Ma olen paaril korral põrunud, püüdes tantsuetendusi lahti mõtestada, kogetut verbaliseerida. Tegijad pole kommentaariga olnud rahul ja mulle on jäänud tunne, et sellepärast nad tantsivadki, et soovitut sõnades või muul moel on keeruline väljendada. Ometi püüab uuem tants samas kõikvõimalikke uusi ja vanu meediume abiks võtta, videost värssideni.

Kommunikatsioonikeele ja -võimaluste otsimine ongi Evelin Jõgiste ja Laura Kalle tantsutüki põhi. See on tänapäeval ülioluline teema, millega tegeletakse kontorites ja kodudes, psühhonõustaja juures ja koolitustel.

Teine, mis pole meeldinud koreograafidele, on olnud mu oletus, et lavastuste liikumised põhinevad tihti prooviimprovisatsioonil ja tuttavatel tantsukooliharjutustel. (Ma ei näe, mis selles halba oleks.) Evelin Jõgiste aga räägib pärast etendust lahti, et just taolisest ongi nad lähtunud, need on tehnikad ja vahendid, mida nad hästi valdavad, töövahendid.

Valdavad jah, ja kuidas veel. Valdavad nii hästi, et tugeva Barcelona miimikooli põhjaga Jõgiste suudab sujuvalt kaasa tõmmata erineva taustaga kaasamängijad ja kogu laval toimuva musitseerimise-maalimise-tantsimise-häälutuselised glossolaaliad ning abrakadabrateksti (suuresti pärit Saareste sõnaraamatust) sidusalt ühe mütsi alla saada.

Harva olen näinud tantsuetendust, kus koreograafia oleks nii detailideni paigas (v.a klassikaline ballett). Ühest küljest äratab see lugupidamist ja tüki tugev karkass hoiab asja pinges ning tantsijad täpses liikumises. Teisalt on kahju, et ei lasta end rohkem vabaks, ei improviseerita täiega (impro jaoks on kohti küll ja veel, aga need on põgusad).

Mis siis laval toimub? Mingo Rajandi tantsib sarmikalt ja efektselt nii kontrabassil kui tantsupõrandal. Yucef Zraiby, Laura Kalle ja Evelin Jõgiste tõlgivad tantsukeelde sõnu ja suhteid. Paralleelselt tantsuliikumistega improviseerib Leno Morfin suurtel lõuenditel spaatli abil värvidega.

Kohati tekkis tahtmine lavale söösta ja kaasa tantsida, sest ilmselgelt lustiti tantsupõrandal täiega ja suhtlemisharjutused, kus võeti üksteiselt üle impulsse või vahepeal sulati kokku sünkroonseks liikumiseks, on haaratavad ega pane hirmsasti juurdlema, mida see kõik peaks tähendama. Tähendabki minu meelest seda, mis näha-kuulda on. Lihtsust ja vahetust rõhutavad osalised ka rõhutatult argises tekstiandmises "inimesed tänavalt räägivad" stiilis.

Mingo Rajandi vaba ja varieeruv kontrabassikäsitsus, kus kontrabass on nii keelpill kui ka löökpill, vääriks eraldi analüüsi, milleks ma suuteline pole. Aga ma sain aimu potentsiaalist. Ilmselt võiks Rajandi džässikoosseisude kõrvalt vabalt kaasa teha nii sümfooniaorkestris kui rockbändis (ja kui vaja, ka näidelda). Daam nagu orkester.

"Lingua franca" on Evelin Jõgiste esimene töö lavastajana ja ma loodan, et suur motiveeritus ja töömaht ning esinemiskergus ja elaan tulevad kaasa ka ta järgnevate lavastustega, kus ta neid ka teha võtaks.