu sageli looliselt toetada, mõnel hetkel tundub, et teostusest saabki iva.

Ühesõnaga, „Perekonnavaled” otsekui tahaks meile öelda, et asjad on nii, aga mingit sügavamat vaadet asjade põhjustele ei taha pakkuda. Sellisest jahedast hoiakust jääb pisut väheks ning siseruumide scenery hakkab varjutama tegelaste tegusid, neid esindama ja kohati asendama.

Pealispindsuse muljet süvendavad mitmed ebausutavuse piiril balansseerivad süžeekäigud, mis ei leia aset loomulikult, olukordade sujuvast üksteiseni ulatumisest, vaid on otsekui mõeldud välja selleks, et otsi kokku viia. Näiteks Egoni kohtumine oma tulevase armukesega. Viimane satub Egoniga lifti oodates kokku ja küsib tollelt, kas too ei saaks tulla tema isa matustele pilli mängima. Võib muidugi eeldada, et väikeses linnas tunnevad inimesed üksteist hästi, aga siiski tundub situatsioon mõnevõrra kunstlik. Ebaloogiliselt mõjub ka Egoni tegevus kodus, kui ta hakkab Swedbanki kodulehel salajast ülekannet tegema ning jätab selle siis pooleli, oma pangakonto lehekülje lahti, nii et Kristin seda „sobivalt” nägema satub — traagelniidid ragisevad siin nõudlikult. Isegi juhul, kui Egon jättis pangakonto tahtlikult lahti, kui ta soovib äia saladust paljastada, jääb vastuseta järjekordne „miks?”.

Siinjuures tuleb jälle rääkida üsna kulunud juttu. Näitlejad annavad oma parima, kuigi mitme rolli, näiteks Roman Baskini kehastatava kõnevõimetu äia puhul tundub olevat sisulist materjali vähevõitu. Siiski peab filmitegijaid kahe asja eest tunnustama. Esiteks täpne casting, välja arvatud Paul Laasik episoodilises osas klišeeliku töömehena. Teiseks julgus kasutada vanemaid naisnäitlejaid ning näidata neid lähiplaanis. Esimeses punktis tõstaksin eraldi esile Eva Kolditsat ja Ülle Kaljustet, kes mängivad tütart ja ema. Nende sarnasus on lausa füüsiline, mida on eriti hästi näha profiilis, kui nende teravad ninad teineteise poole nõudlikult õieli. Teiseks tulebki tunnistada, et Ülle Kaljuste on „Perekonnavalede” täht. Suures või portreeplaanis mõjub tema nägu omaette kunstiteosena. Vananedes on Kaljuste ilmekus ja nüansitundlikkus ainult süvenenud, saavutanud tavatu ilu, mis tuleneb peamiselt täiesti loomuliku, füüsilisi tõsiasju eiravast väljendusrikkusest. Tema ühtaegu koomilises ja traagilises näos ei näitle ainult silmad või suunurgad, vaid iga korts, nii et need harvad stseenid, kus me näeme Kaljuste nägu suures plaanis, liigituvad kergesti filmi kõige emotsionaalsemate hulka. Paari näolihase värahtusega näitab Kaljuste lihtsat tõde: kaduvale truudusetusele alla vandunud hingestatust.

Samamoodi tõuseb esile Laine Mägi vana dirigendi armukese Ritana, siingi pääseb korraks suures plaanis domineerima vanema naise nüansirikas väljendus, mida siledama näolapiga pole lihtsalt võimalik saavutada. Kaljuste ja Mägi muudavad oma näod ülistuslauluks vanadusele, valusatele kogemustele, elule allajäämisele ning sellega leppimisele, selle talumisele, ning tuleb ainult filmi autoreid kiita, et nad näitlejannade potentsiaali julgesid võimendada. On ju üldteada, et vanemaid naisi kasutatakse filmikunstis vähe, aga „Perekonnavalede” üldise sisulise pindlibisemise taustal annavad just nende ilmed ja miimika aimu Kuigi–Vainokivi filmi lõpuni teostamata jäänud potentsiaalist.