Pälvisite just Eesti Muusikanõukogu muusikapreemia olulise panuse eest Eesti heliloomingusse. Kuhu taoline tunnustus teie karjääris paigutub?

Väga raske on ise seda kuidagi lahterdada. Lihtsalt on väga meeldiv, kui sind tunnustatakse ja eks see annab head tõuget jätkata seda, mida sa niikuinii teeks.

Aga kas see tõuge praegusel hetkel teie karjääris on veel vajalik? Või see kindlus selles osas, mida te teete, on piisavalt kehtestunud?

Üldiselt on see kindlus olemas. Aga kunstnikud alati suhtlevad ju mingisuguse auditooriumiga või tahavad ikkagi olla oma vastuvõtjaga ühenduses. Nii et kunsti vastuvõtu protsessi mõttes on ta ikkagi väga positiivne asi. Aga üldjoontes on see ikkagi võrreldav sellega, kui keegi tuleb pärast kontserti ja ütleb, et talle mingi asi väga meeldis ja ma saan aru, et ta ütleb seda väga siiralt ja mõtestatult. Ühesõnaga, et see ei ole niisama viisakusest öeldud. Tegelikult see on midagi sarnast.

Sellest põrgatatuna küsin, et kas te tunnete, et teil on veel ruumi oma loomingus kuidagi kuhugi edasi liikuda?

Noh, [võib ju küsida, et] mis see edasi tähendab.

Igaühe jaoks vist eri asja.

Jah, just, et see võib olla edasi, võib olla tagasi [liikumine]. Oleneb, kuidas me asju enda jaoks lahti mõtleme. Minu jaoks on [see] kindlasti olnud endale pidevalt uute väljakutsete esitamine. Jällegi, see ei ole selles mõttes midagi nii dramaatilist, et ma hakkaks [muusikat] täiesti uutmoodi tegema. 18–19aastaselt oleks [selle preemia võit] tõesti [olnud] tohutult käimapanev jõud. [Aga] käimapanev jõud on mul täitsa olemas. Aga nagu ma ütlesin, see on selline ülimalt meeldiv, positiivne tagasiside, mis kunstnikule kindlasti on oluline. Enamikule kunstnikele. Ükskõik, mis nad ise ütlevad, sest selliste asjadega võib ju ka mingisugune poos kaasas käia. Aga ma arvan, et hea meel on ikkagi enamikul inimestel alati.

Mida ma selle küsimusega vist rohkem mõtlesin, oli see, et kas mingisugune siht, mis kunagi sai seatud, kas see on praeguseks hetkeks saavutatud ja nüüd on mingisugused uued sihid, kuhu võiks kas või sellest auhinnast tõuke saanuna edasi vaadata?

Eks need minu sihid on väga kunstilised ja see ei ole tingimata selle auhinnaga seotud. Mingivahe oli mul küll see, et mõtlesin, et tahaks kirjutada asju olulisemates ja suuremates žanrites. Aga nüüd, kui mul see suur ooper [22. aprillil 2017 teatris Vanemuine esietendunud ooper "Tulleminek" – toim] ka just valmis sai, siis selles mõttes olen saanud vähemalt katsetada või kätt proovida praktiliselt kõigis nendes asjades, kus ma katsetada olen tahtnud. Nii et nüüd on pigem väga konkreetsed kunstilised ideed, millega ma töötada tahan, et nendega ma töötan.

Aga kui rääkida teist kui kõrvalvaatajast – see hetk, kui te alustasite klassikalise muusika valdkonnas ja nüüd see hetk, kus te praegu olete – siis kuidas see klassikalise muusika või kas või helilooja roll on ühiskonnas muutunud?

Kindlasti ta on muutunud. Eriti meil siin Eestis. Ma arvan, et see puudutab laiemas plaanis nähtust, mida võiks nimetada süvakultuuriks. Eks see ongi väga suur poleemikakoht, et on mingi osa inimesi, kes mingisugust poliitilist ideoloogiat või sellist mõistet tunnistada ei taha. Ma arvan, et see on suur muutus. On üritatud hakata rääkima sellise meelelahutuslikkuse ja kommertsiaalsuse võtmest kui millestki positiivsest või mittetaunitavast. Ega see ei ole iseenesest taunitav, aga mis mulle ei meeldi, on meelelahutuslikkuse ja kommertsiaalsuse võrdsustamine kunstiga. Kunst on minu jaoks ikkagi midagi väga ühest ja dramaatilist. Kui teosel on kunstiline ambitsioon ja kunstiline väärtus, siis see lihtsalt on nii. Ja see, et tal võib ka olla mingisugune meelelahutuslik tasand, see ei puutu selles mõttes asja. Aga neid kahte asja mina segada ei saa. Sedalaadi küsimused on viimase paarikümne aastaga hakanud tekkima ja mitte ainult Eestis.

Eks see klassikaline muusika mingis mõttes nende üleüldiste muutumiste virvarris paratamatult saab oma osa. Aga samas ma tajun paradoksaalsel kombel seda, et võib-olla just klassikalisel muusikal on alalhoidev, kooshoidev või tasakaalustav roll. Just tänu nendele tohututele muutustele ja üleüldisele kildkonnastumisele, mis ümberringi toimub. Seda, mis praegu toimub, võiks kirjeldada kui mingisugust intellektuaalset kaevikusõda. Paljudes demokraatlikes riikides on inimesed jagunenud väga leppimatuteks vaenulikeks leerideks, kes omavahel üldse suhelda ei taha. See on kultuuriinimese ja üldse kodanikuna päris murettekitav. Ma olen kogu aeg uskunud sellesse, et on võimalik rääkida ja olla diskussioonis ka poliitiliselt väga teistsuguste vaadetega inimestega kui ma ise. Vähemalt praktikas on tundunud, et see laias laastus ikka õnnestub. Just mingi ühisosa otsimise kaudu. Enamiku osa inimestega võiks vähemalt olla millestki mõtestatult rääkida.

Aga ma arvan, et klassikalisel muusikal võiks olla just see ühendav roll. See on tänapäeval üks väheseid asju, mis paneb inimesi kokku tulema ja vaikselt ning keskendatult midagi tegema. Toimunud on see, et inimesed elavad mingisuguses oma mullis – individuaalses ja sotsiaalses mullis – ning ei taha sealt väga välja tulla. Võib-olla just seal on klassikalisel muusikal väärtuslik roll, et kuidas tuua ikkagi inimesi mõtestatud viisil kokku. Loomulikult kaasneb sellega mingisugune pingutus. Klassikaline muusika – nagu ma ütlesin – ei ole meelelahutus üldiselt. Ta nõuab mingit pingutust. Juba see, et sa istud tükk aega vaikselt ja keskendunult ning kuulad ning ei vaata samal ajal telefoni ega ei loe [Facebooki] laike. Aga see pingutus annab ka väga palju tagasi, kui sa selle lõpuks teed. Ta annab ka kollektiivselt tagasi. Nii et üldiselt ma usun, et klassikalisel muusikal võib olla praegusel hetkel vaat et suurem roll.

Sellega seoses tekkis küsimus, et kas selle funktsiooniga on kaasa tulnud ka see, et inimesed kardavad vähem klassikalise muusika elitaristlikkust? See on selline märk, mille inimesed, kes selle valdkonnaga seotud ei ole, on sellele külge pannud.

Selles mõttes on need muutused olnud head, sest tõesti, isegi väga suured klassikalise muusika staarid on natuke oma kõrgusest alla tulnud. Üldiselt ma leian, et see elitarism on natuke kunstlik – see maine või maik – sest kõik, mis nõuab mingil määral pingutust, on ju selles mõttes elitaristlik. Hiina keel on ka elitaristlik, aga kui sa tahad hiina keelt õppida, siis sa lihtsalt õpid ja mingi hetk ta ei ole [enam] elitaristlik. Hiina keel on võib-olla karm näide, sest seal on tõesti niivõrd teistsugune loogika. Aga mingis mõttes on ka klassikaline muusika mingisugune keel ja nagu igasugune võõrkeel, nõuab see alguses tõesti mingit [pingutust].

Tõesti, sa ei saa oodata seda, et klassikaline muusika tuuakse sulle kandikul ja läbinämmutatuna kätte ning pistetakse sulle suhu. Seda see ei ole. Aga ma leian, et see pingutus ei ole midagi nii kolossaalset ja suurt. Täiesti lihtsal inimesel on võimalik saada sellest naudingut ja järk-järgult minna sügavamale ja mõista ka raskemaid asju. Aga kõik, mis on kauge, tundub võõras ja võib-olla selles mõttes elitaristlik, et see mind ja minusuguseid ei puuduta. Aga eks ma näen ja tajun, et klassikalised muusikud on hakanud ka rohkem pingutama selle nimel, et publikule lähemale jõuda ja see kindlasti on positiivne, sest klassikalise muusika potentsiaal kõnetada inimesi ja pakkuda neile selliseid sügavaid ja raputavaid kunstilisi elamusi on kindlasti suurem kui ta praegu on.

Te rääkisite läbinämmutamisest. Kui ma mõtlen mingisuguste nimede peale, siis tegelikult Arvo Pärt ja ka Järvid on kujunenud pea et käibenimedeks. Kas võiks öelda, et praegusel ajal saavad klassikalise muusika valdkonna inimesed üldsuselt piisavalt tunnustust ja tähelepanu? Või on need siiski üksikud nimed, mis meil läbi käivad?

Üldiselt on Eesti inimesed ja ühiskond selles mõttes ilmselt klassikalise muusika suhtes positiivsemalt eelhäälestunud just tänu sellele, et meil on ikkagi need suured nimed, mis on väikesele maa ja rahva jaoks nagu meie väga erakordne saavutus. Aga see, mis puudutab nende pildilolemist, see on natuke keerulisem küsimus. Mulle tundub, et need konkreetsed nimed kindlasti on pildil, aga tundub, et tihtipeale nad on pildil natuke valedel põhjustel. Pigem just statistilistel ja kollastel põhjustel. Ikkagi ei räägita väga sellest sisulisest plaanist. Ma ei taju, et sealt kumaks piisavalt läbi see tunnetus, et miks nad ikkagi on nii väärtuslikud. Pigem on see natuke teisejärguline asi. Tavaline on see, et keegi saab kusagil välismaal jälle mingisuguse preemia, [ja] siis tehakse sellest uudis. Aga miks mitte rääkida nendest kunstilistest külgedest, mis teeb nende muusika väärtuslikuks? Kas või see, et Pärdi puhul, kui tema asju on jälle kasutatud kusagil filmides, tantsuetendustes jne, siis sellest võiks palju rohkem teada. Pärt isegi ei tea. Kui ma olen temaga rääkinud, siis mõnikord üllatan teda, kui räägin, mis kontekstis teda on kasutatud. Ma ise olen suur filmide armastaja ja väga palju kasutatakse [tema loomingut]. Aga sellel on väga sügav kunstiline põhjus, miks teda on kasutatud. See on ikkagi nii unikaalne ja samas kunstiliselt nii tõsiseltvõetav, mida ta on teinud. See suudab kõnetada ja puudutada.

Aga kui rääkida Eesti kaasaegse klassikalise muusika hetkeolukorrast, siis kus see praegu omadega on ja kuhu ta teie arust võiks lähiaastatel suundumas olla?

Laias laastus on meie kaasaegne süvamuusika päris heas seisus. Eelkõige on tore see, et see pilt on suhteliselt kirju. See näitab mingit elujõudu ja head tervist. Mis on eelkõige just muusika puhul väga oluline, on see, et on palju inimesi, kellel on mingisugune kogemus väljaspool Eestit, [kas siis] õppimises või õpetajatega kokkupuutes. See on eluliselt vajalik, sest ainult siin Eestis toimetada, see [Eesti] jääb sellisel juhul paratamatult kitsaks.

Miks nii?

Muusika on niivõrd rahvusvaheline keel ja väga lihtne on Eestis justkui kuhugi jõuda ning midagi justkui saavutada. Aga kui panna end olukorda, kus pead suhestuma täiesti teistel alustel või teiste inimestega, [kohas,] kus sul ei ole seda turvalist sotsiaalset taristut – see on ühtepidi kindlasti pingutav ja nõuab ka mingit eneseületamist, aga samas see on väga oluline ning vajalik. Need põlvkonnad, kes nõukogude ajal siin üles kasvasid, neil ei olnud seda võimalust. Aga nüüd see võimalus on ja ma ise vähemalt noortele heliloojatele küll kogu aeg ütlen, et minge välismaale. Kas või aastaks, sest tõesti, kui nad tagasi tulevad, siis on kohe tajuda ja näha, kuidas see muusikaline maailmapilt on rikkam ja mitmeplaanilisem.

Aga need noored on siis selle võrra ambitsioonikamad ka?

Üks asi, mis mulle natukene muret teeb, on see, et ma tajun, et nooremas generatsioonis on elukutsevalik laias laastus läinud pragmaatilisemaks kui minu ajal. Mina ei osanud üldse mõelda majanduslikes kategooriates. Aga praegu näen ma nooremate puhul väga selgelt seda, kuidas mõeldakse sellele, kuidas mingi konkreetne eriala ära elatab. Huvi heliloomingu õppimise vastu võiks olla suurem kui ta praegu on.

Ma tean selliseid juhuseid, kus seda ei minda õppima, sest arvatakse, et see on majanduslikus plaanis liiga riskantne valik. Eks ta seda olegi. Kunst ei ole kindlasti see asi, millega rikkaks saaks või millega isegi mingisuguse normaalse äraelamisegi saaks (naerab). Aga elu koosnebki valikutest ja mõnikord need valikud on väga dramaatilised. See ei ole lihtne tee teha valik minna mingit kunstiteed.

Aga on see probleem nii suur, et see võiks kuidagi ohustada Eesti tulevast heliloojate põlvkonda?

Ei oska prognoosida. Mingitsorti tendentsi ma tajun, aga samas noori õnneks ikka tuleb peale. Võib-olla siin on ka see koht, kui palju ikkagi Eesti riik suudab väljundeid pakkuda, nii et seda selgelt näha ja tajuda oleks. Ma ei saaks öelda, et see seis meil tohutult rõõmustav oleks. On nagu päris hea, aga võiks olla ikkagi parem just nimelt noorte jaoks, et tulla uue inimesena ja üritada sellega leiba teenida. Ega see ei ole kindlasti kerge.

Ma nüüd natuke hüppan teemalt teisele, seoses selle tühja kasseti maksuga. Sellega me näeme tegelikult seda digihüpet, mis on vahepeal toimunud ja millega ei ole seadus vastavas valdkonnas kaasa tulnud. Juttu on just olnud autoritest. Kas teie meelest on digiajastu muusikaloomes autori mõistet kuidagi ka muutnud?

Ma ei ütleks, et ta autori mõistet on muutnud. Väga palju räägitakse sellest nn remiksikultuurist. Aga see pole midagi uut. Kultuuriajalugu on tulvil mingisugustest näidetest ja perioodidest, kus väga intensiivselt on tegeldud olemasolevate teoste väga ulatusliku kasutamisega. Aga mis puudutab seda tühja kasseti maksu, siis see on täpselt üks koht, et kui see nüüd lõpuks ikkagi võetaks vastu nii nagu see juba ammu oleks võinud olla tehtud, siis see pakuks lihtsalt lisavõimalusi nendele samadele autoritele elada nagu autor. Nagu ma ütlesin – see ei ole lihtne. Eriti kui sa ei taha kõigile meeldida ja teha väga laiatarbe kraami. Seal võiks potentsiaalselt tekkida mingisuguseid lisavõimalusi, nii nagu kirjanikel on laenutusrahadega. Igasugused lisavõimalused on teretulnud ja head. Siin võiks riik tõesti omaltpoolt natukene kaasa aidata

Aga teie näete siin lahendust selles, et lisatakse riigieelarvele see lisarida või sissetoodavatele seadmetele see lisatasu?

Kui see lisatasu teistes Balti riikides on, siis miks ta meil ei võiks olla? See tundub täiesti arusaamatu. Küsimus on, et mis see seadme hinna puhul tähendaks. Seda vahet ilmselt tarbija ei tunnekski. Aga autoritele võimaldaks see ikkagi väga olulise lisasissetuleku allika.

Kuna te olete ka Heliloojate Liidu esimees, siis ma küsin, et kas on mingisuguseid edasiliikumisi seoses valitsusega läbirääkimistega?

Tundub, et nüüd tahetakse meid sel teemal rohkem kuulata küll. Just on tulemas ka üks kohtumine. Aga eks tänu sellele tahetakse kuulata, et me oleme jõud kokku pannud väga erinevate huvigruppidega, keda see puudutab ja selle võrra on meie hääl ka tugevam. Aga eks ta nii vist kipub olema, et kui sa kõvemat häält teed, siis kuuldakse. Eks seda juttu on aetud ju ammu, aga praegu on ilmselt piisavalt jõudu taha saadud, et see hääl kuuldavam oleks.

Jah, ega muudmoodi vist muutusi käima ei lükka.

Paraku tundub jah, et sellise rahuliku veenmisega sedalaadi muutusi ei saavuta.

Aga ma arvan, et ma olen oma küsimustega lõpetanud. Ma siis soovin teile palju õnne!

Aitäh!