Originaalis on rumeeniakeelsete teoste autorid vastavalt Norman Manea ja Mateiu I. Caragiale.

Riina Jesmin ütles, et teoseid ühendab see, et nad pole otseselt ajalises järgnevuses.

"Norman Manea teos on rohkem esseistlik, need on tema isiklikud mälestused, millest ta kirjutab. Ta põimib sinna hulka poliitilisi asju, mõtisklusi. Samas on seal näiteks unenägusid, nii et teda on üsna raske liigitada. Ta ei ole otseselt mälestusteraamat, vaid ikka sellise ilukirjandusliku koetisega. Caragiale on vastupidi selline Rumeenia dekadents, tegevusaeg on 20. sajandi algus: peod ja pillerkaar, elupõletamine ja sellised asjad," rääkis Jesmin.

Mõlema teose puhul tekkis tal mõningaid raskusi.

"Manea puhul oli see hea asi, et mul on ta meiliaadress ja ma sain tema poole pöörduda, kui mul raskusi tekkis. Aga Caragialega polnud nagu midagi teha. Caragiale kasutab üsna palju türgipäraseid sõnu, millele eesti keeles päris sellist vastet ei leia," sõnas ta.

Jesmin tõdes, et kuigi Caragiale teos on märksa õhem, oli seda tõlkida ka keerulisem.

"Kunagi 80ndatel, kui ma seda lugesin, siis ma mõtlesin, et seda on üldse võimatu tõlkida. Aga siis eelmisel aastal võtsin hulljulguse kokku, mõtlesin, et üks raske asi on juba tehtud, äkki siis hakkab hammas teise peale ka."

"Curtea-Veche kuningad" on tunnistatud ka möödunud sajandi parimaks Rumeenia romaaniks.