Joonas Hellerma: Valu, mälu ja kirjandus – need on tugevad märksõnad, mis annavad raamatule selgelt tajutava Auftakt’i. Ühtpidi häälestavad nad aeglusele, läbipaistmatusele ja kannatlikkusele. Aga teisalt võiks neist välja lugeda ka püüdlust millegi lepitamise või ehk isegi lunastamise poole. Meenub ka, et samadel motiividel on meie senises kirjandusteaduses mitmesuguseid käsitlusi (Jaak Tombergi „Kirjanduse lepitav otstarve” ja Eneken Laanese „Lepitamatud dialoogid”). Millise võimaluse nendel teemadel kaasa mõtlemiseks võiks lugejale pakkuda Sinu loodud kompositsioon kirjanduskäsitlustest, kriitikast, intervjuudest ja esseedest?

Aija Sakova: Tõepoolest, küllap on lepituse poole püüdlemine käesolevas kogumikus olulisel kohal. Kõige esmalt on ehk tegemist püüdlusega minu teadusliku ja ajakirjandusliku külje lepitamise suunas, sest kogumik on katse koondada mu tegevuse esseistlikum ja ajakirjanduslikum pool ühtede kaante vahele. Ühtlasi on see minu esimene eestikeelne raamat, sest minu saksakeelse kirjandusteadusliku monograafia „Väljakaevamine ja mäletamine” („Ausgraben und Erinnern”, 2016) tõlge eesti keelde alles valmib.

Kui rääkida lepitusest ja lunastusest mälu-uuringute raamistikus, siis on need märksõnad minu uurijatöös väga olulisel kohal ning jõuavad seeläbi ka esseistikasse ja kriitikasse. Märkasin juba nimetatud doktoritööd kirjutades, et pöördun ikka ja jälle tagasi kirjanduse võime juurde luhtunud minevikuvõimalusi meelde tuletada (ka Jaak Tomberg kirjutab sellest) ja taaskordse läbimängimise või uusesitamise kaudu lunastada. Kui veidi lihtsustada, siis trauma ja inimeste traumaatilised läbielamised ei ole ju midagi muud kui lahti- ja läbirääkimata kogemused. Need on toimumise hetkel olnud nii hirmutavad, kohutavad või mõistetamatud, et neid ei ole saadud korralikult mõtestada. Kirjandus saab meenutamise kaudu pakkuda võimalusi isiklike ja seeläbi ka kollektiivsete minevikutraumade läbitöötamiseks, mineviku lepitamiseks olevikuga.

On huvitav, et Sa mainid lepituse kõrval ka aeglust, läbipaistmatust ja kannatlikkust. See üllatas mind. Sest olen end elus pigem tajunud kärsitu inimesena, kes ei läbe oodata. Ehk on minu kirjanduslikud huvid olnud kannatlikkuse otsingud?

Kui mõelda veelkord sellele, mida käesolev kompositsioon võiks lugejale pakkuda, siis arvan, et eeskätt kindlustunnet, et valu ei maksa karta, olgu siis füüsilist või psüühilist (sellest viimasest on ehk siin rohkem juttu). Ütleksin sarnaselt Maarja Kangroga, et valule ja hirmutavale tuleks julgeda otsa vaadata, see ära taluda, kuni see mingilgi moel ära lahustub.

Võib-olla on see põlvkondlik, aga olen täheldanud, et olen kasvanud keskkonnas (eeskätt koolikeskkond Tallinnas, aga sealhulgas küllap ka ma ise ja lähedasemad sõbrad), kus tublidus ja õnnestumine said normiks: olla tubli ning eeskujulik õpilane ja üliõpilane, seada iseendale nii ühiskondlikus kui ka eraelus väga kõrgeid norme, mida ühtviisi hästi ning „eeskujulikult” täita ei olegi võimalik. Seetõttu on mul oma elus olnud väga keeruline olla mittetubli või tunnistada milleski läbikukkumist. Ühtlasi ei ole ma osanud olla kurb ning taluda kurbust ja ebaõnnestumist. Aga kõik elus ei pea olema ega saagi olla ilus ja esinduslik.

J. H.: Üks Sinu filosoofilisi mõttekaaslasi kirjanduse käsitlemisel on olnud Walter Benjamin, kellega koos tõded, et põlvkondade vahel on justkui salajane kokkulepe, minevikus elanud inimesed on meid justkui välja valinud või oodanud. Mis on ärgitanud Sinu huvi mäletamise ja sellega seotud pingekollete vastu? Kas see on olnud intuitiivselt tajutud kutsung eilsest maailmast, n-ö messianistlik jõud, millest Benjamin on kirjutanud, või on põhjused enam isiklikud, seotud sellega, millisest perekonnast ja taustsüsteemist Sa ise tuled?

A. S.: Ma tegelikult ei mäleta, et minu huvi mäletamise ja minevikuga tegelemise vastu oleks olnud väga teadlik valik. Kindlasti ei ole see ka juhuslik, eriti kui püsida sarnaste teemade juures üle kümne aasta. Ene Mihkelsoni, Christa Wolfi, Ingeborg Bachmanni, Walter Benjaminiga olen sattunud tegelema näiliselt juhuslikult. Ma arvan, et see on olnud esmalt huvi inimese ja inimeseks olemise keerukuse ning sügavuste vastu, mis mind on nende autoriteni viinud. Vajadus mõista inimest ja seda, kui palju on meis igaühes kaasa antut nii geenide kui ka käitumismustrite kaudu ja kui palju me saame ennast ise kujundada. Võib-olla on mäletamisega ja mäluga tegelemine viis leida oma tee, ehk ka mingi trots või (vastanduva) erinemise soov oma vanemate põlvkonnast, kes pärast sõda sündinuna ei saanud niiväga küsida mineviku ja minevikumõjude kohta. Mu ema on sündinud 1946. aastal Tallinnas muusikapedagoogi ja endise suurtaluniku poja perekonnas ning isa 1947. aastal Kesk-Venemaal, Dzeržinski linnas Nižni Novgorodi oblastis sõjaveteranide perekonnas. Dzeržinskis muide, nagu ma sain kunagi täiskasvanuna teada, oli kuni 1965. aastani üks olulisi nõukogudeaegseid keemiarelvade tööstusi.

Võib-olla on soov ja vajadus tegeleda meile eelnenud põlvkondade pärandiga seotud ka mingi surematuse alge otsingutega, usuga, et eri põlvkondade (sh mõttekaaslaste eri põlvkondade) vahel on tõepoolest mingi salajane kokkulepe ning varem olnu elab mitte ainult negatiivses võtmes, vaid ka positiivse pärandina edasi. Soov, et minu jaoks oluliste mõtlejate ideed elaksid minu kaudu, aga miks mitte midagi neist ka läbi minu kunagi kelleski tulevases.

J. H.: Selle üle on eri aegadel üksjagu vaieldud, kui palju peaks üks ajastu endasse minevikku lubama. Pärast põhjalikku uurimust Christa Wolfi ja Ene Mihkelsoni loomingust, aga arvestades ka mitmete teiste kirjanike sügavamat või põgusamat käsitlemist – kui palju meie aeg peaks ennast minevikule avama ja millist võimalust selleks pakub kirjandus?

A. S.: Arvan, et iga aeg peab end minevikule avama. Loomulikult ei saa inimene igas vanuses mineviku suhtes samavõrd vastuvõtlik olla, sest iga inimese elus on etapid, kus teda huvitab paratamatult eeskätt olevik või tulevik, kuid arvan, et minevik saab iga inimese ükskord kätte. Iseasi on, kas ta seda teadvustab, st suhtub sellesse teadlikult või mitte. Ütlesin enne, et mind huvitab, kui palju meis on kaasa antut ja kui palju me saame end ise kujundada. Arvan, et igaüks meist on parajal määral oma iseloomus ja käitumises selle tulem, milline oli tema kodu, tema suhe vanematega ja tema vanemate omavaheline suhe. Ja mulle tundub, et eriti karmilt või eredalt saab minevik meid kätte siis, kui osutume ühel päeval ise lastevanemateks. Siis saab eriti selgeks, mis oli meie oma lapsepõlves hea ja mitte nii hea. Olen seda ise lapsevanemana kogenud, kuidas äkki eri ajad ühte või kokku langevad ning avastad end ema rolli asemel hoopis väikese tüdruku omast. See tähendab, et minevikus on midagi, mis ei ole mõtestatud ega lõpuni mõistetud. Mingid inimestevahelised konstellatsioonid korduvad üle aegade.

Siin on nüüd see hetk, mille puhul igaühel on valik, mida teha ja kuidas edasi minna. Kas teadvustada sellist aegade ühtelangemist (kogumikus on sellest juttu seoses Walter Benjamini monaadi mõistega käsitluses „Lühis kui lepitava kirjanduse tööriist”), mida mina tajun pigem häiriva ja negatiivsena, ja püüda mõista, mida minevikuga teha, et ta ei kummitaks? Või jätkata minevikust pärit käitumismustrites ja pärandada need niiviisi ka oma lastele?

Kui mõelda, milliseid võimalusi pakub kirjandus, siis arvan, et kirjandus näitlikustab minevikku, aga ka minevikuga tegelemise võimalusi. Kirjandus võimaldab minevikuga, seeläbi ka inimesega tegelemist ning selle keerukust lavastada ja läbi mängida. Ma usun, et see mõjub julgustavalt.

Teose "Valu, mälu, kirjandus. Kirjanduskriitikat ja vestlusi aastatest 2004–2017" Tartu esitlus toimub teisipäeval, 12. septembril algusega 18 EKLi Tartu osakonnas.