Piret Jaaksi jutud on põhijoonelt klassikalist laadi. Tema tekstidele on omane suhteliselt sirgjooneline narratiiv ja ehmatav lõpplahendus, mis vormub konkreetse jutu võtmeauguks üsna samamoodi nagu võiks terve kogumiku lahenduseks või lugemismudeliks pidada niminovelli „Linnalegend”.

Ühesõnaga, on üks üsna suvaline laudkond ja pidu. Seltskonna kõneaines jõuab linnalegendide ehk 21. sajandi mütoloogilise materjalini, millele on omane B-kategooriasse liigituvate narratiivide arhetüüpsus. Need on sellised lood, mille sündmustik areneb küll igati tuttavlikult, ent mis erutavad sellegipoolest üha uuesti. Vahest tundsid midagi sellist meie küttidest ja korilastest esivanemad öiti tule äärde kogunedes ja jutte rääkides, mis sest, et ühed ja samad motiivid kordusid põlvkonnast põlvkonda. Nüüdisaja narratiivid võivad esmapilgul näida teistmoodi ainesena, ometi on meiegi linnafolklooris selgeid paralleele eelnevaga: üldiseks fooniks on üleloomulikkus, võõrad ja hirmutavad jõud, ebaloomulik katkestus igapäevases reaalsuses. Keegi olevat leidnud mootorratturikiivri, mille seest paistnud äralõigatud pea (lk 98), keegi võtnud auto peale väikese hääletava poisi, kes hiljem salapäraselt haihtus (lk 99) jne. Seltskond naerab, sellistesse lugudesse ei saagi tõsiselt suhtuda, ometi on nende nämmutamine meelierutavalt mõnus.
 

Lõpuks hakkab rääkima seni vaikinud noormees. Ta alustab juttu tüüpilise linnalegendina lagunevast majast, kust leitakse remondi käigus salapärane käsikiri, aga siis toimub esimene katkestus. Noormees toob portfellist lagedale tõelise käsikirja. Asudes ette lugema teksti „Sünd sinise tinasõdurina” (lk 100) toimub kohe teine katkestus, kuna kuulajad on oodanud testamenti või vähemalt kellegi isiklikku pihtimust, ühesõnaga linnalegendile omast narratiivi jätku. Selle asemel väändub kõik üha unenäolisemaks: „Tundsin juba öösel magades, et kõrv oli lukus. Arvasin, et selles on süüdi unes vee all vedelemine, hooletu kõrvadekatmine vihmas või tiiger, kes mind läbi keskaegsete väravatrellide pureda üritas ja kellele ma viimasel hetkel puidust aknapaled ette surusin.” (lk 101). Jutt jätkub samas vaimus, ükski kuulajatest ei mõista neid sõnu tõlgendada. Oma materiaalse olemuse (tegemist on käsikirjaga) ja igasugust tüüpnarratiivi välistava sisuga vastandub selline sündmuste käik (linna)legendile kui suulisele ja enamal või vähemal määral vastuvõtja poolt ette aimatavale ainesele. Lõpuks toimub ka kolmas katkestus ja potentsiaalsele autorile antakse realistlik mõõde, paigutades ta möödunud sajandisse, küüditamiseelsesse aega. „Ta [käsikirja identifitseerimatu autor] räägib oma pojast, kes läks sõtta. [---] see kõik on sõda.” (lk 106). Need järjestikused katkestused lükkavad ümber kogu linnalegendi kui sellise kontseptsiooni, miski ei vasta kuulaja (või lugeja) ootustele ega rahulda teda. See on kaos, etteaimamatu ja vastuoluline.
 

Käsikirja ette lugenud noormees lahkub. Ta on hääletaja, keda keegi tegelikult ei tunne. Selline kummaline sõber (lk 107), peaaegu müütiline mees. Ring saab sellega täis. Legendi ümberlükkajast saab ise legend, kasvav mitmeplaanilisus tekitab tõlgendamisprotsessis üha uusi häireid. Lugeja jõuab paratamatult kas täielikku ummikusse või lõpmatusse kättesaamatusse. Küünita kui kaugele tahad, konkretiseeritav libiseb ikka käest nagu Tantalose viinamarjad ja vesi. Realistliku seltskonna liikmest saab fiktsioon, väljamõeldisena esitatu muutub tegelikkuseks. Paabeli segadus ühesõnaga. Võiks öelda, et Jaaksi mäng lugejaga käib piiri peal, turvaliselt alanud loo käigus keeratakse lahenduseni jõudmine pea peale ja jäetakse tõlgendaja ebamäärase häiritusetundega kõrvatagust sügama.
 

See tendents on omane kogu „Linnalegendi” novellistikale. Asjad pole päris nii, nagu nad esmapilgul paistavad. Sama juhtub ka „Süüdistus Barcelonale” minajutustajaga, kes ei suuda linnale andestada, et selle seinte ääres lasi diktaator Franco mõrvata kodanikke, aga ometi armub oma teekonna käigus massimõrtsuka fantoomkujusse Mihal Frankolasse. Kui me seal istusime, [---] rääkis Miša mulle loo [---]. Kuidas ta ikkagi võttis tookord isa püssi, millest too jäneseid lasi ja kuidas neil olid rahutused kooli hoovil ning kuidas ta kogemata tulistas. Mängis sõda. Vist ikka kogemata jäid need inimesed ette, kooliõpilased, emad ja mehed ja isad ja noored naised. [---] Kuidas ta nuttis ja oli kolm aastat noortekoloonias ning elu enam polnudki. [---] Jäi üle vaid Barcelona. (lk 21). 
 

„Lehtede lahkumise” sotsiopaatiline depressiivikust üksindusegurmaan, kelle ainsaks pidepunktiks eluga näib olevat aknataguste puude lehetsüklile kaasaelamine, põrkub oma kahtlasevõitu normaalsuseotsingutel ootamatult kõige puhtama ja süüdimatuma elutungiga ning ühel hommikul on puulehed tema akna tagant kadunud. Aknast välja vaadates tabas mind suur hämmeldus [---] Hõõrusin silmi ja kontrollisin uuesti. Jah, kindlalt, kõik lehed olid lahkunud. (lk 79).
 

„Intervjuus härra Sagooniga” tehakse läbi metamorfoosiline rollimäng. Loo kangelane mängib ette järjest uusi tüpaaže, temas avaldub kameeleon, iseenda kummutaja, kuni tema vaatlejad (ehk situatsiooni lavastanud ajakirjanikud, kes toimuvat varjatud kaameraist jälgivad) korraga taipavad, et on saanud enda konstrueeritud eksperimendi katsealusteks. Justkui oleksime ise [peidetud pealtvaatajatena] [---] need väikesed hikikomorid, keda me tögades intervjueerima olime harjunud (lk 75).
 

Miski ei klapi. Jaaksi eesmärgiks näib lahenduste pakkumise asemel segaduse tekitamine. See on raskestitabatava nihestatuse ebamääraselt tuksuv vaib, mis „Linnalegendi” novelle ühendab. Mitmes neist on otseseid libalegendide elemente, ometi läheb siingi miski nihkesse. „Koolibri lend” oleks peaaegu sajaprotsendiliselt banaalne kummituselugu, kui läbi terve novelli tuksuv koolibrimetafoor asjale segadusseajavat metatasandit ei looks. „Tassijast” saaks klassikalise õudusjutu, millega lapsed üksteist pidžaamapidudel hirmutavad, kui tüüpnarratiivi (võõrale maale sattunud mees liigub järk-järgult ette aimatava hukatuse poole) kangelane ei teeks läbi karakteriarengut pidetust hulkurist selge sihiga idealistiks, nii et tüüpilisevõitu narratiivist saab hoopiski kommentaar peategelase arenguloole. „Sihveri nimekiri” sobiks hollywoodliku stsenaristikaga nõialooks, kui aga novelli humoristlik-pilkav, peaaegu följetonilik lõpplahendus kogu eelnevat tõsidust ei hülgaks.
 

Kahtluse alla seatakse eelkõige reaalsuse lõimelõngade üheseltmõistetavus. Paradoksipüstitustest kõige realistlikuma laadiga on ilmsesti „Linnalegendi” avanovell „Kleepuvad mõjud”, mida võiks oma sujuva teemaarenduse, peategelase psühholoogilise kujunemise ja tervikut täiuslikuks keraks siduva lõpplahendusega tuua lausa klassikalise novelli etaloniks. Lehekülg lehekülje järel saab üha tooniandvamaks paradoksaalsuse pidev vibratsioon, teatav kalle maagilisse realismi, aga seda üsna algupärasel, jaaksilikul moel. Sest tegemist pole tavapärase debüüdiga. Pigem näib, et kogumikku koondatud juttude autor kehtestab teadlikult isikupärast nägemust, paratamatu paradoksi vankumatult edasiviivat pähklit. Kasutades keelt tabude murdja ja tõdede kummutajana, laotakse sõnu ja lauseid nagu präänikuid lugeja ette maha, et jätta ta lõpuks kõigi teede koondumispunkti sihi ja suunata vahtima.
 

Umbes nii juhtub loos „Regekohvik” pärast sügavast sisemisest kriisist ajendatud eneseabi-palverännakut läbi India. Karmaring laotub minajutustaja silme ette banaalse lihtsusega, kodumaal katkenud rasedus materialiseerub enesealalhoiuinstinkti eeldavate New Dehli tänavate inimkutsikas. Ma viin Geeta kooli. Kooli uksel hoiab ta must kahe käega kinni ja palub, et ma ei läheks. Ta hakkab nutma ning klammerdub mu kaela külge. [---] Ma luban, et tulen kindlasti tagasi, et ma tulen talle kooli vastu. Ta hoiab mu kaelast nii tugevasti kinni, et ma ei saa ta käsi lahti. Siis hammustab ta mind ja ma tõukan ta ehmatusega eemale. Geeta istub maha, nutab, siis tõuseb püsti, ütleb midagi hindi keeles ja läheb klassi. Ma hakkan nutma. Ma ei suuda. (lk 69–70) Jaaksiliku lahenduskäiguga ei saa vaielda, seda pole võimalik ümber lükata või tõestada. Mine lihtsalt kaasa või jäta minemata.
 

Eneseotsingud, vastuolu konventsioonidega, rahutus. Võõristus ja igatsus, vastaspooluste paralleeleksistentsi pidev teadvustamine. Need kõik on Jaaksi novellides korduvad motiivid, konfliktsust ja ebamäärasust antakse suurel määral edasi just stiili kaudu. Juba autori eelistatud minajutustaja asend on selle teatavaks ilminguks. Selline positsioon on valitud ka ühe keerukaima novelli „Tagauksest” (lk 50–59) edasiandjaks. Keerukaima seepärast, et sündmuste ja karakterite arengut on selles loos tõesti peaaegu võimatu ette näha. Sündmustikule keeratakse aina suuremat vinti peale, just nagu oleks autor pisut joobunud omaenese loomisvõime absoluutsusest. Lõpuks õnnestub Jaaksil siiski näiliselt ühendamatud lõngaotsad kokku kerida. Aines hakkab selginema, elu jooksul kuuldud linnalegendid aitavad suunda hoida. „Eks me kõik ole mänginud mõttega enesetapust, see on selline turvaline mõte. Justkui, et hoones on varuväljapääs.” „Vot-vot,” hüüdis vanamees võidukalt, „[---] Justkui lahkuks tagauksest, eks!” (lk 56) Ometi on lahenduse leidmine võimatu. Tagauks saab viia vaid sinnasamasse, kust üritati pääseda.
 

Ka „Linnalegendi” viimase jutu pea peale pööratud lunastuseotsimises kajastub tervikuna Jaaksi kaosearsenal. „Pihtimuse” kangelane katsub koguduse pastorile kirja teel selgitada, miks ta varastas nende kirikust ristipuule poodud puu-Jeesuse, tõi ta koju ja pani talle nimeks Peeter. Aegamisi positsioonid pöörduvad. Esmalt skisoidsena paistnud maniakist saab arutleva teoloogi võrdkuju, pühendunud pastorist (kelle vastukirju kajastatakse vaid puuslikuvarga puhvri läbi) kujuneb aga üha väiklasem materialismikummardaja. Kas saab üldse kahtlust olla, kummale poole asuks tõeline Jeesus, kui ta oma pisut pungi vajunud silmad tänapäeval avaks ja taas kord meie sekka kehastuks? 

Peetriga on imelikud lood. Panin talle õhtul valge lina peale, mis hommikul oli verine. Kui seda lina vaadata, on näha, et need on Peetri keha kontuurid. Minu mõistus on otsas. Tõin lina sulle kilekotiga ukse taha. (lk 118).
 

Võib-olla ongi „Linnalegendi” eesmärgiks lugeja samasuguse seisundini viia. Hämmeldusse, mis ometi on kerge kui sulg. Imed juhtuvad küll siinsamas, aga reaalsus on sellegipoolest labane. Ja kõikehõlmav. Kõikvõimalik. Nagu jumalpuusliku elu ühe kolkakoguduse hullukese seltsis.

Arvustus ilmus Värskes Rõhus.