Sel reedeõhtal on Telliskivis, Punases Majas väike punkfestival "Rohelised surevad sügisel". Reklaam hõikab välja, et sääl möllavad ka hardcore-kurjamid Huiabella Fantastica. Nood kurjamid on just välja andnud EP "Ei taha teie elu", viie lauluga väikse roosakaanelise mölluplaadi. Nagu ehtsa pungiga sageli: see on läbi nii kiiresti, et peaaegu ei jõua kelgu päälegi.

Alati võib plaadi ju korduse pääle panna, seda ma paar nädalat tagasi tegingi. Huiabella huias mind arvutist lõpuks terve öö, sest ma jäin mõne tiiru järel magama. Hommikul ärgates edasi… Ma ei ole päris kindel, milliseid psühholoogilisi kahjustusi see tripp mus tekitas. Midagi igatahes …

Noh, näiteks hakkasin ma üle hulga aja mõtlema pungist üleüldse, pungist kui sellisest, pungist mida väike Pipi minus kunagi paarkend aastat tagasi otsima läks.

Huiabella on selles mõttes ehtne punk, nad on munadeni vanakooli mutta vajunud ja see on uhke. See 1980ndate vibutus ses musas ei häiri mind. See on korraga mingi nostalgiavalu ja siiski elutunne. Laulja Pets kirjutas mulle plaadiümbrisele "PUNK ON PÄRIS!". Ja ma olen nõus – noh, selle tingimusega, et miski pole "päris" –, aga pungis on ikka veel nii kuradi palju toda elutunnet.

Kui kidra undab ja trumm saab sisse selle kolksu ja laulja sõidab ära nagu šamaan, siis ongi elusolemise tunne. See, millest puudu jääb, kui argine sisse sõidab ja pead "päris" ennast mängima. Pead tööle minema, tööle hakkama ja ei saa sumedale-sirakile laskuda või end välja elada, välja lõhkuda sellest kestast. Või siis, kui kõik on nii väike ja nõme, kõik on nii tülgastavalt tilluke ja ahtake, mis me ümber paistab …

Punk on nagu jooga, ta vabastab mingid kanalid, ta vabastab meid iseenda jaoks. Ja ta on oma vabastamiseviisides kaval nagu kurat. Ta peidab ennast Beebilõusta värssidesse ja rajusse sõnumisse (Beebilõust peab me nina all musta plaguga vehkima, et me aru saaks – a eks me saaks ka naasama), ta peidab ennast Die Antwoordi hullusse, ta peidab ennast purkisittujate veidriketeatrisse nurgataguste pisiauditooriumide ees, ta peidab ennast isemõtlemisse, kui kõik paistab juba olevat meie eest otsustatud, ette kirjutatud. Ta peidab ennast muidugi Huiabellasse. S.t see on vale. Huiabellas punk ennast ei peida, sääl istub ta, jalad tiiraselt harkis, oma koha pääl.

Kuigi ma mõtlen, et bändi nimi ja ka nt plaadi kaanekujundus annaksid selle võimaluse – ma vist peaks neile ütlema, et järgmine kord, kui ma uue huiarite plaadi pääle panen, võiks vähemasti alguses tulla disco-beat ja mõni sume-käre baritonsaksofon … a see pole üldse tähtis.

Punk on igavene mässu- ja teismeliseäditüüd. Lõpmatu rahulolematus ja alaline vastuhakk, mäng ja absurd korraliku kodanliku maailma sees. Ses mõttes, ta eeldab mässuobjekti olemasolu, alati. Punk töötab ühiskonnas, kus tema järgi on vajadus. Ja õnneks pole veel leiutatud nii lõpuni rafineeritud või nii segaselt vaba ühiskonda, kus pungil, mässul enam kohta poleks. Ambivalentne häire, teatav ärevus, katkiolek peab koguaeg õhus olema. Nii et Eesti Vabariik võiks praegu olla uueks pungilaineks ideaalne koht, aga ma ei tea, kusned pisipungid kõik on, ärge minult küsige. Äkki nad räpivad või teevad teatrit-tantsu või saadavad Värskesse Rõhku luuletusi või kui sinna ei võeta (kuigi nende latt on ka kuidagi madalal, mitte et ma pooldaks institutsionaalset kunsti – ma ei poolda, ma olen see, eestiparim! –, aga "võrdsust" pole maailmas olemas, isegi punkarid teavad, et igaüks ei tee parimat bändi), siis Nihilisti võimidagi.

Millest Huiabella hardcore-huiarid meile räägivad? Nad võtavad kogu pungi viie lauluga kokku:

1) Mitte keegi teine ei ütle mulle, kuidas elada, ja ühiskonna väljapakutud lahendused ei kõlba mulle (igaühele)
2) Ma ise olen sitt mees, totaalne luuser ja nagunii out (mis annab mulle paariavabaduse teile kõike öelda)
3) Et ma olen juba niikuinii kutu, siis sama hästi võin ma olla seda võimsalt nagu kunstnik, nagu poeet, nagu punkar
4) Enne seda, kui ma kaon, hävitan ma teid ja teie sitase kultuurinatukese
5) Rotid on toredad loomad. Ja ma tahan oma hingehädas siiski ka natuke tähelepanu ja abi

Huiarite (soome keeles tähendab "huiar"“ muide "petist", "petturit", vene keele konnotatsioon on muidugi teine, a sarnane) maailm on individualistlik – Pets, Karu ja Mikko jõuravad meile vanakooli pungivõtmes üksiku heitlusest, allajäämisestki. See on mõnusalt kõdu- ja kadulõhnane maailm. Dekadentlik laine.

Kui ma seda kuulan, ei saa ma aru, kuidas suures jaost vanakooli eesti punkidest on kasvanud "rahvuslastest" töllid. Ma muidugi mõistan, maailmakõiksuse plaanis oligi eesti pungi sünd hoopis teistsugune kui nt brittidel või USA-s, sääl oli ühiskond üldjoontes siiski vaba, aga kruvidepigistajad katsusid pildile trügida, pilti enda järgi väänata. ENSV oli väga untsus, väga kinnine paik (selles maailmaosas jälle üks vabam), kus mäss tähendas mässu süsteemi vastu – punk astus rahvuslusega sama jalga. Selles oli mõnusat romantilist vaibi, kuigi isegi rumal inimene peaks aru saama, et Villu Tamme tekstid pole mingi patriootlik lalin, vaid totaalne iroonia ja sarkasm, juba tollal oli, aga mis siis …

Tulemus on see, et osa me pungipublikust, osa neist, kes selle liikumisega end veel seovad, on tegelikult tolle individualistliku mässu- ja kunstnikuõiguse/ vabadusega võrreldes hoopistükkis teise seina naelad. See muidugi teeb asja ka põnevaks… kui ta teda parajasti nüriks ei tee.

Huiareid kuulates – praegugi, seda kirjutades läeb juba mitu raundi – mõtlen ma esmalt sellest, et punk on siin, et esitada küsimusi, väljakutseid, rahutu lapse loosungeid. Ja et jääda iseendaks, tuleb vahel ka iseenda tuimusele-tardumusele vastu hakata.

Jah, Huiabella Fantastica on praeguses laines oluline bänd, hää mässuhingega – ja rajult mängivad – ja järgmise plaadiga võiks nad kinda heita ka iseendale, siis oleks veel rajum. Rajumgi veel. "Ei taha teie elu" on väga tugev kujund. Aga meie, eestlaste häda on praegu sageli veel ka see, et me ei taha iseenda elu, mille me endale nagu valinud oleme (ja ärge tulge mulle ütlema, et te ei saa valida, kui te pole just narkot täispumbatud lapsprostituudid, kelle "peremeesorganismid" tuleks lihsalt lömastada, et me elamisväärses maailmas olla saaks). Siis me kuulame punki. Ostame endale odavast riidepoest Nirvana või Ramones’i t-särgi. Ja jälle on kõik parem, kõik on juba peaaegu hea. Eks. Ekstaole.

Huiabella Fantastica "Dead Anyway" videos: