Õlle sees ligunenud raamatul kleepuvad lehed hirmsal kombel kokku, üle pea käib linnaseline lehk ning halvemal juhul muutub teos lausa kasutuskõlbmatuks. Tegevus, mis kuulub samasse kategooriasse õlle kerisele valamise ning õllega pea pesemisega, kuid kindlasti on inimesi, kes ihkaksid seda teha. ;paranoia kirjastus on teinud aga suure teene, sest Raul Velbaumi kogutud teoseid ei peagi ise leotama hakkama. See on lugeja eest juba ära tehtud. Lehed ei kleepu enam, lõhna ei ole ning raamatut saab ilusasti lapata-lugeda. Kuid ei ole kahtlustki, et õllega on see raamat väga lähedalt kokku puutunud.

Raul Velbaum on kuulsuse vastand. Ta on kord see salajane joomakaaslane, kes sind kõige üksikumatel hetkedel enda valju jauramise ning segase jutuga lohutama tuleb. Olgu selleks siis kas Levika teise korruse suitsuruum või KuKu klubi kohvilaud. Või siis rikub ta ära taaskord mõne kontserdi, astudes lavale ning joigides karuselt ja ebameeldivalt mikrofoni.

Pole ilmselt palju inimesi, kes saaks öelda, et neile meeldib Velbaum, aga on meeletu hulk inimesi, kellel on tema kohta hämmastavaid lugusid. Enamasti ööhämaruses, sest päevasel ajal peaks ta olema hinnatud IT-töötaja. Täpsed andmed puuduvad, aga kuulujutud räägivad. Ta on nagu Eesti underground-kultuuri Dracula.

See raamat ei räägi Velbaumist midagi. Lugejale ei üritata pseudopaatosega näidata Velbaumi piinlevat poeedihinge ega rasket lapsepõlve. Kaugel sellest. Sest tegelikult ei räägi see raamat üldse millestki. Hunnik lehekülgi on täidetud sisutühja plämaga, kust heal juhul peegeldub sõrmeotsaga õlleklaasifilosoofiat ning nokastanud nilbust.

Igale leheküljele raamatust on jagunud vaid üks hiiglaslik kirjatäht. Sa keerad lehti, aeglaselt, kiiresti, vaikselt juba (olematut) mõtet ette aimates, ning mõistad, et Velbaum lihtsalt naerab su üle. See ei ole pahatahtlik naer, vaid selline purjus ning vaimuvaene "hõhõhõh, loll oled". Seda ei tasu tõsiselt võtta, sest keegi ei käskinud seda raamatut kätte võtta. Ise võtsid, ise lugesid, ise olid loll.

"Armastatud klassikud - Raul Velbaum" annab võimaluse omada kodus tükikest Velbaumist. See on ebaoluline ja suhteliselt mõttetu tükk, aga see on ilmselt üks ausamaid elulooraamatuid, mis Eesti inimestest ilmunud. Siin puudub absoluutselt suurustamine ning enda tähtsamaks muutmine, me näeme inimest kogu alastuses. Kui me midagi tähtsamaks, põnevamaks ei muuda, siis see ilmselt ongi tavaline. Raul Velbaum on ka tegelikult tavaline. Lihtsalt pisut rohkem õllene, purjus, ropp ning rõve. Ja eriti tüütu.

Jään põnevusega ootama järgmiseid antikangelasi, kellest samas sarjas teoseid võiks ilmuda. Hea meelega kogun riiulisse kogu sarja, et uhkusega külalistele näidata...