Arvustus. Võimas muinasjutuline silmailu
Uus film kinodes
"Doktor Strange"
Lavastaja: Scott Derrickson
Osades: Benedict Cumberbatch, Rachel McAdams, Tilda Swinton, Chiwetel Ejiofor, Mads Mikkelsen, Michael Stuhlbarg, Amy Landecker
10/10
See on sedalaadi film, mida tahaks kohe veel. Kui hakkab otsa saama, siis on kahju, et seda veel vähemalt tunniks ei jätku. See on nagu filmide "prints valgel hobusel". Kogu aeg oled mõelnud sellele, et missugune võiks olla üks õige lahe ja mõnus fantaasiafilm ja siis kappabki ta kohale, vaat nii hea film on see.
Peab märkima, et ma ei ole kunagi olnud suurem asi Benedict Cumberbatchi fänn, seega, antud näitleja peaosas mind ei pimestanud. Ta on hea näitleja, kuid ka pärast seda filmi ma ei ole just väga vaimustuses. Sama ütleksin Mads Mikkelseni kohta, kes siin filmis on üks kõrvalosaline, tema roll ei ole kuigi võimalusterohke. Asi ei ole siin filmis näitlejate õlul, see pole film, mis paneks ahhetama näitlejameisterlikkusega, näitlejad teevad küll väga hea töö, neile pole midagi ette heita, kuid film võtab pahviks muude elementidega.
Esiteks, filmi aluseks on vägagi tugev stsenaarium. Originaalse koomiksiraamatu loo autor oli Steve Ditko, kes tõi Doktor Strange’i esmakordselt koomiksisõbra ette 1963. aastal. Ekraaniküpseks stsenaariumiks vormisid selle C. Robert Cargrill, Jon Spaihts ja Scott Derrickson, viimane on ühtlasi ka filmi režissöör. Strange’i lugu on püütud ka varem ekraniseerida, kuid need on olnud kõik läbikukkunud katsed.
1978. aastal tuli välja üsna piinlik telefilm ja 1992. aastal tuli välja keskpäraseks jäänud "Doctor Mordrid". On ka animafilme, mis suurt populaarsust ei saavutanud. Uus, 2016. aasta versioon on aga igati lihvitud meistriteos. Rääkisime stsenaariumist. Teistest sarnastest koomiksil põhinevatest fantaasiafilmidest erineb "Doktor Strange" selle poolest, et siin ei ole mingeid imelikke tuumaplahvatusi, mürgiämblikke või muud välist ebamaist jõudu, mis peategelase imekombel sekundiga vägilaseks muudaks. Kõik on vägagi reaalsusega kokkupuutes, põhisõnumiks see, et vägi tuleb leida enda seest, oma maailma saab avardada läbi õppimise ja harjutamise, ning et tuleb olla valmis avama oma meeled ka sellele, mida peetakse võimatuks.
Paljud inimesed tänapäevalgi usuvad sellistesse asjadesse. Paljud ei usu, nagu ka loo kangelane esialgu. Nii et side reaalsusega on kohe olemas, selle kaudu film kõnetab vaatajat. Kui muinasjutuks läheb, siis dialoogid on vaimukad ning naljad on päriselt ka naljakad, mitte ei mõju kohmakate või kistutena. Nalja saab parasjagu, mitte liiga palju. On õpetussõnu, kuid see kõik on õigesti doseeritud, asi ei muutu ajupesuks, liigset kordamist ei ole, kõik on lihtne ja loogiline. Lugu voolab ladusalt ja ei häiri, ei tekita segadust, kõik on arusaadav.
Teiseks, filmis on sajaprotsendiliselt ära kasutatud praegust võimalikku 3D tehnoloogiat ja visuaalsed efektid on viimase peal. See on film, mida peaks kindlasti vaatama just 3D-s, soovitatavalt IMAXi kinos, siis saate sellest filmist parima kätte. Verd selles filmis väga ei pritsi, on küll mõned verised operatsioonikaadrid, kuid üldiselt on tegemist üsna verevaba filmiga. Kakeldakse küll, tagaajamist on samuti, kuid pigem on siin käsikähmlus ja maagilised jõud mängus. Koreograafiliselt on asi väga kaunis ja maagia puhul kasutatud visuaalsed efektid on lihtsalt kompud. Kui nüüd millegagi võrrelda, siis kaugema kaarega võiks seda seostada "Matrixiga" (1999), lähema kaarega vast "Algusega" ("Inception", 2010). Kohmakamaks osaks jääb filmis kõige kurjema koletise visuaalne kujutamine, selle, kes elab pimedas dimensioonis, mingite imelike planeetide, asteoidide või närvirakkude vahel. Võrreldes muu filmiga jääb see nõrgaks ja mõjub lapsikult, kuid see pole nii nõrk, et filmi ära rikuks.
Kolmandaks on filmi juures rakkes olnud head juuksurid, grimeerijad ja kostüümikunstnikud. Kostüümid on loonud Alexandra Byrne, kellel on ette näidata ka kostüümikunstniku Oscar aastast 2008, mil ta pärjati filmile "Elizabeth: Kuldajastu" loodud kostüümide eest. Doktor Strange’i loos paistavad eriliselt silma Iidse kuldne kostüüm ja Strange’i asümmeetriline keep.
Neljandaks ei saa muidugi mööda minna suurepärasest lavastusest, näitlejad sobivad omavahel kokku, lugu on vormistatud heas tempos, tegelasi tutvustatakse piisavalt, tahaks vaid kiidusõnu jagada. Režissöör Scott Derrickson on varem teinud suurepärase ulmefilmi "Päev, kui maailm seisma jäi" (2008) ja mõne üsna hea õudusfilmi. Tal ei ole olnud pikk karjäär, see, mida ta siiani teinud, on kvaliteetne ja kindlasti on ta võimeline tulevikus veel häid üllatusi publiku ette tooma.
Operaatoritööd ma pole veel maininud, see on kõige parem siis, kui jääbki märkamatuks, see tähendab, et vaataja ei hakka mõtlema, et mis kurat siin nüüd viga oli või ei nuputa, mis imenippi selles või tolles kohas kasutati.
Üsna raske on ühte head filmi kiita ilma liiga imalaks muutumata. Kui teile meeldivad fantaasiafilmid, siis see siin on küll niisugune linateos, mida ei tohiks mööda lasta. Kindlasti sobib see film nii koolilastele kui ka täiskasvanutele, kuigi on pigem ehk täiskasvanute film. Kindlasti meeldib see film kõikidele Cumberbatchi fännidele ja kindlasti meeldib see neile naistele, kes muidu ehk väga ulmekaid vaatamas ei käigi. Siin on midagi kõigile. On traagikat, on armastust, on õpetlikkust, on filosoofiat, on hävingut ja kadu, kaklusi ja tagaajamist, nalja saab ka ja kõik kokku on silmale väga kaunis vaadata.
Tahate sisu ka teada? Lühisünopsis: üks üsna ülbe neurokirurg satub ränka autoavariisse, mille tulemusena saavad ta käed niisuguseid kahjustusi, et tema karjääril on ilmselt kriips peal. Viimases hädas läheb ta ühe endise patsiendi soovitusel otsima müstilist Kamar-Taj’d ja leiabki selle. Teda võtab vastu õpetaja, keda kutsutakse Iidseks. Ja siit algabki pöörane muinasjutuline seiklus.
Viimane vihje: kui lähete kinno, siis jääge kohtadele kuni tiitrite lõpuni. Seal päris lõpus on veel üks muhe stseen.
Treiler:
Toimetaja: Madis Järvekülg