Arvustus. Beebilõusta räppiv revolutsioon ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Beebilõust
Beebilõust Autor/allikas: Lilian Marie Merila

Uus plaat

Beebilõust

"Must lipp"

10/10

Madis Järvekülg kirjutas Psychoterrorist mitteplaadiarvustuse. Mul on tunne, et hakkan just sama tegema. Räpp on suur osa minu identiteedist, see on väga isiklik. Niivõrd raske on kirjutada muusikast, mis on nii lähedane, et kõrvalt pilguga analüüsima hakata tundub hullumeelne. Tegin vea, lasin oma pea katki teha ja kuulasin albumit esimest korda kambas, mitte üksinda. Ja kriitilises kambas. Kui juba midagi pähe lasen, siis seda sealt ära ei saa, aga okei, ma üritan. Pealegi on "Must lipp" sellise vaibiga, et kõigega saan hakkama, raisk.

See on märgiline album, ja mitte lihtsalt mulle kui fännile, vaid päriselt ongi. Vennaskonna avapauk kannab ideed, mis läbib tervet albumit. Punk ei ole surnud, sest see elab räpis edasi. Ma olen väga noor, aga juba näen uut põlvkonda peale kasvamas. (Bättlitel käies tuleb kohati vanuri tunne peale.)

Mulle päriselt tundub, et räpil on mingisugune nii suur jõud, mis on muusikaülene. See tähendab, et sel on võime inimesi ühendada ja vajadusel mobiliseerida. Selle taga on tugev poliitiline sõnum ja inimesed teevad subkultuuriga ka laiemas pildis teadliku või alateadliku valiku kuuluda kriitilisse massi.

Juba plaadi ilmumise esimesel päeval kuulsin kriitikat, et see polevat nii isiklik kui võiks või oleks oodanud. Tõsi, "Must lipp" sümboliseerib jõudude ühendamist. Siin ei saa mööda vaadata Beebilõusta bromance`ist uue räppari Vana Yossiga (kes ise väidab, et räpib aastast 1987, tõendid puuduvad), Nihilist.FM-iga, antifa liikumise, ühesõnaga mõttekaaslastega. Revolutsiooni ju üksinda ei tee, eh?

Lugu "Mees ma näen so vittu" on vihje Robert Kurvitza romaanile "Püha ja õudne lõhn", mis on minu hinnangul vaatamata alahinnatusele üks omanäolisemaid ja suurejoonelisemaid romaane, mis kunagi eesti keeles kirjutatud. Nii albumi kui romaani autorid on inimesed, kes ei ole lasknud oma keelt haridussüsteemi poolt ära normeerida. Vaadake, need ongi inimesed, kes tegelevad päriselt kultuuri ja keele uuendamisega, samal ajal kui rahvariietes tädid seda meeleheitlikult kaitsta üritavad. Seda, kuidas kool keelt hoopis tappa võib, illustreerib näide sellest, kuidas leidub inimesi, näiteks prokuröre, kes on koolis käinud, aga ei tea ikka, mis on ilukirjandus, õudusjutt ja kes on kirjanik.

Üldse tundub, et Beebilõust on pidevalt mitu sammu ees. Ja seda ei tasu ülbusega segamini ajada. Albumi kõige vanemal, 13 aasta tagusesse aega ulatuvas loos "Aeg on käes" ütleb ta "ma näen hästi teie sitta, sest mu enda sitahunnik, teie omadest on kõrgem".

Mulle on igaveseks mällu sööbinud, kuidas keegi arvustas kunagi Okym Riimi albumit lausega "tal on barbari energia, kuid šamaani mõtteviis". Nii tabav.

Teine lause, mis mul kunagi meelest ei lähe, on Tõnis Kahu küsimus, "kas Beebilõusta muusika sinu jaoks liiga mehelik pole?" See võis olla suvaline sõnakõlks, ma ei hakka sealt tagant šovinismi otsima, aga mida siis tähendab gängstaräpp?

