Arvustus. Uus alt-J kõlab paiguti nagu hulk B-pooli ({{commentsTotal}})

alt-J
alt-J Autor/allikas: FB esinduspilt

Uus plaat
alt-J
"RELAXER" (Canvasback)
6/10

Kohtusin alt-J-ga esmakordselt mõned aastad tagasi Tartus ühel aasvahetuspeol. Samal ajal kui enamik eestlasi end väljas mäluaugu suunas tankis, kasutas seltskond sõpru kogunenud sotsiaalset kapitali, et arutada haridussüsteemi struktuurseid probleeme. Oleksin vestluses meeleldi osalenud, kui taustale mängima ununenud muusika poleks mind omamoodi transsi viinud. Midagi sügavat ja hüpnootilist tundus briti kolmiku aeglaselt lahti rulluvates, kuid siiski kutsuvalt meloodilistes helimaastikes.

Kahe soojalt vastu võetud plaadiga on ansambli näol muidugi vahepeal lisandunud kuulsuse ja üldiste trendide tingimustes tegemist korraliku kahtlusalusega muutumaks järjekordseks staadionitele sobivaks tühjaks pooltantsulkaks (vaatan näiteks teie suunas, Kasabian). Eepilised ja ekspansiivsed noodid on alt-J muusikas algusest peale pidevalt kohal olnud. Esialgseks kergenduseks on uue plaadi suund pigem minimalistlik ja rahulik.

Avalugu "3WW" (vt alt videot) on täpselt selline pala, mis muusikakriitikuid suid vesistama sunnib – iga käigu puhul võib otsida võrdlusi ja mõistatada, kust mingi element täpselt pärit olla võiks. Avang on tšill, natuke nagu džäss, natuke nagu pühalik, kergelt idamaise kõlaga, vahepeal saateks kerge vinüülisahin, vihmapiisad, lisaks meeldiv naisvokaal. Siis lendab peale plaadi ilmselt kõlavaim käik. Zero one one one zero zero one one. See on juba une pealt äratuntav alt-J, justkui kergel üleoleval irvel omapärast popmuusikat mängimas ilma et see kordagi labaselt kuulajale meeldida soovivaks, pealetükkivaks muutuks. Kahjuks võib ette rutates öelda, et puhtalt meeldejäävuse osas jääb see ka plaadi tipphetkeks.

alt-J debüüdi "An Awesome Wave" tugevus oli tõsiasi, et sinna jagus täiesti erinevates suundades sahmivaid tipphetki, mis kogu eklektilisuse kiuste lõpuks ikkagi suurepäraseks tervikuks kõlasid. Helgelt suvine "Something Good", vastupandamatult armas "Matilda", painavalt närviline "Breezeblocks", kütkestavalt müstiline "Taro". "Relaxer" rihib rohkem bändi teise albumi "This Is All Yours" ühtlasema atmosfäärilisuse suunas, kuid kõlab paiguti nagu hulk B-pooli ning kipub tähelepanu hoidmisel üsna kerglaseks jääma.

"Hit Me Like That Snare’is" on garaažibändi vaba kätt, isegi psühhedeelsust. Öeldakse valjult välja, et mindagu pikalt ja nemad teevad seda, mida tahavad. Tore-tore, kuid kuna mingile pungile bänd mujal ei pretendeeri, mõjub see rohkem kohatu puberteedihõngulise plakatihüüdena. Traditsionaali "House of the Rising Sun" tõlgendamine on omakorda huvitav ja ansambli jaoks uueks suunaks, aga kas see end taasmängima kutsub või kunagi uuesti meenub, julgen sügavalt kahelda. Sama võib õigupoolest öelda enamiku lugude kohta plaadil. Ka terviklikku arusaama, milline bänd alt-J aastal 2017 ikkagi olla soovib, päriselt ei moodustu.

alt-J tugevus pole ju õigupoolest kunagi olnud eriline eksperimentatsioon või esiletükkiv originaalsus. Pigem hoolikad kompositsioonid, läbimõeldud ja seinast seina mõjusid kombineeriv helikeel. Ei irdu selles osas ka "Relaxer" ja oma ausatajad see plaat kahtlemata leiab. Näiteks "Adeline" on ju õigupoolest igati kaunis pala ja kogu albumi teine pool oma pikkade lugudega üllatavalt napp, akustiline, vaikne, mõtlik. Eraldivõetuna on need lood igati kuulatavad, aga tervikuna ujub plaat aegamööda kuhugi taustale ära. Valdavalt sümpaatse materjali kiuste ei usu, et järgmisel aastavahetuspeol seda kõike sama lummatult kuulama jääksin.

Toimetaja: Madis Järvekülg



Katja Novitskova näituse avamine KUMUs

Galerii ja video: Kumus avati Katja Novitskova isikunäitus

Rahvusvaheliselt tunnustatud Eesti kunstnik Katja Novitskova avas täna oma päris esimese Eesti isikunäituse. KUMU kunstimuuseumis avaneb möödunud aasta Veneetsia Biennaali Eesti paviljonist tuttav düstoopne maailm täis elavaid masinaid ja piltskulptuure geneetiliselt muundatud eluvormidest.

Kadri Karro jagas "Terevisioonis" näitusesoovitusi

Kadri Karro näitusesoovitused: Novitskova, Lapin ja "Riik ei ole kunstiteos"

Areeni peatoimetaja Kadri Karro andis tänahommikuses "Terevisioonis" kolm soovitust põnevamate näituste kohta, mida lähiajal külastada. Valikusse jõudsid Katja Novitskova neljapäeval avatav isikunäitus ja Leonhard Lapini ülevaatenäitus Kumu kunstimuuseumis ning EV100 raames avatud "Riik ei ole kunstiteos" Tallinna kunstihoones.

FILM
Guillermo del Toro "Vee puudutus"

Filipp Kruusvall: "Vee puudutus" on ennekõike muinasjutt

Guillermo del Toro "Vee puudutus" heitleb Oscari-lahingus ei rohkem ega vähem kui kullale. Kriitik Filipp Kruusvall rääkis "OP-ile", et kuigi "Vee puudutus" on suur segu kõikvõimalikest erinevatest žanritest, on ta ennekõike ikkagi muinasjutt.

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Maalikunstnik Margus Meinart

Margus Meinart: Pallas on minu loomingut ehk liigagi palju mõjutanud

Käsikäes Eesti vabariigiga – kui täpne olla, siis kuu aega varemgi – sündis kunstiühing Pallas. Kuigi ühingu põhikirjale kirjutati alla Tartus, pandi juubelinäitus üles hoopis Tallinnas Adamson-Ericu muuseumis. Pallase tähendust eesti tunde- ja vaimukultuuris ei saa üle tähtsustada. Näiteks maalikunstnik Margus Meinart märkis, et tema loomingut on Pallas ehk liigagi palju mõjutanud.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Eduard Vilde

Sada Eesti mõtet. Mida Eduard Vilde ei häbene

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

Sokid ja skandaalid. Baltoscandal

Peeter Helme: täna tahan rääkida ärritusest

Täna tahan rääkida ärritusest. Mõnikord sügavast ja halvavast, enamasti aga pealiskaudsest, vaid veidi häirivast ärritusest, mis valdab mind pea igal hommikul, kui olen ärganud, teinud endale tassi teed ning käivitanud arvuti, et visata pilk uudisteportaalidele, sotsiaalmeediale ja lugemist ootavatele e-kirjadele.

Jürgen Ligi

Sada Eesti mõtet. Jürgen Ligi: millal olla vait

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

Heinz Valk

Heinz Valk: virisejatel on lühike mälu

Mitte ükski kord varasemas eestlaste ajaloos pole meie rahvas elanud nii hästi kui praegu, leiab pensionipõlve pidav kunstnik ja poliitik Heinz Valk, kes raius end eestlaste südamesse lausega "Ükskord me võidame niikuinii!".

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: