Neid filme ja näidendeid, mille tegevuskohaks on üks maja, on päris palju. Filmiajalugu sai "Teeskelejatega“ ühe juurde. Tõsi, "Teeskelejate“ tegevus kandub ka loodusesse, ent see on siiski ühes paigas toimuv film, mille osaliste hulgas võiks ka perekond Mangide maja üles lugeda, kuivõrd see visuaalselt köitev mänguväli panebki tegevuse rulluma ning on filmi olulisim ühendaja ja lahutaja ning lahenduse kese.

Vallo Toomla täispika debüütfilmina valminud ning Livia Ulmani ja Andris Feldmanise stsenaariumil põhinev "Teesklejad“ ei ole tüüpiline Eesti film. Jah, ka siin on palju pikki, aeglaseid ja ääretult ilusa, romantilise pildikeelega kaadreid (operaator Erik Põllumaa) nagu Eesti filmile tüüpiline, ent stsenaarium ise on pigem tihe ja haarab end jälgima. Enne filmi lõpuosa neid hetki väga palju ei teki, kus tuleb meelde, et oled kinos ja vaatad filmi.

Mis siis "Teeskeljates" toimub? Autorid on ristinud selle psühholoogiliseks põnevikuks, kus omapäi sõprade uhkesse maahäärberisse puhkama läinud paarike saab juhuse tahtel tuttavaks teise, nende randa telkima tulnud paarikesega, kes looduse vingerpusside tõttu vajab nende katuse all öömaja. Soov varjata, et nad polegi maja tegelikud omanikud viib ühest valest teiseni, nii et peagi enam tagasiteed ei ole.

Sellest hetkest käivitub "Kes kardab Virginia Woolfi?" mäng - halastamatu võimu kehtestamise trikk, kus tegelikkus polegi enam tähtis ja ainsaks tegutsemisajendiks saab oma partnerile haiget tegemine. Ehkki paar on üsna noor, on koos olnud juba kaua, nii et suhtest on tekkinud väsimus ja õigupoolest ei peaks nad enam koos olemagi. Aga harjumuse jõud on teadupoolest kõige tugevam.

Mäng aga lubab kaotada piirid, mida paarist agressiivsem ehk Anna (Mirtel Pohla) naudinguga teebki. Kui tema elukaaslane Juhan (Priit Võigemast) on sellega juba harjunud, siis külla saabunud võõras paarike Triin ja Erik (Mari Abel ja Meelis Rämmeld) kohkuvad üsna kiiresti ära. Tegemist on lihtsate kulgejatega, kes "lihtsalt kulutavad oma elu ära, sest ei tea, mida tahavad", kui parafraseerida Annat.

Meelis Rämmeldi kehastatud Erik on tüüpiline töötu luuser, kes püüab oma enesehinnangut iseendale valetades päästa. Anna jääb liiga üheplaaniliseks ja avamata, et tema motiividest sellise mehega kokku hoida aru saada. Küllap seesama harjumuse jõud ja otsustamatus ning kõigega ilma heitlusteta leppimine, mis elu parasjagu pakub. Nad ei planeeri oma elu: ei karjääri, ei puhkust ega lapsi. Kogu aeg ollakse ootel, äkki elu tahab kandikul midagi paremat ette kanda.

Anna ja Juhan on hoopis teisest puust. Kuigi, nagu selgub, on nende soov midagi enamat ja paremat olla ka kõigest teeskluse teenistuses. Tegelikkuses nende elud nii väga ei erinegi, lihtsalt ühed lepivad oluliselt vähemaga, aga teised unistavad üle piiride ega saa siis enam piirjoontesse tagasi tõmbuda.

Kui teatri "Woolfi"-lavastuses mängis Pohla just selle pahaaimamatu paarikese naispoolt, siis filmis on ta halastamatu võõrustaja rollis ning ta ilmselgelt naudib seda mängu mängus.

Kaamera armastab Pohlat ning ta on tänuväärt materjal: tema ilmed ja emotsioonid on napid, detailsed ja ausad. Ning samuti noolib kaamera häbitult ta vormis keha, kuid see on põhjendatud.

Kaamera püüab ka teiste ilmed ja emotsioonid hästi kinni: Meelis Rämmeldi metsistunud pilgu, kui ta pimeduses koos Annaga omapäi ujub ja Priit Võigemasti heitunud silmasina, kui ta õues end kogumas käib. Iga detail kaadris on hoolega välja mõõdetud ja stiilne, juhuslikkusele ruumi pole. Iga konarus või küsitavus (kas tõesti on Priit Võigemasti nõelanud keset võtet parm ja grimeerija pole seda ära peitnud?) saab hiljem vastuse. Lineaarsuse segilöömine on hea võte, kuid see eeldaks julgemat ja süsteemsemat lähenemist. "Teesklejates" on seda paaril korral kasutatud, ent neist jääb väheks, et end filmi režiis täisväärtuslike elementidena kehtestada.

Kui sündmused käest ära lähevad ja põnevik vindi peale saab, käivitub järgmine tuttav film - "Paanikatuba". Tagaajamist ja enese peitmist kurjuse eest Eesti filmis just ülearu sageli ette ei tule, viimati oli midagi sinnapoole "Seenelkäigus". Kuigi žanrilt täiesti erinevad filmid, on mõlemas muidu realismivõtmes vändatud linaloos ühendav joon fantastika vallast, mis järsku tegevustikku sekkub.

See on ka "Teesklejate" nõrgim koht: lõpp, mis püüab anda lahendust, ent ometi ei raatsi. Nii on truult kaasas olnud vaataja lõpuks ikka omapäi: mis see siis nüüd oli? David Lynchi võtmes lahendus eeldanuks seda läbiva joonena, "Kuuenda meele" lahendustaotlus eeldanuks aga püändi võimsama ja selgemana väljamängimist. Žanrite ületamine ongi keerukas kunst, sellega on lihtne kaela murda ja natuke pidi Toomlagi sellele lõivu maksma.

Tunda on ka Francois Ozoni ebamugava pinge taotlust, mis aimub iseäranis majavälistes rannastseenides, kus Anna paneb passiivagressiivsel viisil oma seksuaalse ülemvõimu maksma.

Pisut saab ka jämekoomikat, kui Laine Mägi episoodilise, ent meeldejääva "pudelisse kukkunud" muruniitja rolli teeb. Vaataja ei näe ta nägugi, ent kõik on olemas. Samas oleme me purjus Laine Mägit juba ekraanilt näinud ("Sügisball").

Filmis ongi kokku vaid kuus sõnalist rolli, neist kaks episoodilist. See iseenesest ei häiri, kuid seda enam oleks nelja peategelase hinge rohkem avada võinud.

Kõike filmis justkui on ning terve filmi jooksul suudab vaataja ka tegevustikuga kenasti kaasas olla, aga tervik jääb lõpetamatuse ja venitatud ning lahjendatud punktipanekuga ikkagi hõredaks.

Paratamatult jääb lõpus kummitama ehtsuse ja väljamõeldu vahekord ning teeskluse ulatus. Mis siis on päriselt ja mis mängu osa? Kui "Kuuendas meeles" loksus püändiga kõik paika nagu üksteise selja taha laotud doominokivid, mis ühe liigutusega jadas lõpuni kokku kukuvad, siis siin jäävad mõned kivid vahelt puudu, et trikk täielikult teostuks. Sellest on kahju, sest eelnenu andis lootust.

Filmi treiler: