Draamateater ja kolleegid mälestavad Aarne Üksküla ({{commentsTotal}})

In Memoriam Aarne Üksküla
In Memoriam Aarne Üksküla Autor/allikas: Eesti Draamateater

Hüvastijätt Aarne Ükskülaga toimub 4. novembril kell 11.30 Tallinna Kaarli kirikus. Talitus algab kell 12.00. Lähedased paluvad lilli ja pärgi mitte tuua ja kirikus mitte pildistada ega filmida, aga võimalusel teha annetus Kaarli kiriku oreli taastamiseks.

Aarne-Mati Üksküla
21. september 1937 – 29. oktoober 2017

Tõetunne. Lahkumistunnil kerkis paljude kolleegide, sõprade, õpilaste, vaatajate meelde see ükskülalik joon. Püüd elada ja mängida endast parimat andes, oma töö ja kaasteeliste vastu lugupidamist tundes, tõde ja täpsust taotledes, nõnda, et sellesse mahuks samas kõik loomuldasa inimlik, elu komöödia ja tragöödia, siiras naer ja hinge valus peenus. Aarne Ükskülat on tema lihtsa loomuse juures nimetatud aristokraadiks eesti näitlejate hulgas – lisaks erakordsele andele märgib see ka tema usaldusväärsust. Näitlejana, õpetajana, kolleegina.

1957. aastal oli Tallinna Konservatooriumis loodud lavakunstikateeder ja selle esimesse lendu astus pärast aastast Pedagoogilises instituudis õppimist ka Aarne Üksküla. 1961. aastal lõpetanud esimene lend noori näitlejaid tõi eesti teatrisse professionaalse ja värske mängulaadi. Esimeseks, Ükskülale armsaks jäänud töökohaks („kodutareks“, nagu ta hiljem kord ütles) sai aastail 1961–68 Rakvere Teater. Noor näitleja sai kohe väga palju ja väga mitmekesist tööd ning tuule tiibadesse. Rollide hulka mahtusid nii Suhhovo-Kobõlini „Kretšinski pulma“ nimiosa kui ka Saint-Exupéry ja Raidi „Väikese printsi“ Lendur, Shakespeare’i „Kaheteistkümnenda öö“ Malvolio ja Brechti „Hea inimene Sezuanist“ Wang. 1968–78 olid juba meistriaastad Endlas: Delaney „Armunud lõvi“ Frank, Ibseni „Naine merelt“ doktor Wangel, Vallaku ja Undi „Epp Pillarpardi Punjaba potitehase“ Niilas, Molière’i „Tartuffe’i“ nimiosa, Brechti ja Weilli „Kolmekrossiooperi“ Väitsa-Mackie, Williamsi „Iguaani öö“ Lawrence. 1982. aastal mängis Üksküla tele-„Pisuhännas“ unustamatuks Vestmanni Vestmanni uulitsast, veidi varem kehastas ta Endlas aga hoopis omamoodi Tiit Piibelehte. Pärnu teatris sündis ka roll, mida võib nimetada nii Üksküla enda teatrielu kui ka kogu eesti teatri üheks mööndusteta tipuks: Albee’ „Kes kardab Virginia Woolfi?“ George (1977). Terav, peen ja mitmekihiline ning sellisena inimlikult äärmiselt tõetruu portree tänapäeva inimese enesehävituseni ulatuvast armastuseigatsusest, tõe ja mängu piirist vapustas nii vaatajaid kui ka teatri tegijaid, tagantjärele on lavastust ja Üksküla rolli nimetatud ilmutuslikuks kogemuseks, kui võimsa elamuseni võib ulatuda psühholoogiliselt täpne näitlejakunst.

Üksküla elus oli palju õpetaja-aastaid. Ta õpetas Pärnu teatri stuudios koos Linda Rummo ja Ingo Normetiga. EMTA lavakunstikoolis (vaheaegadega) töötas ta 1978–2000, oli 1978–82 kateedri juhataja, aastast 1998 professor. 1997–99 oli ta Eesti Humanitaarinstituudi teatriala õppejõud. Ükskülal kui tippnäitlejal oli, mida eriala kohta õpetada. Suurim võimalik kool oli tema partnerina mängimine – Üksküla oli koos näitlejaüliõpilastega laval näiteks Makarenko ja Karusoo „Makarenko koloonia“ peaosalisena Noorsooteatris ja Anouilh’ „Antigones“ Kreonina üliõpilastöödes nii Ugalas kui ka Theatrumis. Kõige suurema õpetusena on aga nimetatud tema isiklikku eeskuju, kontakti Üksküla väärtusmaailmaga: see on respekt teise inimese vastu.

Draamateatri aastad 1985–88 ja 1993–2002 ning Vanalinnastuudio 1988–93 tõid mitmeid unustamatuid suuri partnerlusi, nagu Ita Everiga O’Neilli „Pikk päevatee kaob öösse“ ja Norèni „Ja anna meile varjud“, Jüri Järvetiga Simoni „Päikesepoisid“. Kursusekaaslase Mikk Mikiveri lavastuses, Kruusvalli „Vaikuse vallamajas“ Eesti jaoks pöördelisel 1987. aastal oli just Üksküla mängitud Gustav Kaljase kehastada ränk valik südametunnistuse ja oludega leppimise vahel. Üksküla mängis ka Noorsooteatris, Ugalas, R.A.A.A.M.-is, Theatrumis, mängis paljudes laadides, näitleja-mitmekülgsusel polnud piire, rollide hulka mahtusid nii säravad komöödiarollid (Jamiaque’i „Härra Amilcari“ nimiosa) kui ka absurd (Pinteri „Majahoidja“ Davies), maailmaklassika (Tšehhovi „Kolme õe“ Tšebutõkin) ja tänapäeva autorid (Russelli „Rita koolitamise“ Frank), eesti klassika (Tammsaare ja Lennuki „Wargamäe Wabariigi“ Pearu) ja debüüt (Kivirähki esimene näidend Eesti Draamateatris „Jalutuskäik vikerkaarel“). Inimliku ja professionaalse küpsuse meistriteosed olid härra Maurus (Tammsaare ja Nüganeni „Tõde ja õigus. Teine osa“) ning Bazarov ja Kirsanov (Turgenevi ja Šapiro „Isad ja pojad“). Üksküla tegi viljakat koostööd paljude eripalgeliste teatri-, tele- ja filmilavastajatega: Kaarin Raid, Mai Mering, Vello Rummo, Ingo Normet, Adolf Šapiro, Merle Karusoo, Mikk Mikiver, Lembit Peterson, Eino Baskin, Roman Baskin, Elmo Nüganen, Priit Pedajas, Evald Hermaküla, Mati Unt, Hendrik Toompere, Aare Toikka…

Neile, kel Aarne Üksküla teatrilaval nägemata jäi, on ta kindlasti tuttav raadioteatri ning telelavastuste ja seriaalinäitlejana: „Wikmani poisid” ja „Ma armastasin sakslast”, „M Klubi” ja „Õnne 13”. Jäävad tema filmid, näiteks „Ühe suve akvarellid“, „Naine kütab sauna”, „Pisuhänd”, „Vana Daami visiit”, „Üks mu sõber”, „Elavad pildid“. Üksküla häälega jääb alati rääkima Sammalhabe „Naksitrallides“, vana tiiger „Jääajas“ ja James „Leiutejateküla Lottes“.

Kultuur on mälu. Me mäletame. Me kindlasti mäletame Aarne Ükskülat, sest ta on lahutamatu eesti teatrist ja eesti kultuurist. Ükskülalik puhtus, selgus, partnerlus, huumor, headus on Eesti teatri jaoks – ja tegelikult ju Eesti jaoks – oluline igavesti ning me hoiame seda tänulikult oma mälus, mõttes ja teos.

Eesti Draamateater
Rakvere Teater
Endla Teater
Tallinna Linnateater
Theatrum
Ugala Teater
Ühendus R.A.A.A.M.
Vana Baskini Teater
VAT Teater
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool
Eesti Näitlejate Liit
Eesti Teatriliit
Eesti Kinoliit
Eesti Rahvusringhääling
Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum
Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium

 

Aarne Üksküla mälestusõhtu ja elulooraamatu esitlus toimub detsembris.

Toimetaja: Madis Järvekülg



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: