"Mulle tundub küll, et see film peegeldab päris hästi Freddy Grenzmanni kui isiksust ja kui nähtust Eesti punkmaastikul. Eks Eesti punkajalugu on niigi võrdlemisi rikas, arvestades kui mitmeid väga värvikaid kujusid me tunneme sealt. Trubetskyst ja Volkonskist Villu Tammeni, kes kõik filmis vähemal või rohkemal määral pildis on. Aga Freddy on selles mõttes ikkagi fenomen täitsa omette," rääkis "OP-ile" filmikriitik Andrei Liimets.

"Ta on ilmselt kõige rohkem jäänud truuks sellisele klassikalisele punkrokkstaari elupõletavale stiilile. Nagu ka filmis öeldakse, siis ta on justkui koguaeg punk ja ei ole seda kunagi mingilgi määral reetnud, ehkki punk muidugi võib tähendada erinevaid asju erinevate inimeste jaoks," lisas Liimets.

"Jah, Freddy on väga hea lavaesineja, seda tingimata," ütles filmikriitik Tõnu Karjatse. "Juba Psychoterrori kontserdile võiks minna sellepärast, et näha, kuidas Freddy sel korral seda show'd üles ehitab või mis ta seal teeb. Ta on ettearvamatu. Kontserdikorraldajad kardavad teda, ka see tuleb sellest filmist välja. Aga ikkagi vanus tuleb peale ja iga inimene muutub natuke tagasihoidlikumaks ka oma väljendusviisides. Nii ka Freddy kontserdid. Viimasel ajal näiteks ta on esinenud ülikonnas," lisas Karjatse.

Kui üldse midagi ette heita, siis jääb Liimetsa tema sõnul segama natuke asjaolu, et film pendeldab Freddy ja Psychoterrori lugude jutustamise vahel.

"Kuigi neid on keeruline lahutada, siis üks võimalik film olekski Psychoterrorist kui ansamblist ja pungist ning Psychoterrorist kui fenomenist, ja teine ongi selline isiksuse portree. Ta on vahepeal nagu üht ja siis ta on natuke teist ja minu jaoks [hakkavad] kaks poolt üksteist natukene segama. Aga see on muidugi minu subjektiivne kogemus," märkis Liimets. Samas peegeldabki film oma hüplikkuses oma keskset karakterit.

"Kas [tänu sellele filmile] saab targemaks Psychoterrori, Eesti pungi kohta – natukene kindlasti. Nagu öeldud, ta ei ole mingi ammendav ajalugu. Ma väga loodan, et ühel hetkel tehakse ammendav pungiajalugu ära, sest ka neid värvikaid karaktereid, kellest filme teha ja kellest materjali – ma loodan – on ja võiks veel tänagi filmida, on küllaga," lisas Liimets.

Karjatse sõnul asjaolu, et Freddyst on teinud filmi tema sõbrad, nende seas ka Indrek Spungin, kes ise samuti tegev samas skeenes, ei häiri.

"See on hoopis andnud sellele filmile teatud lisaväärtuse, et ta on pääsenud Freddyle sedavõrd lähedale. Nagu ka sellest filmist tuleb välja, ei ole Freddy just selline tüüp, kes hea meelega ennast igale ajakirjanikule või filmitegijale oleks nõus avama. Võib-olla hoopis vastupidi, aga Indrek ja Taavi on leidnud selle tee, kuidas seda vahet ületada. Nad on ka mitmel Freddy ja bändiga koos kaasas käinud ja muidugi filmi suur pluss on see, et seal on hästi unikaalsed kaadrid nendest varasematest tuuridest ja kontsertidest."

Liimetsa sõnul demüstifitseerida "Enam kui elu" ei püüagi. "Ta ennekõike läheb seda teed, mida paljud sümpaatsed eluloo- ja dokumentaalfilmid, et ta ennekõike stiililt peegeldab oma keskset tegelast."

Karjatse leiab, et kui seda filmi vaatab keegi pungikauge inimene, siis ta oskab seda skeenet ja neid sõnumeid endale teistsuguse pilgu läbi lahti mõtestada või pöördub nende tekstide juurde, mida see "rämecore" alguses ehk eemale peletab.

"Aga need tekstid on hästi elutruud ja usutavad. Need räägivad just nende inimeste lugu, kes jäävad tavaliselt ajakirjandusest kõrvale, kellele see ühiskond on just samamoodi mõeldud," lisas Karjatse.