Uues Akadeemias on juttu autismi ja loomingulisuse seostest

AKADEEMIA 4. nr tutvustus.
Eesti ajalookirjutuses on hinnatud Rootsi aega (Eestimaal alates 1561, Liivimaal alates 1629 kuni 1710) vähemasti lihtrahva jaoks suhteliselt heaks. Ilmselt on ebamäärase „hea Rootsi aja“ kuvandiga seletatav ka mõneti kõrgendatud huvi selle perioodi vastu. Rootsi-aegne kohtureform Eesti Liivimaa haldusalal on olnud samuti üks lemmikteemasid, olgu siis tegemist Eesti, Rootsi või Saksa uurijatega. Marju Luts kirjutab, et viimastest aastakümnetest väärivad esiletõstmist Helsingi ülikooli võrdleva õigusajaloo professori Heikki Pihlajamäki uurimused. Peale teiste autorite varasemate tööde tugineb Pihlajamäki veel Eesti, Läti ja Rootsi arhiivide originaalallikatele ning vaatleb Liivimaa kohtusüsteemi ja kohtutes toimunut alati võrdluses Rootsi üldise, Rootsi kuningriigi teiste provintside ja muidugi ka Saksa või üldisemaltki Euroopa kaasaegse olukorraga.
Heikki Pihlajamäki käsitluse (tlk Astri Schönfelder) keskmes on küsimus Liivimaa õiguse ühtlustamisest vahetult Rootsi aja algul. Kuigi pilt peaks näitama ulatusliku kohtureformi elluviimist, joonistuvad tegelikult välja hoopis varasema traditsiooni jõudsa jätkumise kontuurid. Esimesena vaadeldakse Tartu maakohut, kus talurahvas oli veel Rootsi aja alguse kohtuprotsessides üllatavalt aktiivses rollis. Teine näide erineb esimesest olulisel määral: Pärnu maakohus oli 1630. aastatel krahvinna Magdalena von Thurni kohus, milles talurahva oma kohtutraditsioonil enam kohta ei olnud. Tartu ja Pärnu maakohtute erinevused samast ajast osutavad selgesti Liivimaa õiguselu segaainelisusele ja ebaühtlusele Poola ja Rootsi aja vahetumisel. Seega osutus vana õiguskorraga jätkamine võimatuks ja Rootsi valitsejatel oligi Liivimaa tulevasest õigusarengust oma arusaam. See väljendus 1630. aasta õuekohtu- ja 1632. aasta maakohtukorraldustes, ehkki neid kohe täielikult rakendada ei õnnestunud. Milliseks aga kujunes Liivimaal kõikide talurahvakohtute saatus Rootsi ajal, see jääb endiselt paljuski ebaselgeks. Ilmselt talurahvas oma jurisdiktsioonivõimu täielikult siiski ei kaotanud. Sellele osutavad mõne mõisa juures leiduvad juhendid mõisakohtute pidamise kohta. Kuigi 1632. aasta maakohtukorralduse alusel kuulusid kõik trahvi- ja kahjutasunõuded maakohtu pädevusse, lahendati tegelikult kõik talurahva kohtuasjad endiselt mõisates. Ka talupoegadest õiguseleidjad ehk hirsnikud tegutsesid mitmes mõisas endiselt edasi, jäädes toimivaks õigusemõistmise institutsiooniks kogu 17. sajandi, sest varamodernne seaduseõigus oli veel liiga nõrk ning vajas rohkem aega, et end lõplikult maksma panna.
