Arvustus. Ment arvustab punki ({{commentsTotal}})

Dokumentaalfilm
Dokumentaalfilm "Enam kui elu" Autor/allikas: Kaader filmist

Uus film
"Enam kui elu"
Režissöörid: Taavi Arus ja Indrek Spungin
Operaator ja monteerija: Taavi Arus
Produtsent: Pille Rünk
Helirežissöör: Indrek Soe
Esilinastus 22. märtsil 2018 kinos Artis

Mina vaatasin Spungini-Aruse filmi esimest korda koos lastega. Arvasin, et see võiks mingis mõttes neile õpetlik olla ja huvi pakkuda — mõlemad, nii kuuene kui kaheksane jäid minu pettumuseks magama filmi seitsmendal minutil. Lõputiitriteks ärgates küsis noorem — kus siis punkar on? Pidin seletama, et selleks korraks läinud.

Tundub, et kui Kiur Aarma võib teha ladusaid dokke eesti lähiajaloost, siis võivad Indrek Spungin ja Taavi Arus seda samuti. Ausalt, suhteliselt sarnane käekiri, ja küllap see ongi see hetkeseis meie dokumentalistikas, kus nii, nagu meenutatavast peavad mingi konkreetse äratundmiseni jõudma vanemad vaatajad, nõnda peab oma õppetunni saama ka kooliealine publik. Eks see vist ongi võti — õpetada ja tuletada meelde. "Enam kui elu" sobib seega täiustama nii kooliprogrammi kui lõbustama õhtuse ajaviitena täiskasvanute ringi.

Filmi algus polariseerib silma ja kõrvaga tajutavat — näidatakse kolme sekundi kaupa pungimüra vaheldumist fredjüssiliku varasuvise vaikusega metsas. Psychoterrori Freddy kogub saunaviha tarbeks noori kaseoksi. Ta on keskealine tõsine taat — serjooznõi-palažiitelnõi — laguneva sauna trepil. Saunaviht, mis pole mõeldud mitte selleks õhtuks, vaid tulevikuks — sügisel hea võtta —, on taotluslikult kõike muud kui rebel. Looduse vaikus ja ilu igavus vahelduvad alguskirjade alla keevitatud destruktiivse ja kõrvakargava punklauluga — absoluutne harmoonia looduses vaheldub anarhistliku kisaga peategelase loomingulises paralleelmaailmas. Ehmatasin küll, muidugi ehmatasin.

Kõik, mida pildiliselt raske või võimatu näidata, on filmi autoritel ennustatavalt animeeritud ja liigendub montypythonlikult hästi. Joonistatud on naivistlikus laadis, küllap sellepärast, et nii on punk — samas oleks võinud ju kasutada Tommy Cashi videote animekeelt, olnuks värskem.

Edasi minnakse Freddy kannul (S)punki ennast otsima — saame tuttavaks Psyhhoterrori bändiliikmete Lauri "Uims" Leisi (bass), Sven "Mozg" Kimmeli (kitarr) ja Sven Libaga (trummid) ja umbes sajakonna mulle tundmatu joodikuga… Freddy sõnad: "Pean lugu kõigist oma pillimeestest, aga nende jaoks on see kõik ikkagi ainult keelpill või löökriistad. Minu jaoks on see [punk] aga kogu mu elu."

Esialgu tundub, nagu oleks kogu see film oma vormilt Freddy Grenzmanni portree, liikuvate piltidega elulooraamat, nagu neid tänapäeval noorematestki tehakse. Lõpuks selgub, et läbi Freddy portreteeritakse punki laiemalt.

Mis on Punk?

Punk on individualistliku anarhismi alaliik, subkultuur, mis väljendub muusika, filmikunsti, kirjanduse ja kujutava kunsti kaudu. Pungi harrastaja on punkar. Päris punkliikumise alguseks võib pidada aastat 1974, kui New Yorgi klubis CBGB hakkasid korrapäraselt esinema Ramones, Television, Blondie ja teised bändid, kelle musitseerimisoskus oli reeglina vilets; põhirõhk oli pandud laulusõnadele.

Pungi eetilise tuuma kohta ütleb Mark Sinker järgmist: "Soov šokeerida kasvas välja hoopis utoopilisest püüdlusest, soovist, et need žestid ei tohiks šokeerida, et selle asemel nad ühtäkki lihtsalt on kohased. Et nad toimivad moraalse katalüsaatorina — või siis viitena aegadele, mil ärritumine reserveeritakse päris vägivallale, tõelisele obstsöönsusele, millele iganes meie pilk peatuma jääb (viletsus, sõda, ebaõiglus, kõik ülejäänu), aga mitte soengutele, ropendamisele, valjule muusikale või inetutele piltidele sobimatus paigutuses. [- - -] Ja kui sa seda ei mõista, siis oled sa ära teeninud solvamise."1

Ainuke punkar hoovi peal

Esiteks ei saanud ma kohe aru, miks Spungin ja Arus just Freddy välja valisid. Indrekut veidi tundes ja nii tema muusikat ja teda ennast kui äärmiselt elegantset kunstnikku austades teadsin ma, et siin peab olema mingi kaval pedagoogiline konks. Mulle tundus, et ta tahab midagi rahvale näidata. Tahab, et välk maasse lööks ja keldrikakandid kivi alt laiali sibaksid. Soovib ehk selgitada punkliikumise olemust: ...not dead! Aga miks siis ikkagi Freddy? Ja mitte mõni "kuulus punkar"? Ma lihtsalt ei usu, et filmi autorid tahavad lihtsalt tutvustada inimestele punkrocki ansamblit Psychoterror.

Profileeriks, ah?

Mulle tundub, et filmi autoritele võis Freddy näida parima punkari tüpaažina, kirjeldamaks punki kui sellist — ta on natuke kuri, tulise hingega mees. Kindlasti on ta ohtlik ja ootamatu, samas jääb mulje, et õige hõlma ta ei hakkaks. Ja jälle — kes see siis ikka nii väga on? Igal juhul on ta üksik ja sõltumatu — "elusalt kätte ei anna"-tüüp. Tekitab imetlust ja hirmu. Veidi oli filmis ka jumalajuttu, see oli tegelikult varakristlikult sümpaatne. Põhimõtteliselt on ta nagu elus kõike näinud iseseisva hulkuva kassi koondportree — küüned, hambad ja nägu arme täis. Tüli norima pole mõtet minna.

Ma ise ei osanud peategelasest Freddyst kui muusikust teismelisena eriti midagi arvata. "Seitset vaprat" vaadates oli mul alati hea meel, et ta laulud nii lühikesed olid — enne ja pärast Psyhhoterrorit olid sageli niisugused bändid, kus olid taustaks väga kenad tantsulised kavad.

Ehk siis võib-olla sellepärast tegidki Spungin ja Arus filmi just Freddyle tuginedes, et massimeedia on lasknud staaridena rohkem õitseda teistel punkaritel. Minugi iidoliteks olid need teised.

Kuulsatest punkaritest keskmise eestlase jaoks

Lapsena teesklesin peegli ees lauldes, et olen Trubetsky. Noh, see oli üsna lihtne. Laulsin tema kassette kaasa. Istusin metsas oma naabripoisilt ostetud illegaalse mootorratta seljas (puudusid registreerimisnumber, ülevaatus, kindlustus ja minul endal polnud vastavaid lube) ja lugesin "Ingleid ja kangelasi". Kujutasin ette, et olen ise üks neist. Tõmbasin isegi ema tagant varastatud suitsu. Trubetsky raamatu kangelased olid sageli väga jõhkrad ja resoluutsed — kui midagi oli, siis pandi ikka kohe moemehele jalaga näkku. Oh sa... — täielik anarhia. Millegipärast oli mul juba siis selline tunne, et Trubetsky ise midagi sellist ei teeks. Ta on ju romantik, aadlimees. Pehme südamega intelligent. Nomineeritud kultuuritegelane, kirjanik ja luuletaja. Kõike muud kui outcast, trikster, nõid, šamaan. Lisaks oli Trubetsky minu jaoks tollal asendamatu ka lihtsalt kas või selleks, et 2Quick Start iga hinna eest kõigist muusikaedetabelitest välja tõugata.

Võtame või härra Villu Tamme — tema oli minu silmis maast-madalast vaat et laulva revolutsiooni kangelane: punkpoeet, filosoof, teadlane. Ja lisaks veel humanist, põhimõtteliselt midagi Karl Robert Jakobsoni sarnast. Pungist rääkida võiks tema Freddyst kordades rohkem. Ja temast endast kõneldi aupaklikul sosinal.

Või siis Merca — luuletaja ja näitleja Varblase kohviku eest, vabaduse tuul. Austasin teda kui teisitimõtlejat; minu silmis on ta ilma mööndusteta ja juba mu varasest east olnud sama lugupeetav kui kunagine poliitvang Lagle Parek.

Nad olid kõik ühiskonnategelased, arvamusliidrid.

Siis olid veel tundmatud punkarid

Minu esimene isiklik vahetu kontakt punkariga toimus Tartu Ülikooli sisseastumiseksamite ajal Toomemäel. Olin just käinud usuteaduskonda sisseastumiseks korraldatul kollokviumil ja mõtlesin, et premeerin ennast Raekoja apteegi vastast pagariärist ostetud suure sooja lihapirukaga. Mõeldud-tehtud. Lihapirukas õlipaberisse mässituna kenasti käes, ronisin Toomele ja valisin eine võtmiseks pargipingi Tähetorni vastas oleval mäeveerul, vaatega raekojale. Teate küll, see on see linnaplaan suviselt Toomemäelt, mida näidati omal ajal Juri Lotmani teleloengu "Vestlusi vene kultuuriloost" kirjutuslauavaatele vahelduseks.

Igal juhul magas teisel pingil, minust paremal keegi Johnny Rotteni moodi noorsand, kes oli minu saabumisega kaasnenud lihapiruka lõhna peale kenasti silmad lahti teinud. Mina vahetasin pilgu temaga ja tema omakorda pilgu minu lihapirukaga ja seejärel juhtus midagi täiesti käsitamatut. Johnny Rotten hakkas aegluubis minu poole liikuma. Ülima püüdlikkuse ja tohutult aeglusega lähenes ta mulle sammhaaval, kindlalt ja kobamisi, varbad toometee kruusas teed otsimas. Kui ta jõudis oma venivas kadraažis minu ette, kes ma teda tummas lummas ainiti vaatasin, varjas ta viimase ponnistusega oma kukeharjapead kuklasse ajades lotmanisaate vaate raekojale ja lausus ootamatult elunäinud häälel: "Ma näen, sul on pirukas", ja sirutas samas käe selle järele. Lasksin sündida kõigel järgneval täieliku enesestmõistetavusega. Mult võeti pirukas, ma ei hakanud vastu ja olin sellest vaimustuses. Siiani mäletan. Kohtumine tundmatuga, inimesega teiselt planeedilt. Olin elevil siis ja olen siiani.

Samal kombel, ainult suuremas plaanis, käitusid barbarid Rooma impeeriumiga. Niisamuti tegutseb keskmine enfant terrible keskmises tsiviliseeritud peres ja talle antakse andeks. Miks? Ma ei tea. Thats all I know about shrimps — "Forrest Gump".

Kuna ma tegelikult rohkem eriti pungudest ei teadnud, siis kas see polegi filmi autorite suur plaan teha punk puust ja punaseks läbi selle tõelise ja ametlikult tunnustamata kandja Freddy.

Pärast filmi vaatamist soovitan kõigil esitada endale küsimus: "Kellele on vaja punkareid?" Minu vastused on järgmised.

Kõigepealt muidugi kõigile neile, kes neid tunnevad. Kõigile neile, kes arvavad samuti nagu Ken Campelli skangpoomija Fass: "Viga on selles, et mitte miski ei loe — mina ei loe midagi ja miski muu ei loe ka midagi. Sa vaata seda kõike, see kõik on ju lugemise maha jätnud. Kõik särts ja hoog on seest kadunud, saad sa aru mis ma silmas pean." Kõigile neile, kes julgevad avalikult välja öelda, et me keegi enamasti ei viitsi tööl käia — kuigi jah, ikka veel arvame, et korralik inimene peab töötama selleks ette nähtud kohas ja ajal, tõsine nägu peas, ja et just see ongi töö ja mitte miski muu. Mis siis ikkagi on töö? See on mingi sotsiaalselt püstitatud ülesande täitmine, hüve tootmine ühise eesmärgi raames ja nimel. Aga kui olla punk ongi paljude salajane unistus, täitumatu soov, siis miks mitte maksta nende ideaalide kandjale väärikat tasu selle eest, et tema julgeb. Kust me võtame, et mõni norm ei ole hea? Kes seda dikteerib? Kas meie ise peaksime dikteerima? Või teeb seda anonüümne traditsioon, huvigrupid, arvamusliidrid? Turumajandus ütleb, et kui on nõudlust, tuleb kaupa toota. Kõigile neile, kes usuvad, et õige punkar toodab hüve, panustab ühiskonda ja väärib auga selle vaeva hüvitamist õiglase tasu näol — kehtestatagu punkaripalk!

Freddy vihjab filmis samuti, et piinlik on küsida esinemise eest pirukat, õlut ja suitsu. Peaks olema elementaarne, et kunst ei ole tasuta või enesestmõistetav asi, mida kunstnik omast vabast ajast teeb. Punkariks olemist tulevad paljud inimesed vaatama, just nimelt "olemist" ja nimelt "vaatama" — mitte isegi "kuulama". Inimesed tahavad näha vabadust, nad ihaldavad seda, teavad, et ei saa seda endale lubada, ja lepivad siis kas või selle eemalt jälgimisega. See on hüve, mida punkkontserdi külastamisest saadakse.

Kõigile neile, kes usuvad, et see, mis on kole, on samal ajal ka ilus. Absoluutne piire eitav pühendumine millelegi on kole — akadeemiline ballett on tegelikult väga kole, tippsort on kole ja õige punk on ka kole... ja ühtaegu ilus — see viib su väljapoole su enese keharammu ja vaimu. Freddy ei kirjuta punkluulet, vaid on ise punk. Triksterikoletis/-kaunitar on alati lõhkuv ja purustav; kandja keha jääb väikeseks ja vaim vaeseks. Šamaan saab olla ainult see, kes selle kätte maha ei sure. Tegelikult kõik alateadlikult teavad seda ja kardavad. Sellepärast ongi olemas ühiskondlik avalik arvamus, et muidu kärvaks meil enamus šamaanikandidaate lihtsalt esimese paari aasta jooksul maha. Nõia elu ongi õudne —" ah, kui hea on olla nõid!" on tõsi ainult laulus. Sa lihtsalt ei saa kuigi kaua teeselda, et oled leidnud tarkade kivi. Freddyl on see vist olemas. Ja Spungin on seda märganud.

Kõigile neile, kellele meeldib Freddy sõnum filmist: "Kui neid purkisittujaid ei oleks, siis räägiksidki kõik varsti à la viipekeeles. Piisab neile sellest, et davai, rabootat, rabootat..." Freddy naerab ja tal on minu meelest täiesti õigus.

Tõepoolest, me vajame ühiskonnana peeglit, kui vaja siis kõverpeeglit. Mõnikord ei ole kedagi naeruväärsemat kui tõsiseltvõetav mina ise. Kardetakse narri, seda, kes karjub, et kuningas on alasti; kardetakse audiitorit, psühholoogi — kõiki, kes peegeldavad. Äkki ma olen paljas?

Filmi finaalis alasti vette sammuva punkari valem on üks ette, kaks kõrvale —ratsukäik peeglis — ehk tule, ma näitan sulle, mille peale sa ei tohiks šokeeritud olla. Ja see miski võib olla enam kui elu. Ongi.

Viited:

1 Punk. — https://et.wikipedia.org/wiki/Punk, 25. IV 2018.

Arvustus ilmus Teater. Muusika. Kino mainumbris.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Teater. Muusika. Kino



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: