Arvustus. The Fall kui bänd, mida ei tasu maha kanda ({{commentsTotal}})

The Fall
The Fall Autor/allikas: HandsomeTours.com

Uus plaat

The Fall
"New Facts Emerge" (Cherry Red)
7/10

BBC dokfilmis "The Wonderful and Frightening World of Mark E Smith" arvas ekskitarrist Marc Riley, et tema kunagine bändiliider elab hoops omaette kummalises maailmas, millest ta ise just osa ei tahaks saada. Ikkagi on ta Mark E Smith ja see, mis ta teeb, geniaalne, seega ei tasu teda maha kanda. Tänaseks on MES läbi The Falli oma rida ajanud juba 41 aastat ja tema kummalisest maailmast on läbi käinud 66 muusikut, mitmed neist vaid põgusalt (vaadake kudumipilti põhiliikmetest). Radikaalseimad koosseisumuutused jäid enamasti 90ndatesse, mil Smithil tekkisid alkoholiprobleemid ning rahamured ja suhted üha pingestusid. Kahel korral on grupiviisiliselt ära läinud kitarrist, bassimees ja trummar.

1998. aasta kontsert New Yorkis kulmineerus lavakaklusega ning Tommy Crooksi, Steve Hanley ja Karl Burnsi väljaastumisega. Viimase kahe kaudu katkes ka The Falli side oma klassikalise perioodiga. Kaheksa aastat hiljem pärast loetud kuupäevi Ameerika turneel oli MES sunnitud kähku leidma asendajad ja tema raevu indikaatoriks oli 2007. aasta plaaditiitel "Reformation Post-TLC". Too plaat oli salvestatud ameerika asendusmuusikutega, aga väljalaske ajaks oli grupis juba kolm uut püsiliiget - kitarrist Peter Greenway, bassist Dave Spurr ja trummar Keiron Melling. Nemad on tänini bändis, mis tähendab, et The Fallil on olnud seni kõige stabiilsem koosseis.

Tõsi küll, eelmisest aastast ei ole enam bändis MESi eksnaist ja sündimängijat Elena Poulou Smithi, kelle asemel on alates maist uus klahvpildur. "New Facts Emerge", The Falli stuudioalbum nr 32, on aga salvestatud neljaliikmelise koosseisuga. Pillimehed rõhuvad seekord power-trio tunnetusele ja rajule rifi-rockile, aegajalt dubleerides peale ka klahvpille, kus vaja. Samal ajal omandab solisti vananev vokaal järjest kurjema ja urisevama tooni. Paljugi, millest MES eriti ei hooli, seekord ei huvita teda isegi, kas keegi tema tekstidest aru saab.

Nii kuuleb lugudes nagu "Fol De Rol" ja kaheosalise terviku moodustavates "Victoria Train Massacre" ja "New Facts Emerge" jõulisi, astuvaid riffe ja Smithi jauramas nagu Captain Beefhearti tigedam ja viisipidamatum (see on kompliment, sest rohkem kellestki teisest on MES arendanud kõvasti ja valesti laulmise kunstivormiks) versioon. Kuuleb ka sirgjoonelisemat kitarripoppi nagu "O! Ztrrkk Man" ja "Gibbus Gibson", mis on ehk ainult veidi vildakad tava-indie-rockiga võrreldes ja viimane teeb justnagu isegi seda, mida peaaegu teinuks "Bill Is Dead" 27 aastat tagasi - parodeerib The Smithsi. Esineb ka bändiliidri huvi rockabilly vastu lugudes "Second House Now" ja "Groundsboy".

Huvitavamad on aga kaks pikemat pala, mõlemad ligi üheksa minutit. "Couples vs Jobless Mid 30s" kõlab kui teatraalne sulam doom metal'ist ja mellotroniprogest, kus praeguse grupeeringu raskerocki-tendentsid põimuvad The Falli traditsioonidega kunstrocki-kalduvuste suunas alates vähemalt "Hex Enduction Houri" (1982, The Falli üks varaseimaid meistriteoseid) perioodist. Ja lõpulugu "Nine Out Of Ten", kus Smith jaurab üksildase kitarri peale ja jätab sama kitarri üksi mängima viimaseks kuueks minutiks. Mark E Smith ei oleks, kes ta on, riske võtmata. Ja kuna aegajalt ta need riskid ka välja kannab, saabki kinnitust tõdemus, et MES on endiselt piisavalt geniaalne.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: