1990ndate alguses alustatud omandireform peaks seaduse järgi selle aastaga lõpule jõudma. See puudutab ka Niguliste kirikut, mis on üks tähelepanuväärsemaid seni lahendamata omandireformiteemasid.

Tänase seisuga kuulub hoone riigile ning on antud Eesti Kunstimuuseumi kasutusse. Ligi 20 aastat on riik ja luteri kirik vaielnud, kas ja millistel tingimustel peaks viimane selle tagasi saama. Kohus on kinnitanud, et luteri kirikul on õigus saada kunagi õigusvastaselt võõrandatud hoone tagasi.

Seadus jätab aga valitsusele õiguse jätta teatud liiki vara tagastamata, kui selline samm on kaaluka avaliku huvi tõttu põhjendatud. Kui näiteks Rein Lang leidis kultuuriministrina, et hoone tuleks kirikule tagastada, siis praegune minister Indrek Saar on teisel arvamusel.

"Meie arvame, et omandireformi seaduses kirjeldatud viisil, kus kirik kuuluks mittetagastamisele kunagisele omanikule, on piisavad põhjendused, selle jaoks on piisav avalik huvi," arvas kultuuriminister Indrek Saar.

Kui hoone jääb luteri kirikule tagastamata, näeb seadus ette, et viimasele tuleb maksta kompensatsiooni.

Pool miljonit vs 37 miljonit

Kultuuriministeeriumi ja luteri kiriku nägemus sellest, milline võiks olla Niguliste kiriku eest makstav hüvitis, on väga erinev. Kultuuriministeerium on rääkinud poolest miljonist eurot, EELK 37 miljonist eurost.

Kultuuriministeeriumi välja käidud pool miljonit eurot tuleneb ministri sõnul seadusest.

"See koosneb kahest osast, üks osa on kubatuuri arvestus ja teine osa muuseum-kontserdisaali juurde käiv maa. Sealt tuleb kokku arvestuslikult pool miljonit eurot," tutvustas minister Saar arvutuskäiku.

Luteri kirik kinnitab, et selle summaga ei ole nad nõus. Aastal 2013 esitas kirik ministeeriumile omapoolse hinnangu - 37 miljonit eurot.

"Nii palju, kui ma neid asju tookord mäletan, sisaldab see hind kolme komponenti. See puudutab nii kinnistut, seda hoonet ehk siis tänast Niguliste kirikut ning suurema osa sellest summast peaksid moodustama kunstiväärtused," põhjendas küsitud hinda EELK peapiiskop Urmas Viilma.

Muu hulgas saadeti siis kultuuriministeeriumile kinnisvarafirma Seven hinnang, mille järgi on krundi turuväärtus 10,8 miljonit eurot. Selle hinnangu koostamisel on aga arvestatud, justkui võiks kiriku asemele ehitada korterid ja büroopinnad.

"Ma ei oska seda kommenteerida, ma ei ole kinnisvaraekspert," teatas Viilma.

Aga ma usun, et eksperdid tegid oma tööd erapooletult, lähtudes sellest, milline võiks see krundi turuväärtus olla.

"Arvestades Euroopa praktikat, ei ole sugugi välistatud tulevikuperspektiivis, et seal ei võiks olla mistahes muu asi, ka bürood, aga see ei ole mitte kiriku soov. Kiriku soov on algsest ajast peale võtta see hoone kasutusele kirikuhoonena," rõhutas Viilma.

Enamiku EELK soovitud summast moodustab kompensatsioon Niguliste kirikus asuvate kunstiväärtuste eest. Nendeks on näiteks Rode altar ja Notke "Surmatants".

Luteri kirik viitab siinjuures 16 aasta tagusele kunstimuuseumi kokkukutsutud ekspertgrupi hinnangule, et peaaltari väärtus on 50 miljonit dollarit ning vähemalt sama väärtuslik on "Surmatants". Ministeerium on aga veendunud, et vara ei kuulugi omandireformi objektide hulka, vaid et selleks on ainult hoone. On võimalik, et selle üle, kellele kuuluvad need kunstiväärtused, hakkavad riik ja kirik veel eraldi vaidlema.

Kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa leiab, et sellistele kunstiteostele on üleüldse väga raske hinnasilti külge panna.

"Selliseid kunstiteoseid nagu altarid ja "Surmatants" rahvusvahelistel oksjonitel lihtsalt ei liigu ja selle tõttu see on täiesti mõttetu tegevus, sest need on meie rahvuslikud väärtused ja nende müümise üle me ei arutle ja nende hinda määrata kroonides või eurodes on ka mõttetu," oli Kuuskemaa resoluutne.

Leida Niguliste kiriku teemale lahendus, millega oleksid rahul mõlemad pooled, tundub väga raske. Aega pole aga enam palju jäänud. Peapiiskop Viilma loodab, et valitsus on nõus nendega läbi rääkima.

"Ma siiamaani olen uskunud, et meil on õigusriik ja riik teeb ühel momendil otsuse. Aga kuni otsust ei ole, me saame läbi rääkida. Ma eeldan, et see on ühes demokraatlikus riigis nii. Ma usun nendesse läbirääkimistesse. Aga vaidlustada, kui te ütlete, kas me lähme kohtusse, me saame alles siis, kui meil on otsus. Aga otsust ei ole 25 aastat," oli Viilma nõutu.

"Pärast nii pikki läbirääkimisi, kus need käärid on soovide vahel nii suured, ei näe ma muud võimalust, kui pöörduda seaduse poole ja teha see valitsuse otsus. Ma arvan, et see, mida omandireformi seadus näeb ette lihtsurelikele, see kehtib ka kiriku puhul," arvas kultuuriminister Saar.