Peeter Helme | Igaühes meist ei peitu raamatut ({{commentsTotal}})

Foto: erakogu

Ehk ei peaks kõik kirjutama raamatuid, andmata endale aru selle keerukusest. Inimesed loevad küll palju, aga mitte tingimata raamatuid, leiab Peeter Helme Vikerraadio päevakommentaaris.

Sattusin lugema Ameerika veebiajakirjast The Outline kirjandusagent Kate McKeani artiklit "Ei, ilmselt sinus ei ole raamatut". Oma eriala spetsialist vaidleb selles vastu sellele miljon korda kõlanud kaunile labasusele nagu peituvat igaühes meist raamat.

Ega ikka ei peitu küll, lajatab McKean kohe loo alguses ja hakkab seejärel punkt punkti haaval seletama selle võluva vale lõkse ja hädasid.

Enne nendeni jõudmist ütlen kohe ära, et mulle läks see lugu korda peaasjalikult sel põhjusel, et sageli kõlab hääli, mis lausuvad kooris: kõik kirjutavad, keegi ei loe. Päris nii see muidugi ei ole ning kui lugeda kokku kõik tähemärgid, mida loeme päeva jooksul erinevatelt ekraanidelt nii tööl kui kodus, siis kindlasti loeb tänapäeva inimene päris palju. Lihtsalt üha raskem on raamatul pugeda muude tekstide vahele, teha end nähtavaks, sundida inimesi end kätte võtma ja panna mõneks tunniks unustama veiklevad ekraanid.

Ehk siis: loetakse küll, aga mitte tingimata raamatuid. Kuid kuna raamatute tootmine on tänapäeval sedavõrd lihtne ja siiski suhteliselt taskukohane, juhtubki sageli nõnda – sõbrad patsutavad õlale, ütlevad, et näe, sul jutt jookseb ja oskad hästi lugusid vesta või oled niivõrd luuleline, et kõik need sünnipäevakaartidele kribitud poeesid tuleks kaante vahele saada ning siis teebki meelitustest peapööritusse sattunu asja ära ja annab välja raamatu.

Mis on tulemus? Täpselt – veel üks kaantevahe, mille keegi on kirjutanud, aga mida vaid vähesed loevad. Kõik kirjutavad, keegi ei loe.

Natuke samast asjast kirjutab ka agent McKean. Tsiteerin: "Kui inimesed räägivad sellest, et "neis on raamat" või kui nad ütlevad teistele, et nad peaksid kirjutama raamatu, (...), siis tegelikult peavad nad silmas seda, et ma vean kihla, et keegi – aga ilmselt mitte mina, sest mina olen seda juba kuulnud – maksaks selle loo kuulmise eest raha."

Siit tõukudes võtabki ameeriklanna armutult aga lühidalt ette kõik raamatu valmimisega seotud aspektid. Alustades elementaarsest tõdemusest, et mitte iga lugu pole raamat. Lisan omalt poolt: ka mitte iga riimis-rütmis või miks mitte vabavärsis tekst ei ole luuletus. Või kui ka on, siis ei garanteeri ühe, kahe või ka kümne talutava luulendise õnnestumine seda, et autoris on tõepoolest peidus see miski, tänu millele ta suudaks toota – jah, toota! - veel kümme või kakskümmend vähemalt samal tasemel, ideaalis muidugi palju paremat teksti, mis kokku annaksid välja raamatu mahu.

Veel hoiatab artikli autor algajat kirjutajat selle eest, et kirjutamine on raske. Jajah, seda ta tõesti on. Uskuge mind – ka praegu kõlav tekst ei tulnud lihtsalt.

Edasi selgitab autor paari sõnaga kapitalismi olemust ehk tõika, et kuigi kirjandus on kunst, on raamat ometi kaup, mis tuleb vahetada raha vastu. Nõnda hurjutab McKean kõiki algajaid fantaasia- ja ulmekirjanikke, kellel on raamatupoodide riiuleid ehtivaid kolme-, viie- või seitsmeosalisi sarju vahtides jäänud mulje, et seda tahetaksegi. Kui juba suurel Ameerika turul tegutsev kirjandusagent sedastab, et üks raamat peab olema ikkagi üks ja terviklik lugu, mille edu pealt alles vaadatakse, kas ostjatel võiks olla huvi järje vastu, siis pole keeruline aimata, mida arvavad asjast Eesti kirjastused.

Kui see kõik on suhteliselt elementaarne ja kordi kõlanud, siis päris artikli lõpus sedastab Kate McKean midagi, mis kõlab esmapilgul üsna üllatavalt. Nimelt nendib ta, et hea keele- ja kirjutamisoskus ei tähenda veel kirjutamisoskust. Kõlab veidralt, eks? Tegelikult peab ta silmas kombinatsiooni püsivusest, võimest jutustada lugu, autori oskusest panna end ka lugeja olukorda ja muidugi – mis on kõige elementaarsem, nürin ja vajalikum kõigist kirjaniku võimetest – nimelt suutlikkus veeta tunde, päevi, nädalaid ja kuid üksinduses.

Kõige sellega ei taha siiski Kate McKean öelda, et inimesed ei peaks kirjutama. Ja ka mina ei taha seda öelda. Lihtsalt: ei maksa lasta end sõprade-tuttavate magusatest keelitustest kaasa viia, vaid tuleb endale aru anda oma võimetest ja nende piiridest. Ja, mis on kõige tähtsam: alustada tuleb lugemisest. Enne kirjanikuks hakkamist, tuleb hakata lugejaks. Ja muide – lugeja võib olla ka ilma kirjanikuks hakkamise ambitsioonita. See on võib-olla isegi kõige toredam, vabastavam ja meeldivam. Jõudu kõigile sellel teel!

Toimetaja: Daniel Tamm



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: