Nora Pärt: olla helilooja kõrval on suur privileeg, aga ka väljakutse
Hooaja esimese Plekktrummi saatekülaliseks oli Arvo Pärdi abikaasa Nora Pärt, kellega vesteldi muusikast, armastusest ja elust loomingu keskel.
Nora Pärt rääkis, mis teda abikaasaga vaimsel tasandil kõige rohkem seob: „Me ei ole kahekesi, vaid kolmekesi. Meie abielus on kolmas persoon, millesse me mõlemad oleme armunud ja see meid ühendab – see on muusika.” Vastus küsimusele, miks muusika teda niivõrd paelub, on tema sõnul väga lihtne. „Kui sa kuulad mõnda käiku, akordi või teost, oled sa relvitu, sõnatu. See kolmas persoon on hästi nõudlik ja kapriisne. Me mõlemad Arvoga teenime seda ja laseme sellel endaga lausa manipuleerida. See on huvitav elu,” rääkis ta.
Helilooja kaasal on oma osa selles, et kujundada loomingu sünniks soodne ruum. „Rahu, sõbralikkus, kannatlikkus ja armastus,” loetles ta vajalikke elemente. „Kõik need plussmärgid peavad olema, muidu ei saa sellise loominguga tegeleda, nagu Arvo taotleb. Vajalik on ka lõpmatu suuremeelsus, sest olla helilooja kõrval, on suur privileeg aga ka väljakutse. Aga see kolmas persoon ehk muusika ise õpetab mind. See ei ole mingi vastu võetud missioon vaid see on minu elu, see toidab mind ja kasvatab. Ma tunnen, et see puudutab otseselt mind, see, mida Arvo klaveri taga teeb,” kirjeldas ta elu suure helilooja kõrval.
Arvo Pärdi Keskuse rajamise protsess on samuti kujunenud üksmeelselt ja Nora Pärdi sõnul on selle eesmärgiks anda edasi nende armastust muusika vastu. „On väga tähtis seda armastust edasi anda. See on pikk protsess, võib öelda, et see on Arvo Pärdi ülikool, kus kogu meie meeskond on alles esimesel kursusel.”
Keskuse toimimise tagab usalduslik suhe meeskonnaga, kes suhtuvad sellesse samasuguse entusiasmiga nagu Pärdid isegi. „Kogu meie meeskond peab hingama meiega koos ja see toimib.
Ma olen tähele pannud, et sellist vaeva, mis kaasneb Arvo komponeerimisega, midagi sarnast peavad läbi tegema ka kõik inimesed, kes tema asjaga tegelevad. See on seletamatu, kogu keskuse ülesehitus, kontsept ja rutiin on selle märgi all. Keskuse inimesed võtavad selle kaudu osa ka Arvo loomingulises protsessis. Paljud ei taha seda vaeva. Me teeme kõike väga pika distantsi peale, see on vastupidavus, tõsidus, puurimine sügavusse. Igaüks, kes meiega koostööd teeb, peab sellega arvestama,” rääkis ta keskuse dünaamikast. „Ükski armastus ei käi ilma kannatuseta, kuid sellel on ka rõõmu hind. Inimesed, kes teevad tööd, saavad seda tunda. Ega me ainult kannatusega ei tee, aga vajalik on tagasihoidlik ja alandlik suhtumine oma töösse ja ka Arvo sõnumisse.”
See sõnum avaldub muusikas, mille taotlus on puudutada sügavaimat punkti inimese hinges. „Mis on ühe hinge sügavaim punkt, see saarekene igal inimesel hästi sügaval. Teda huvitas ainult see, seda puudutada, selles elada, seal kõlama jääda. See saareke pidi olema midagi väga ilusat ja tervet ja harmoonilist. Ma arvan, et tema muusika puudutabki just seda punkti. Ma ei oska teisiti seletada, aga ta puudutab midagi väga intiimset, tähtsat ja tõsist ja inimese hinges. Arvo jõudis selle oskuseni läbi vaimse hoiaku – kus see elu tähtsaim raskuspunkt on, mille kaudu end väljendada, kuidas ja mille nimel elada,” kirjeldas ta abikaasa muusika olemust.
Nii looming kui keskuse töö kannavad ühte kõige olulisemat eesmärki. „Arvol on väga selge sõnum: „armastage üksteist”. Ta ütleb seda läbi muusika, läbi sõna ja lõppude lõpuks on see ka meie sõnum. Sellel võivad olla väga erinevad palged – kuhu see jõuab, millega seda edasi öelda. Me peame iga päev selle kallal tööd tegema,” rääkis Nora Pärt.
Toimetaja: Marit Valk, Valner Valme