Menuka õuduskirjaniku Stephen Kingi teoseid on filmikeelde tõlgitud kümneid kordi. Vahel paremini ("The Shining"! - toim.), vahel halvemini – raamatuid on alati riskantne filmideks vändata, eriti kui tegemist fantaasiakirjandusega. Varastel 80ndatel alanud "Tumeda torni" seeria, Kingi opus magnum, oli mingi ime läbi jäänud siiani puutumata. Loodus (või antud juhul Kingi teoste põhjal vändatud filmide nimistu) kahjuks tühja kohta ei salli ja nüüd laiutab "Tume torn" uhkelt kinoekraanidel.

Uhkuseks tegelikult põhjust pole, tegu on otsesõnu paraja käkiga. Pole midagi peletavamat kehvalt arendatud fantaasiamaailmast ja täpselt seda võib pelgalt 95-minutise "Tumeda torni" peamiseks probleemiks pidada. Mitte, et ma kinos soovinuksin filmi pikemat kestust, tüütu ja veniv on ta praeguselgi kujul, aga on üpris selge, et pooleteisest tunnist mahuka fantaasialoo jaoks ei piisa. Struktuur lonkab, alustades teose kogupikkuse suhtes liiga põhjalikust sissejuhatusest ja lõpetades tormaka finišiga, mis probleemistiku näilist tõsidust arvestades absurdselt lihtsalt kätte tuleb.

Tekib küsimus, kas süžeed üldse tasus ainsasse filmi mahutada. Jääb tunne, nagu oleks algselt hoopis kaalukam lugu, mille keskmes on maailmahävitusplaanidega maniakk, eriti pealiskaudses ja läbematus vormis 95 minuti sisse pressitud, ohverdades selle vähesegi võlu, mis teistelgi põhjustel ebaõnnestunud filmil muidu säilida võinuks. Järjekordset noorteulmekate frantsiisi ma muidugi tagant utsitama ei kipu, aga linateos lonkab nii tugevalt, et ei jää üle muud, kui mõistatada, milline jengaklots vahelt ära tõmmati, et see torn nii vildakalt välja kukkus.

Siiski pole "Tume torn" üldse nii karjuvalt halb film, kui esilinastust saatnud negatiivne kumu eeldada lubanuks. Ühtki otseselt õnnestunud aspekti ma filmis ei täheldanud, kui ehk täitsa korralikud näitlejatööd kõrvale jätta, aga teos pole ka piisavalt vilets, et selle üle kinosaalis irvitada või hiljem tuliselt hagu anda. Selles mõttes on "Tume torn" lihtsalt üks kurvastavalt mõttetu film. Parimal juhul suudab see raamatu tulihingelised fännid endast välja ajada.

Küsimus on paljuski ka tegelastes, keda sarnaselt maailmaga, kus nad eksisteerivad, on kujutatud pealiskaudselt ning arenguteta. Võtame või Matthew McConaughey kehastatud mehe mustas, kelle ainus funktsioon on tõsise näoga ringi jalutada ja kuulutada, kuidas maailm peatsele hukule on määratud. Idris Elba tegelaskuju on veel hullem, kuna tema on kangelane, kellele publik pöialt peaks hoidma. Kangelane pole ta aga mitte filmis korda saadetava tõttu, vaid sellepärast, et teised tegelased ütlevad nii. Väidetavalt vändatakse Elba karakteri taustaloost eraldi telesari, mis filmile kindla peale kaalu lisaks, aga hetkel pole sel erilist vahet, sest kesiselt kirjutatud tegelast see ei päästa. Ja noh, peaosaline Jake, see laps, on lihtsalt nõme tüüp.

Kui "Tume torn" kuidagi töötab, siis ainult lastefilmina, ehkki ilmselt on ta selle sihtgrupi jaoks natuke liiga tume ja vägivaldne. Samas ei taha ma nii kehva filmi üldse lastele soovitada – nemadki väärivad palju paremat. Üldiselt soovitan "Tumedast tornist" hoiduda ja raha taskusse jätta, et keegi jumala eest järge väntama ei kipuks. Pealegi on Kingi teose põhjal peagi ilmumas uhiuus "It", mis esialgse info põhjal asjalik adaptsioon paistab olevat, nii et parem alternatiiv mehe loomingu austajaile pole enam mägede taga.

Treiler: