Asjad, mis "Terminali" arvates on lahedad: suitsetamine, nipsakad palgamõrvarid, sõna "fuck", femme fatale`id (eelistatavalt veripunases kostüümis), lakkamatu hüüdnimede kasutamine ja stripiklubid. Tegelikult oleks lahe see, kui nii kõvasti ei pingutataks. Siiski leiab filmist ägedaid momente ja kaadreid, kuid pigem põhjusel, et vahel leiab ka pime kana tera. Ja vähemalt prooviti olla stiilne. Prooviti, aga ei õnnestunud.

Stsenaristi ja režissööri Vaughn Steini pilkupüüdev neon noir on ilmselgelt saanud inspiratsiooni kultusteostest "Pulp Fiction" ja "Sin City". Film hüppab ajas ringi ümber oma narratiivi ja põimib endasse veel mitmeid lühemaid lugusid. "Terminal" on dialoogist tiine. Lausa viimase piirini. Tegelased on rääkimisega nii hõivatud, et jätavad tegutsemise unarusse. Iseenesest poleks sellega ju midagi valesti.

Need jutud pole nii lõbusad

Näiteks Quentin Tarantino dialoog on juba ise piisavalt meelelahutuslik, kuid siiski jääb ruumi ka action'iks. "Terminal" on Steini stsenaristidebüüt ja seda on tunda. Vincenti ja Julesi vestluse "Pulp Fictionis" teeb meeldejäävaks see, et jutt käib täiesti igapäevaseist asjust – hamburgeritest – kuid selgub, et rääkijad on julmad palgamõrtsukad ja stseen kulmineerub märuliga. Steini moraalselt kahtlased tegelased aga ainult istuvad ja peavad maha pikki filosoofilisi arutlusi morbiidsetel teemadel ja see kõik kokku pole pooltki nii huvitav ega lõbus, kui see tahaks olla.

Vaatamata lülilisele struktuurile mõjuvad "Sin City" ja "Pulp Fiction" terviklikena, kuid "Terminal" killustatult. Simon Peggi tegelane (Bill) saab küll kõvasti ekraaniaega, ent ei puutu peaaegu üldse kokku filmi põhilooga. Ka "Sin City" tegelased pole omavahel ühendatud, aga film ei tundu pelgalt lühijuttude roduna, sest siduva niidina jooksis kõigist lugudest läbi keskne tegelane – linn ise.

"Terminal" saab pealkirja rongiterminali järgi, kus loo tegevus toimub, aga see on paraku täiesti elutu koht. Võib-olla neil polnud raha taustanäitlejate jaoks. Jääb mulje, et filmis on ainult üks stseen, kus võib näha kedagi peale põhiviisiku ja see toimub stripiklubis, mistõttu mõjub see kohe rohkem päris kohana kui ülejäänud paigad. Ja kuigi filmi avakirjadeks on erksad neoonsildid sünge suurlinna taustal, mis võiks tõotada troostitut tegevuspaika tumedale loole, siis hiljem mainitakse linna ainult ühe lausega ja jääb selgusetuks, mis sorti kohaga on üldse tegu.

Pöördeid pritsitakse hullu moodi

Pärast tundi aega, kus inimesed lihtsalt istuvad ja lobisevad, hakkab lõpuks midagi toimuma. Ja oh sa raks, kuidas toimub - film proovib esimesed kaks kolmandikku lausa kuhjaga tasa teha. Tuleb nii palju pöördeid ja puänte, et ta prantsatab iseenda jala taha komistades siruli maha ja jätab vaataja oimetult pomisema: "Miks?", "See on nii tobe...", "Aga miks ometi?". Hea puänt seab kogu eelneva filmi uude valgusse. Parimad parimatest poetavad terve filmi jooksul vihjeid, nii et korduval vaatamisel see ainult rikastab kogemust. Mitte siin. "Terminal" pakub lõpu, millel ei tundu olevat mingit seost eelnevate sündmustega.

Viisakas on teha kriitikat komplimendivõileiva vormis, isegi kui leiva osa on õhuke nagu riisipaber. Nagu öeldud, üritab film olla visuaalselt paeluv. Samuti kanaldab Margot Robbie oma sisemist Harley Quinni ja püüab etendada haaravat tegelast. Ta teeb oma parima sellega, mis talle antud on, ja mõjub kohati nauditavalt kummalise ja hullumeelsena. Kuid kuna teised osatäitjad tema ümber on pigem ilmetud (välja arvatud Mike Myers, kelle puhul jäi mulle lihtsalt arusaamatuks, mida ta täpselt teha üritas), siis tundub tema rollilahendus vahel ka ülepakutud ja rõhuv.

"Terminali" ei saa süüdistada väheses pingutamises, ent kahjuks ei võrdu tugev pingutus alati hea tulemusega.