Arvustus. Naised kütavad köögis meestele sauna
Uus plaat
Naised Köögis
"See tantsusaal on nugadega kaetud" (ise välja antud)
Kui ma mingitsorti feminismust ostaksin, siis just sellist. Mis on reibas-rõõmus, nöögib mehi pisut ja laiab ja laamendab naisvahvusest.
Plaat on muhe mitutpidi. On lüürikat ja nukrust. On kaasatõmbavaid viisijupikesi. Ma kuulasin toas, Margit tegi samal ajal köögis tööd. Küsisin, kas panen uksed kinni, et ta saaks rahus tööd teha. „Ei, ma tahan ka kuulata.“ Ja siis varsti kostis Margitilt köögist: „See lugu jääb mulle nüüd pähe ja hakkab kummitama!“
Ütleme mõned märksõnad: rahu, leebe iroonia, enesekindlus, kamraadlikkus (naistevaheline). Kristiina Ehini tekstid on priimad. Olgu siis räpp („Ah, las minna ja lennata“) või Guniljovi või soome folkloori töötlus. Hea on, et sõnad on alati kenasti artikuleeritud ja sa jääd tahtmatult kuulama. Igas loos on väike lugu ja lauljad võtavad eri rolle. „Ma armastan sind esmaspäevast reedeni“ on ringutava-haigutava mehe fraas. „Aasta ema“ on jälle tegusa maanaise muretu pihtimus. Vahele teeb Sofia Joons ilusa instrumentaalpala. Kadri Leivo madal hääl ja lauluke „Maasikas“ võttis pisara silma (tõsi, olin veidi vindine).
Täna kirjutas Margit, et Lauri Saatpalu oli oma raadiosaates peale pannud köögitüdrukute: „kõik läheb mööda... õnneks ka kurbus, kahjuks ka rõõm... armastus jääb“. See on kööginaiste „Saatuse valss“. Väga peen töö on liikuda banaalsuse ja peene asja piirimail. Minu jaoks teeb seda parimini Serjozha Shnurov ja Leningrad. A näiteks ka John Cage, kelle „Water Music'u“ suurepärast esitust Diana Liivilt kuulsin Margus Oti viie raamatu ühisesitlusel. Diana mängitas raadiot, kallas vett ühest kannust teise, puhus väikest vilet klaverimängu vahele ja prepareeris klaverit. Midagi nii vabastavat polnud ammu kuulnud.
Naised Köögis sekundeerivad. Pea nad ette ei rebi. Mängitakse lõõtsapilli (karmoskat), viiult, kannelt. Aga kõike nii nonchalant stiilis, kergelt ja saateks. Ja kogu asi on elegentselt muretu, ehkki sees on loomulikult sügav traagika nagu õiges kunstis ikka. Ka prints Hamletile meeldis lora ajada, kui ta möödaminnes mõne mehe ära tappis või mõne naise kloostrisse või uppuma saatis.
„Habemenugadel tantsiv kuningatütar“ allusioneerub minu jaoks Viidingu lookesega tsirkusest (rütm on sama) ja ilmselt see on Kristiina Ehini peas uue loo tekitanud. Sama julma ja ilusa. Ehinil „kuussada pead on toki otsa aetud“, Viidingul pisut malbemalt „saapaviksist peske puhtaks neegrid“. Millele muidugi finaalis järgneb „nüüd kus tsirkus teise linna kolib, vana lõvi klouni ära sööb“. No ma ei tea, kas keegi saaks tänapäeval avaldada luulerea: „saapaviksist peske puhtaks neegrid“? Selleks peaks vähemalt Viidingu mõõtu geenius olema.
Nüüd ma sain teada, mida naised köögis teevad. Seni arvasin, et küpsetavad-keedavad ja küürivad potte, vahel pesevad kraanikausis tite jalgevahet. Aga ei! Nad laulavad ja kiruvad mehi, et elu saaks ilusam. Ja saabki. Mul ka.
Toimetaja: Valner Valme