Lugege katkendit. Mathias Enard, "Varaste tänav" ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Barcelona raudtee.
Barcelona raudtee. Autor/allikas: Josep Lago/AFP/Scanpix

Kirjastuse Varrak "Moodsa aja" sarjas ilmus Mathias Enard'i "Varaste tänav", mille on tõlkinud Heli Allik.

Mathias Enard

VARASTE TÄNAV

Originaal: Rue des voleurs

Prantsuse keelest tõlkinud Heli Allik

Toimetanud Leena Tomasberg
Kujundanud Villu Koskaru

Sari "Moodne aeg", 256 lk, kõva köide

 

See moodne odüsseia vaatleb maailma, mis jääb Prantsusmaast itta, ja laenab elemente politsei-, seiklus-, arengu- ja reisiromaanist. Romaani minajutustajaks on 17-aastane marokolane Lakhdar. Selles apokalüpsisehõngulises kaoses otsib onutütrega liiga lähedalt tutvust teinud ja seetõttu vanematekodust välja visatud Lakhdar oma teed, järjestikusteks peatuspaikadeks kerjuste urkad Tangeri parkimisplatside taga, radikaalislamistide sekti raamatupood, odavat Maroko tööjõudu hindav Prantsuse ettevõte, pankrotis kaubalaev Aafrika ja Euroopa mandri vahel, Hispaania vetes uppunud illegaalsete immigrantide laipade kokkukorjamisest ja transpordist elatuv matusebüroo ning lõpuks Barcelona kloaak – Varaste tänav.

Arabist Mathias Enard (snd 1972) on jõudnud elada mitmes paigas Lähis-Idas ja Euroopas. Tema kuus romaani on pälvinud mitmeid tunnustusi ja neid on tõlgitud 22 keelde. Peale ladusa jutustamisoskuse ja silmapaistva eruditsiooni on Enardil üks omadus, mis teeb temast 21. sajandi alguse maailmas väga vajaliku kirjaniku. Tundes põhjani araabia kultuuri, kuid olles ise eurooplane, suudab ta kõnelda nii, et Teine ei jää mõistetamatuks, ent ta ei ole kinni ka klišeedes või eksootikas.

 

 

Inimesed on koerad, nad nühivad end viletsuses üksteise vastu, nad püherdavad mustuses, suutmata sellest välja pääseda, nad lakuvad karvu ja riista, päevad otsa, pikali tolmus, valmis kõigeks liharäbala või pehkinud kondi pärast, mida keegi suvatseb neile visata, ja mina samamoodi nagu nemad, ma olen inimolend, tähendab vilets jätis, ihade ori, koer, koer, kes hammustab, kui tal on hirm ja ta igatseb paitusi. Ma näen selgelt oma lapsepõlve, oma kutsikaelu Tangeris; oma noore krantsi hulkumisi, pekstud peni oigamisi; ma mõistan oma hullumist emaste läheduses, pidasin seda armastuseks, ja üle kõige mõistan ma peremehe puudumist, teda otsides me eksleme kõik pimeduses ringi, nuhutades üksteist, eksinud, sihitud. Tangeris käisin ma kaks korda päevas maha viis kilomeetrit, et minna merd, sadamat ja Gibraltari väina vaatama, praegu kõnnin ma endiselt palju, ma loen samuti, iga kord aina rohkem, see on meeldiv viis peletada igavust, surma, peletada ära ka mõtlemist ennast, sellele vaheldust pakkudes, seda eemale juhtides tõest, ainsast tõest, mis on selline: me oleme puuriloomad, kes elavad vaid nautimiseks, keset pimedust. Ma pole sellest ajast peale rohkem Tangeris käinud, aga ma olen kohanud inimesi, kelle unistus oli turistina sinna minna, üürida kena merevaatega villa, juua Café Hafas teed, suitsetada haši ja keppida kohalikke, enamasti meessoost pärismaalasi, aga mitte ainult, mõned loodavad „Tuhande ja ühe öö” printsesse panna, ma ei tee nalja, nii mitu korda on minult küsitud, kas ma saaksin orgunnida ühe väikese Tangeri-tripi haši ja kohalikega, et nagu puhkus või nii, ja kui nad oleks teadnud, et ainus perse, millele ma enne kaheksateistkümnendat eluaastat pilku olin heitnud, oli mu onutütre Meryemi oma, oleks nad pikali kukkunud või poleks mind uskunud, nii väga seostub Tanger nende peas sensuaalsuse, iha, vabameelsusega, mida tal meie jaoks mitte kunagi ei olnud, aga mida pakutakse turistidele kõlisevate müntide eest, mis kukuvad viletsuse kukrusse. Meie kvartalis ei käinud kunagi ühtki turisti. Korrusmaja, kus ma kasvasin, polnud ei rikas ega vaene, mu perekond samuti mitte, mu isa oli jumalakartlik inimene, selline, keda nimetatakse tubliks meheks, aus mees, kes ei kohelnud halvasti ei oma naist ega lapsi – kui aeg-ajalt mõned jalahoobid tagumikku välja arvata, mis pole kunagi kellelegi liiga teinud. Vaid ühe, kuid õige raamatu mees, koraani: see oli kõik, mida ta vajas, et teada, mida ta maises elus tegema peab ja mis ootab teda teises, palvetada viis korda päevas, paastuda, almust anda, tema ainus unistus oli minna palverännakule Mekasse, saada hadžiks, hadži Mohseniks, see oli tema ainus ambitsioon, teda ei huvitanud kõva tööga oma vürtspoe supermarketiks muutmine, teda ei huvitanud miljonite dirhamite teenimine, temal oli koraan, palve, palverännak ja punkt; ema kummardas teda ja liitis kodusele orjusele peaaegu tütreliku kuulekuse: niimoodi ma kasvasin, suurade, moraali, prohvetist ja kunagistest araabia hiilgeaegadest pajatavate lugude keskel, ma käisin ühes täiesti keskmises koolis, kus õppisin natuke prantsuse ja hispaania keelt, ja iga päev kõndisin koos sõbra Bassamiga alla sadama poole vanalinna ja Grand Soccole turiste vahtima, kohe kui meil Bassamiga paar karva perse küljes oli, sai sellest meie peamine tegevus, vahtida väljamaa naisi, eriti suvel, kui nad kandsid šortse ja lühikesi seelikuid. Suvel polnud niikuinii suurt midagi muud teha kui tüdrukuid jälitada, rannas käia ja haši tõmmata, kui keegi meile natuke rohtu libistas. Ma lugesin kümnete kaupa vanu prantsuse kriminulle, mida ostsin mõne mündi eest ühe vanaraamatukaupmehe käest, kriminulle sellepärast, et seal oli tihti seksi, blondiine, autosid, viskit ja pappi, kõiki neid asju, millest meie ainult unistada võisime, lõksus nagu me olime palvete, koraani ja Jumala vahel, kes oli natuke nagu teine isa, kui jalahoobid perse välja arvata. Istusime, mõlemal pleier peas, Gibraltari väina äärde kõrgele kaljule, ümberringi foiniiklaste hauad, mis polnud midagi muud kui kivised augud, täis rohkem tšipsipakke ja kokapurke kui antiikseid surnukehi, ja vaatasime tundide kaupa Tangeri ja Tarifa vahel sõitvaid laevu. Mitte sittagi polnud teha. Bassami unistus oli Marokost ära minna, õnne proovida üle lahe, nagu ta ütles; tema isa oli kelner ühes mereäärses rikkuritele mõeldud restoranis. Mina mingeid erilisi üle-lahe-plaane ei teinud, Hispaania, Euroopa, mulle meeldis see, mida ma oma kriminullidest lugesin, aga see oli kõik. Nende romaanidega õppisin tundma võõrast keelt, teisi maid; mul oli hea meel nende kohta teada saada, neid ainult endale pidada; ma ei tahtnud, et see tuhapea Bassam need oma plaanidega ära haisutab. Mis mind kõige rohkem sellel ajal tõmbas, oli mu nõbu Meryem, mu onu Ahmedi tütar; ta elas emaga kahekesi meiega samal korrusel, ta isa ja vennad tegid Hispaanias Almería provintsis põllutööd. Ta polnud väga ilus, aga tal olid suured rinnad ja prinkis kannikad; kodus kandis ta tihti liibuvaid teksaseid või poolläbipaistvaid hõlste, jumal, jumal, kuidas ta mind erutas, ma mõtlesin, kas ta teeb seda meelega, ja oma erootilistes unistustes enne magamajäämist kujutasin ette, kuidas ma teda lahti riietan, teda silitan, oma näo ta tohutute rindade vahele surun, aga ma poleks eladeski olnud võimeline esimest sammu astuma. Ta oli minu nõbu, ma võisin temaga abielluda, aga mitte teda käperdada, see ei läinud. Ma siis piirdusin unistamisega, ma rääkisin temast meie laevavaatluspärastlõunatel Bassamile. Täna ta naeratas mulle, täna kandis ta seljas seda ja toda, ma arvan, et tal oli punane rinnahoidja ja nii edasi. Bassam noogutas pead ja ütles ta tahab sind, see on kindel värk, sa lähed talle peale, muidu ta ei teeks sellist šõud. Mis šõud, küsisin mina, see on ju normaalne, et ta rinnahoidjat kannab? Jaa, aga punast, mees, kas sa mõtled ka? Punane on selleks, et sind kuumaks ajada, ja nii edasi tundide kaupa. Bassamil oli heatahtlik väikeste silmadega ümmargune vaesenägu, ta käis iga päev oma vanamehega mošees. Ta haudus lakkamatult uskumatuid plaane, kuidas illegaalselt üle piiri saada, maskeeruda tolliametnikuks, võmmiks: ta unistas, et varastab mõnelt turistilt dokumendid ja läheb siis kenade riiete ja ilusa kohvriga rahulikult laeva peale, nagu poleks midagi – ma küsisin aga mida sa ilma papita Hispaanias pihta hakkaks? Ma töötaks natuke ja paneks kõrvale ja siis läheks Prantsusmaale, vastas tema, Prantsusmaale, siis Saksamaale ja sealt Ameerikasse. Ma ei tea, miks ta kujutas ette, et läbi Saksamaa on lihtsam Ameerikasse pääseda. Saksamaal on hirmus külm, ütlesin mina. Ja üldsegi, nad ei salli seal araablasi. Täitsa vale, ütles Bassam, marokolased meeldivad neile hästi, mu nõbu on Düsseldorfis mehhaanik, ja ta on superrahul. Tuleb ainult saksa keel ära õppida ja nad peavad sinust täiega lugu, ma olen kuulnud. Ja seal saab kergemini endale dokumendid kui Prantsusmaal.

Vahetasime õhulosse, Meryemi rinnad emigratsiooni vastu; mediteerisime niimoodi väina ääres tundide kaupa ja siis kõmpisime tagasi koju, tema õhtupalvusele, mina proovima veel üks kord nõole silm peale saada. Me olime seitsmeteistkümneaastased, aga aju poolest pigem nagu kaksteist. Me polnud just kõige helgemad tüübid.

Mõned kuud hiljem sain ma esimest korda peksa, sain sellise keretäie hoope, millist mulle polnud eladeski osaks saanud, lõpuks olin ma pooleldi teadvusetu ja pisarais, pisarais nii valust kui alandusest, ja isa nuttis samuti, häbist, ja luges kurja vastu palveid, kaitsku Jumal meid õnnetuse eest, aidaku meid Jumal, ainult Jumal on meie isand ja nii edasi, ja ladus ikka uusi kõrvakiile ja rihmahoope, ema oigas nurgas, ka tema nuttis ja vaatas mind, nagu oleks ma elus deemon, ja kui isa lõpuks ära väsis, kui ta enam ei jaksanud mind peksta, saabus sügav vaikus, üüratu vaikus, nad jõllitasid mind mõlemad ainiti. Ma olin võõras, ma tundsin, et need pilgud tõukavad mind ukse poole, ma olin alandatud ja hirmust kange, isa silmad olid täis vihkamist, ma tormasin välja. Virutasin ukse selja taga kinni, trepikojas kuulsin Meryemi ukse tagant nutmist ja karjumist, hoobid plaksusid, kostis sõimu, lita, hoor, ma jooksin trepist alla, ja kui ma välja jõudsin, sain ma aru, et mu nina jookseb verd, et ma olen särgi väel, et mul pole rohkem kui kümme dirhamit taskus ja mitte kuhugi minna. Õnneks oli suve algus, õhtu oli soe, õhk soolane. Istusin seljaga eukalüptipuu vastu, võtsin pea käte vahele ja ulgusin nagu titt, kuni päike loojus ja kutsuti palvele. Ma tõusin püsti, mul oli hirm; ma teadsin, et ma ei lähe koju, et ma ei lähe enam kunagi koju, see oli võimatu. Mida ma tegema hakkan? Läksin vaatama, kas trehvan ehk meie kvartali mošee väljapääsu juures Bassamit. Ta nägi mind, ta ajas silmad suureks, ma näitasin talle, et ta oma isa maha raputaks ja minu juurde tuleks. Kurat, kas sa tead ka, mis nägu sul peas on? Mis sul juhtus? Vanamees sattus meile peale, kui me Meryemiga alasti olime, ütlesin ma, ja paljalt selle hetke meenutamine surus mul hambad uuesti kokku, mu silmisse tulvasid vihapisarad. Häbi, see kohutav häbi meie paljalt avastatud kehade pärast, meie katmata kehad, see põletav häbi, mis halvab mind veel tänagi – Bassam vilistas sa raisk, ma kujutan ette, kuidas sa pähe said, tõepoolest, ütlesin mina, tõepoolest, ilma detailidesse laskumata. Ja mis sa nüüd teed? Ma ei tea. Aga koju ma minna ei saa. Kus sa magada kavatsed, küsis Bassam. Pole õrna aimugi. Sul raha on? Kakskümmend dirhamit ja üks raamat, see on kõik. Ta andis mulle mõned mündid, mis ta taskust leidis. Ma pean nüüd minema. Näeme homme? Samal ajal? Ma ütlesin okei, ja ta läks ära. Kõndisin veidi aega segaseks lööduna mööda linna. Läksin piki Pasteuri avenüüd, siis laskusin väikesi kaldtänavaid pidi alla mere äärde; seal olid hostess-baaride punased laternad, kahtlased tüübid istusid akende ees. Promenaadil jalutasid rahulikult teineteise käevangus paarid, see tõi mulle jälle meelde Meryemi. Liikusin uuesti sadama poole ja ronisin foiniiklaste haudade juurde; istusin väina äärde, sealt paistsid Hispaania ilusad tuled; ma kujutasin ette rannas tantsivaid inimesi, vabadust, naisi, autosid; mida kuradit ma ilma ulualuse ja rahata peale hakkan? Hakkan kerjama? Töötama? Ma pidin koju tagasi minema. See mõte mõjus juba ette hävitavalt. Võimatu. Ma heitsin pikali, ma vaatasin kaua aega tähti. Tukkusin katkendlikult, kuni koidujahedus sundis mind üles tõusma ja liikuma hakkama, et sooja saada. Kogu mu keha valutas, hoopidest, aga ka paljal kaljul veedetud ööst. Kui ma oleks teadnud, oleksin ma tipa-tapa koju läinud, ma oleks anunud, et isa mulle andestaks. Kui ma poleks olnud nii uhke, siis seda oleksin ma pidanud tegema, nii oleks tulemata jäänud paljud alandused ja haavad, võib-olla oleks ka minust vürtspoodnik saanud, võib-olla oleks ma Meryemiga abiellunud, võib-olla oleksin ma praegu Tangeris, sööksin mõnes ilusas mereäärses restoranis õhtust, või siis kolgiksin lapsi, karja lõugavaid, näljaseid kutsikaid. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: