Romantiline ettekujutus Muhust kui muhedate inimeste saarest on enamikul mandriinimestel tekkinud kultusfilmist "Siin me oleme". Et filmi kedratakse telekas igal pühadeperioodil, teab enamik eestlasi seda romantilist kangelaslugu peast. Muhumaa rannatallu saabub lärmakas kamp juhmakaid ja upsakaid suvitajaid, kes kuulutavad, et nad on Tallinnast ja maksavad. Luba saamata trügivad nad majja ja vallutavad paremad eluruumid. Muhulased asuvad tüütuid sissetungijaid kavaluse ja vingerpussidega välja sööma ja lõpuks võidavadki võõra väe, kuigi peremees saab võitluse käigus mokale armi.

Filmist on mandri võhikutele pähe sööbinud naiivne pilt, et kõik Muhu majad on roogkatusega palkhooned, mis asuvad mere ääres kadakate vahel. Muhu tüdrukud sünnivad siia ilma näkineiusabaga ja lasevad muudkui soolases vees lupsu, hambavahed räimi täis. Kui teatan, et mere äärde on minu kodust kaks kilomeetrit, igal suvel ma randa ei sattugi ega oska üleüldse ujuda, vahitakse mind kui monstrumit. Miks peetakse enesestmõistetavaks, et saarel sündinu ujuda oskab? Kuhu on mul siin vaja ujuda? Ega ma Veneetsias ela. Kui Tallinna sõpradele teada annan, et hakkan Muhust tulema, nõutakse kostiks kala, justkui käiksin iga päev võrguga merel.

Romantiline ettekujutus on nii tüütu, sest pidevalt vihjab mõni tuttav, et võiksin ta saarele külla kutsuda, et ta filmist pähe jäänud idüllist osa saaks. See on järjekordne hetk, kus teenimatult endast vastiku inimese mulje jätan, sest arvatakse, et tõrjun suvitajaid sellepärast, et ei taha neid. Ma ei suuda neile selgeks teha, et idülli, millest räägib film, ei ole olemas. Vähemalt mitte seal, kus mina elan. Olen seda ise samamoodi filmist näinud. Päriselus on minu kodu üsna ebaatraktiivses paigas kruusateede ristumiskohal, ühtegi kadakat silmapiiril ei ole jaõlgkatuseid ka mitte. See siin on põllumajanduspiirkond, kolhooside lagunemise järel suuresti unarusse jäetud maa.

Muhus filmist "Siin me oleme" eriti palju juttu ei tehta, kuigi minu meelest võiksid muhulased filmifänne nostalgiaturismi arendades ära kasutada: mainida seda brošüürides, müütada temaatilisi meeneid, korraldada turistidele filmituure. Seda ei ole. Ju on muhulased peaaegu pool sajandit tagasi toimunud võtteperioodistpraeguseni tüdinud. Üks tuttav nuriseb, et tahtis mõni aasta tagasi Muhus suvitades perega legendaarset võttepaika, Koguva küla Nuka talu vaatama minna, aga ei pääsenud ligi: "Maasse oli löödud silt "Eramaa" ja juba kaugelt paistis, et ega seal kedagi oodata. Lähemale ei hakanud väe ja võimuga trügima kah."

***

Pigem näikse muhulased tundvat kergendust, et Eesti filmitegijail tänapäeval raha ei ole ja siin enam suviti massiliselt võtteid ei tehta. Olen noore ajakirjanikuna käinud Koguval Nuka talus filmi jälgi ajamas ja perenaise Janne Tüüriga juttu ajanud. Perenaine meenutas, et võtete ajal oli hoov terve suvi otsa kisa-kära täis ja filmiinimesed segasid maarahva toimekat argielu. Pealegi paistis, et võttegrupp eriti ei kiirustanud, filmimine kestis kolm kuud, sest sadas vahetpidamata vihma ja sel ajal kaamerad ei käinud, vaid näitlejad võtsid ajaviiteks napsi ja lärmasid väsinud pererahva lakas hommikuni.

Kriitik Veiko Märka kirjutab Eesti Päevalehes, et Nõmmik pani muhulaste naiivse looduslapselikkuse kujutamisega kõvasti üle ja eks see olegi kohalikke häirinud. Kui seda minu eest just erilises saladuses ei ole hoitud, siis ega muhulased ei räägi Nõmmikust, see film ei ole muhulastele tegelikult mingi eriline teema. Nagu öeldud, oli Nõmmik pealekauba saarlane ja näitlejad mandrilt tulnud. Sihukeste asjadega ei eputa muhulane kunagi. Kogu ülejäänud Eesti silmis võib "Siin me oleme" olla Muhu-essents, aga muhulastele on see kõigest üks tõlgendus, mis triivib neist mööda.