Uurides psühhoosi ja autismi vahelist seost, sedastab Michael Fitzgerald (tlk Amar Annus), et oluline on eristada tõelist loomingulisust autistlikust savantismist. Autor on võtnud kasutusele mõiste „Aspergeri savantism“, et kirjeldada tõelist loomingulisust inimestel, kellel on Aspergeri sündroom (hästi funktsioneeriv autism) ja IQ 120 või üle selle. Neurokognitiivsest vaatenurgast saab seda sündroomi põhjendada nõrga tsentraalkoherentsi teooriaga, millega osutatakse teatud kognitiivse stiili tähtsusele inimeste puhul, kes on rohkem huvitatud objektidest kui teistest inimestest, väga täpsed pisiasjade tajumisel, tugevate kitsapiiriliste huvidega, suurepärase mälu ja tugeva tähelepanufookusega. Toetudes autismi ja Aspergeri sündroomiga seotud neuropsühholoogilisele ja neurobioloogilisele andmestikule, on autor püstitanud teooria, mille kohaselt normist kõrvale kalduv aju areng — eriti paremas ajupoolkeras — tingituna geneetilistest ja/või keskkondlikest mõjudest kahjustab emotsionaalset ja psühhosotsiaalset arengut ning viib häireteni inimestevahelises suhtluses ja mina ebatüüpilise kujunemiseni. Mis puudutab geneetilisi uuringuid, siis nüüdseks on selgeks saanud, et autistlikud häired on heterogeensed ja et neid põhjustavad paljud harva esinevad, kõige tõenäolisemalt monogeneetilised häired — pole leitud ühtki geeni, mida saaks seostada enamikuga autismihäire diagnoosidest. Autistlikel inimestel on ka puudulik vaimuseisundite omistamise võime. Selle võime all mõeldakse oskust „lugeda“ teiste inimeste mõtteid, kavatsusi, meeleolu, õnnelikkust või murelikkust ning seda kasutades ennustada, kuidas nad võiksid sotsiaalselt käituda. See võime on hädavajalik sotsiaalse aju või meele korralikuks funktsioneerimiseks. Psühhoos ja autism võivad omavahel kergesti segamini minna. Ometi, rõhutab autor, on tähtis mitte eirata positiivseid ja loomingulisi aspekte.
Amar Annus refereerib Iiri psühhiaatri Michael Fitzgeraldi teisigi käsitlusi autismi ja eelkõige kirjandusliku loomingulisuse suhte kohta. Fitzgeraldi järgi on loomingulisuse jaoks vajalik enesetaju hajusus — loomingulise tegevuse käivitab vajadus teha terviklikuks puudulik enesetaju. Teiste sõnadega, kunstiline looming on enese ravimise vorm. Kunstilise loomingu kaudu püütakse pääseda hajususest ja liikuda millegi tõelise või tõese poole. Autistlik narratiiv võib olla keelepragmaatika seisukohalt kummaline, sest selle autor ei pruugi oluliseks pidada, kas temast aru saadakse. Niisugustel isikutel esineb loomupäraseid raskusi narratiivse paindlikkusega, näiteks oma eluloo jutustamisel. Selles seoses käsitletakse lõike Eesti luuletaja Uku Masingu autobiograafiast Mälestusi taimedest. Fitzgeraldi loodud termini järgi võiks Uku Masingu liigitada mõiste alla Aspergeri savant. Üldisemalt, sensoorse ülitundlikkuse tõttu võivad autistlikud narratiivid sisaldada peentasemel aistinguid ja üllatavaid tajulisi kogemusi. Loomupärastele keelelistele probleemidele vaatamata võib autistlikust isikust saada suure töö korral hea kirjanik, kes loob kõrge kunstilise tasemega tekste ja hoolib ka oma lugejast. Selle tagajärjel kaob eristuse võimalus autistliku ja mitteautistliku narratiivi vahel, autistlikud jooned võivad anda kirjanikule isegi parema lähtepositsiooni. Lähemalt on juttu autistliku luule omapäradest, mis paremini kui proosa sobivad autistliku kognitsiooni stiiliga. Analüüsitakse nõrka tsentraalkoherentsi Uku Masingu luules ja selle kirjutamise tehnikas. Uku Masing kirjutab, et õige luule kirjutamiseks tuleb kõrvale kalduda argimaailmast ja selle mentaalsetest mudelitest ning vaadata maailma lapse pilguga. Michael Fitzgerald väljendab oma kirjutistes sedasama arvamust.
Keelefilosoofias valitseva seisukoha järgi saame lausetele õigusega omistada tõetingimuslikku sisu sõltumata kõneteost, mille sooritamiseks lauset kasutatakse. See seisukoht, mida François Recanati (tlk Henrik Sova) nimetab literalismiks, vastandub ühele teisele vaatele, mis meenutab seda, mida pooldasid tavakeele filosoofid umbes pool sajandit tagasi. Selle teise vaate järgi, mida ta nimetab kontekstualismiks, on sisu peamisteks kandjateks kõneteod. Ainult kõneteo kontekstis väljendab lause kindlaksmääratud sisu. Recanati eesmärk ei ole väidelda kontekstualismi kasuks (ega vastu), vaid kõigest veenda lugejat, et väitluseks on alust. See tähendab lahtilaskmist viimasest literalistlikust eelarvamusest: peame lõpetama eeldamise, nagu oleks olemas selline asi nagu lausungiga väljendatud minimaalne propositsioon. Tähtis on mõista, et see literalistlik eeldus — kuigi keelefilosoofide seas levinud — tugineb põhimõttelisele ja väga kaheldavale vaatele nii sõna- kui lausetähendusele. Pole mingit alust a priori välistada kontekstualistlikku käsitlust sõna ja lause tähendusest, isegi kui selline lähenemine toob kaasa „minimaalse propositsiooni“ olemasolu eituse.
Viimasel viiel aastal on globaalne narkopoliitika oluliselt muutunud. Rahvusvaheline uimastipoliitika komisjon soovitab riikidel lahjemad narkootikumid dekriminaliseerida. Mitu lääne suurriiki (USA, Kanada) on seadustamas kanepi kasutamist täiskasvanutele meelelahutuslikel eesmärkidel ning aktiveerunud on ka narkopoliitika avalik arutelu. Et teada, millist mõju avaldab uimastipoliitilise paradigma muutus ja kanepi legaliseerimine rahva tervisele, on oluline uurida ka avalikku arutelu. Marianne Paimre keskendub kanepiväitlusele, nii nagu see on esile tulnud Eesti ajakirjanduses, valides välja Postimehe ja Eesti Päevalehe veebiversioonid ning uudisteportaali Delfi. Selgus, et uut globaalset narkopoliitilist olukorda on Eestis osavalt ära kasutanud kanepiaktivistid, kes korraldavad avalikke üritusi ning võtavad meedias aktiivselt sõna. Kui 2009. aasta suvel käis arutelu narkootikumide legaliseerimise üle peamiselt ekspertide vahel (juristid, kelle idee oli legaliseerida vs. arstid/terviseedendajad), siis 2015. aastal olid juhtohjad arutelus enda kätte haaranud legaliseerimismeelsed kodanikuaktivistid. Ühelt poolt võib pidada positiivseks, et sõnavõtjate ring on avardunud. Teisalt on ekspertide eemale jäämine diskussioonist kahetsusväärne, sest avalikkuseni jõuab kaheldava väärtusega infot. Tundub, nagu terviseedendajatel/ennetajatel puuduksid veenvad argumendid, millega aktivistidele vastata, ning nende hääl on viimasel ajal jäänud legaliseerijate varju. Uimastiennetajad peaksid kiirelt välja töötama strateegia, kuidas meedias kanepiaktivistide survele vastu seista.
Arvustuste rubriigis kritiseerib Tiina Vähi Aarne Rubeni raamatut Nõiaprotsessid Eestis ja Indrek Ojam vaatleb Leo Luksi doktoritöö põhjal kirjutatud teost Nihilism ja kirjandus: Ei kogemine filosoofia ja kirjanduse ühtesulamisel.
Luuletustega esinevad Heljo Mänd ja Toomas Kiho. Illustratsioonid on Marko Mäetammelt.
Järjejutuna ilmub Galileo Galilei (1564–1642) viimane, 1638. aastal ilmunud teos Arutlusi ja matemaatilisi tõestuskäike kahe uue teadusharu vallast, mehaanika ja väiksemate liikumiste alalt (tlk Mailis Põld), milles Itaalia füüsik, astronoom ja filosoof võtab kokku oma senised füüsikaalased uuringud. Dialoogi vormis üles ehitatud raamatus käsitleb Galilei tänapäeva mõistes materjaliteadust ja kinemaatikat, mis ongi kaks pealkirjas nimetatud uut teadusharu. Ta sõnastab inertsiseaduse ja vaba langemise seadused, paneb aluse mehaanikale, võtab kokku oma pendli- ja kaldpinnauuringud, arutleb lõpmatuse üle, käsitleb materjalide vastupidavust ja selle põhjusi ning ühtlast ja kiirenevat liikumist, ennetades Stephen Hawkingi sõnul sellega Isaac Newtoni liikumisseadusi. Tegu on hilisemat teadust enim mõjutanud Galilei teosega, mis lõhkus seni kehtinud Aristotelese maailmakäsituse.
NB! Kõiki ajakirja numbreid saate tasuta (v.a viimased 12) lugeda Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivist DIGAR, kuhu viivad lingid ka meie koduleheküljelt www.akad.ee. Vt ka www.facebook.com/AjakiriAkadeemia/
Toimetaja: Valner Valme