On olemas hiphoptantsu erinevad voolud, jõulisem ja voolujoonelisem. See aga ilmselgelt ei tähenda, et üks neist oleks mõeldud rohkem ühele soole kui teisele. Beebilõust kõnetab inimesi, kelle jaoks on tähtis sõnavabadus, ehedus ja värske keel. Kui gängstaräppi seostatakse ülevõlli videote ja "kõva mehe" hoiakuga, siis Beebilõust on lihtsalt kõva, ilma kunstliku pingutuseta.

Kui esimest korda "32 kuupi" kuulasin, siis arvasin, et nii, see on tipp, siit enam edasi minna ei anna. See oli album otse tsoonist. Andrus Elbingu nimi jõudis trellide tagant otse Vikerkaarde. Vanglapoeesia. Teda on peetud eesti esigängstaräppariks, viimaks ometi keegi, kes teab, millest ta räpib. Beebilõust ise ütleb, et tegi gängstaräpi katki. Siinkohal ma ei usu et on vaja rõhutada vanglas käimist justkui see oleks eelis teiste räpparite ees. Jah, elukogemus tuleb igal alal kasuks, aga Beebilõusta ei ole teinud vangla, see ei defineeri teda kunstnikuna, ta on sündinud poeet, lüürikaarhitekt. Meil on Eestis räppareid, kes on keskendunud oma ketsidele või jointile. Beebilõust ei ole mitte kunagi räppinud velgedest, raha liigutamisest, raske kuldkett kaelas, või millised need kõige suuremad stereotüübid on? Meil on kirjandusteadlased, kes ei kritiseeri keelt, teoseid, vaid riietust, imidžit, mis ei ole isegi meelega loodud. Beebilõustal on päris ideed. (rahvas aeg on jätta alandlik seadusekuulekus/aeg on võidelda õiguste eest nagu võitleb mo värss, söna ja luuletus/kuid mitte neid millega eesti räpp peab tühja sönasöda/ma po üks teist)

Pean siinkohal mainima, et kuigi see on äge lugu, siis pärast "Imperato" ilmumist arvasin, et nüüd on mõnda aega vaikus, debüütalbum oli nii tugev, et kuhu edasi? Sõnad saavad otsa, Beebilõustal pole enam midagi öelda. Ja kui räpparitel pole midagi öelda, siis nad hakkavadki rääkima sellest, kui kõvad räpparid nad on või võtavad näiteks Jaagup Kreemi kampa. "Valge lipp" näitas, et eksisin rängalt ja "Must lipp" ainult kinnitas seda tõdemust. Beebilõust näitab, kuidas ta võib kõigega hakkama saada. Teen loo "Bitch Fuck Yolo" ja sa kuulad ja sulle meeldib.

Nii Kaur kui Beebilõust on mulle õpetanud, et ära karda oma mõtteid ja sõnu. Noh, olukorras, kus mõttekuriteod on karistatavad, ei tea kaua üldse mõelda võib. Kui Beebilõust ütleb "Tsoonikoosluses": "tsoonid põlevad, mendid surevad, õiglus jääb meitele", siis mitme ametniku tapmises teda karistada saaks?

Klassivõitlus ei ole kuskile kadunud. *"ma tapan need feedid/oo jaa ma tapan need featid/ma matan eliidid/need targad lapsed seal körvalklassis elavad musterelu/kuid see mida mu pastakas kriibib on endasse haaratud pildid/ma tapan need biidid/ma plahvatan biidil/nad ütsid ma`p saa sest saatan mu giidiks/vaata ma liikusin ringi patakas riime ja taparelv taskus/ see vägivallaaparaat mind kasvatas friigiks"

Beebilõusta karmuses on haavatavus sees, see ei ole mingi poos. "Mul pohui kas sa lesbar vöi gay, houmi/Söprus ei muutu kuni sa söpru ei puutu/Musta lipu valguses/Sa po miskit valesti teind, houmi". See näitab, et omadele ei tehta liiga, võtab kokku kõik, mis on viimasel ajal pinnale ujunud: homofoobia, ksenofoobia, instutsiooniline rassism. Ma tegelikult ei taha uskuda, et sõda on tulemas või kultuurisõda on olemas, aga kui päriselt ongi, siis millise poole sa valid, selle kust vaadatakse ülevalt alla või selle, kus on kindel seljatagune?

Räpparitel ega teistel loomeinimestel ei ole kohustust tulla ja ära teha, nad annavad tihti marginaliseeritud osale ühiskonnast hääle, aga see on ka kõik, tegemist on probleemile tähelepanu pööramisega. Beebilõusta energia mõjub nii, et tahaks kohe küsida, kuhu allkirja anda saab? See ongi toimunud, albumil on ka lugu "Resotsialiseerumine", mis loodi petitsiooniks "Laske elada, raisk". Nii et mingid piirid on siin juba kadunud. Ei saaks öelda, et räpparid poleks üritanud midagi päriselt ära teha. Kuna selgus, et allkirjade kogumisest väga suurt kasu ei ole, siis musta lipuga öeldakse, et me enam ei palu, vaid me tuleme kui vaja. Mida nõrgem on ühiskond või poliitiline seis, seda tugevam on räpp ja praegu on räpiskeene Eestis hirmuäratavalt tugev. Ma päriselt kardaks kui need poleks minu inimesed.

"Nad ütlevad relvaga, kuidas sa relvata elada tohid" kõlab Harku kinnipidamisasutuses toimunud politseivägivallast lugedes eriti irooniliselt.

Pean plaadi tugevamaks looks "Vihaköne", aga kuna see tuli välja juba pool aastat enne albumit, siis olen ma seda juba nii palju kuulanud, et esimesed külmavärinad on värisetud. Beebilõust ühendab popmuusika kaasahaaravuse ja räpi teravuse. Tänaval kõndides "Vihakönet" kuulates läheb selg sirgemaks ja pilk selgemaks. See on mobiliseeriv jõud, muusika peabki inimesi ühendama ja tekib tunne, et selle marsiga läheksin kaasa ükskõik mis. Ja ma panen iga jumala kord playlistis "Vihaköne" peale kui Sõle tänaval kõnnin. Iga kord.

Esimest korda kuuldud lugudest on mo lemmik "Need troonid on mo". Lugu algab Juhan Viidingu luuletusega "Ministeeriumist saadeti psühholoog". Öeldakse, et Viiding jättis Eesti kultuurimaastikule suure augu. Ma ei ole päris kindel, sest ma usun, et räpp täidab kõik need augud eesti luules. Kui Viidingu luulet on nimetatud aadellikuks anarhismiks, siis Beebilõustal on uulitsageenid, ja tänavad aadellikkusest ei hooli.

Samuti oli Viidingu aegne kultuurikeskkond pigem suuline. Kokkusattumus? I think not. Me oleme mõneski mõttes tagasi 90ndates. Võib-olla ei ole 90ndad kunagi ära läinudki. Ja räpparid on meie keeleuuendajad.

"Valge lipp" on kujundite ja riimide poolest tugevam kui "Must lipp", aga need albumid moodustavad terviku ja ka siit leiab tugevaid kujundeid, mille otsimise jätan teie enda teha. Kuulake mõlemat albumit korraga.

Beebilõusta lugudes leiab palju vanu ridu, mida sa oled varem juba korduvalt erinevates lugudes kuulnud, aga see on üks vool. Vaba vool. Minu jaoks näitab see just, et tema muusika ei ole kommerts, toode, mille peab valmis saama, et oleks midagi müüa. See sama Beebilõust, kes kunagi räppimisega alustas, on ikka veel alles. Miski pole muutunud ja kõik on muutunud.

ja õiglus jääb meitele

jääb meitele

jääb meitele

 

*kõik trükitud laulusõnad arvustuses on autoriseerimata, kirja pandud kuulmise järgi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: