Arvustus. Võõrad inimesed võõral maal ({{commentsTotal}})

Saša (Jürgen Gansen), Kirp (Markus Habakukk) ja Anita (Lauli Otsar) moodustavad lavastuse dünaamilise, konflikte ärgitava selgroo.
Saša (Jürgen Gansen), Kirp (Markus Habakukk) ja Anita (Lauli Otsar) moodustavad lavastuse dünaamilise, konflikte ärgitava selgroo. Autor/allikas: Mari-Liis Nellis

Peeter Tammearu lavastatud "Antigone New Yorgis" on korralik näitlejateater, ent jääb arusaamatuks, miks sellist materjali 2018. aastal Eestis mängida.

Kuressaare Linnateatri "Antigone New Yorgis", autor Janusz Głowacki, tõlkija Hendrik Lindepuu, lavastaja Peeter Tammearu, kunstnik Liina Unt, helilooja Tobias Tammearu. Mängivad Lauli Otsar, Markus Habakukk, Jürgen Gansen, Risto Vaidla, Tanel Ting ja Ahto Matt. Esietendus 27. IX Kuressaare Linnateatris.

Kuressaare Linnateatri uuslavastus, Poola tuntud ja auhinnatud näitekirjaniku ja esseisti Janusz Głowacki "Antigone New Yorgis" Peeter Tammearu lavastuses on korralik näitlejateater, ent jääb arusaamatuks, miks sellist materjali 2018. aastal Eestis mängida.

Głowacki emigreerus kommunistlikust Poolast New Yorki 1981. aastal. Näidend, mis sai omal ajal ka mitmeid tunnustusi, on kirjutatud 1993. aastal ning kujutab kolme eri rahvusest ja sotsiaalse taustaga kodutu elu New Yorgi Tompkins Square Parkis. Tegevus toimubki peaaegu ainult pargipingil, Kuressaare Linnateatri lavale on Liina Unt loonud minimalistliku, näitlejate mängu esile tõstva kujunduse. Kolme peategelase toimetamiste kõrval näeme jutustajategelasena New Yorgi kriminogeensust ja korrakaitsjate töövõtteid kirjeldavat moraalitsevat politseinikku (Risto Vaidla). Sõnatu tegelasena kehastab surnud "Johni" (jutumärgid, sest tegelased pole kindlad, kas laip on ikkagi see, kelleks nad teda peavad) Viljandi kultuuriakadeemia näitlejana lõpetanud saarlane Tanel Ting.

Peaosades ja ka politseiniku rollis on Kuressaare Linnateatri truppi kuuluvad, lavakooli XXVII lennu lõpetanud näitlejad. Jürgen Gansen mängib vene-juudi emigranti, kunstnikku, kelle maalile sülitas Brežnev. Nüüd on kunstnik Saša allakäinud joodik, kelle juurest naine on jalga lasknud ning kes üritas end enne näidendisündmuste algust ebaõnnestunult põlema panna. Markus Habakuke Kirp on ebamäärase taustaga poolakast alkohoolik, kes heietab jõukast elust vaid ebarealistlikke unistusi. Lauli Otsari puertoricolanna Anita on enne kodutuks jäämist olnud Ameerikas võõrtööline õmblusvabrikus, nüüd aga tuiab ringi kilekotinutsakuid täis ostukäruga, millest võib välja võluda mida tahes, kunstlilledest meeste saabasteni.

 

Need kolm tegelast peaksid moodustama näidendi ja lavastuse dünaamilise, konflikte ärgitava selgroo. Eks nad moodustavadki. Eriti särava rolli teeb Markus Habakukk, kelle punase näoga intensiivne joodik on lollust täis peaga, dünaamilise kehakeelega, aga mitte üle mängitud, seega täiesti usutav kodutu. Ka Gansen kähedahäälse intelligentse kunstnikuna on veenev: ilmselgelt ta ei sobitu sinna keskkonda ning teda ajavad hulluks kaaslaste lollid küsimused ja materialistlik eluvaade. Lauli Otsaril on vahest kõige keerulisem ülesanne, millega ta üpris mänglevalt hakkama saab: tema Anita on pooleldi segase vaimuseisuga, traumaatiliste kogemustega plähmerdis, seejuures aimub temast õrnust ja haavatavust. Kõik kolm näitlejat saavad üldjoontes luua midagi oma varasemast näitlejapagasist erinevat. Nii et kõik peaks justkui hästi olema. Aga sellest jääb teatris väheks.

Głowacki näidendi "Antigone New Yorgis" lavastas Eestis esmakordselt toonane lavakunstikooli kolmanda kursuse tudeng Peeter Raudsepp Ugalas 1995. aastal, kunstnikuks stsenograafiatudeng Maret Kukkur. Peaosi mängisid Külliki Saldre, Gert Raudsep ja Peeter Tammearu. Viimane sai vene-juudi emigrant-kunstniku Saša rolli eest aasta meespeaosatäitja auhinna.

Nii nagu toonases vastukajas arvati, leian ma ka praeguse uuslavastuse kohta, et lavastuses ei loeta moraali ega rõhutata sotsiaalset ebavõrdsust. Samuti tundub Głowacki näidendi pealkirja valik pigem epateeriv, eesmärgiks vahest, et tundmatu poola emigrandi näidend New Yorgi teatrimekas antiik-Antigone kaudu mingi viitepunkti leiaks. Sisuline seotus kuningas Oidipuse tütre Antigonega ning tolle sooviga matta lahinguväljale jäetud vend on äärmiselt nõrk. Näidendis viitab sellele Anita pöörane soov tuua surnukuurist ära oma kallim John, kes muidu oleks maetud kodutute kalmistule. Saša ja Kirp püüavadki üsna jabural viisil Anita soovi täita, tuues kodutute parki laiba, mis tegelikult vist ikkagi ei olnud Anita kallim John. Maha ta igal juhul maetakse, oluline pole mitte fakt, vaid õige tunne ja rituaali läbimine.

Kuigi 23 aasta tagust lavastust ma näinud pole, võib vastukajadest lugeda, et Raudsepa lavastuse fookuses olid inimlikud tunded. Sõnumiks, et n-ö tavainimesele põlastusväärsed immigrandid ja kodutud unistavad samadest asjadest mis meiegi, ning et elu allakäigutrepile võime me astuda kõik. Sama fookuse tabasin ka Tammearu uuslavastuses. Vähemalt aastal 2018 mõjub see aga liiga trafaretsena. Mitte mingisuguseid paralleele meie praeguse reaalsusega ei teki. Lavastuses mõjus küll sümpaatselt Tobias Tammearu džäss-saksofon muusikalise kujundusena, kuigi see vist irrutas kogu lava­tegevust veelgi jääma sinna kuskile kaugele New Yorgi parki.

Peeter Tammearu on Kuressaare Linnateatris teinud juba kümme lavastust. Viimastest töödest on täpsena mõjunud vaid Andrus Kiviräha "Kaarnakivi perenaine" koostöös Endla teatriga. Just Tammearu näidendite valik on tekitanud küsimusi, sest kuigi neis võõraste kirjanike ammu kirjutatud võõraid inimesi käsitlenud näidendeis on peaaegu alati olnud väljakutseid pakkuvaid ja õnnestunud rolle näitlejatele, jääb sellest minu teatrimõistmise tarvis kindlasti väheks.

Repertuaari uurides mõjub ehmatavalt, et Tammearu viimastel aastatel Kuressaares lavastatud näidendid on kõik olnud angloameerika kultuuriruumist: Alan Ayckbourni "Madu oma rinnal", David Tristrami "Hüpnoos", Jesse Eisenbergi "Ülevaataja", Brian Frieli "Molly Sweeney", A. R. Gurney' "Armastuse kirjad". Siia ritta sobitub ka Głowacki "Antigone New Yorgis", kuigi poolaka kirjutatud, aga ikkagi väga selgelt Ameerikast rääkiv lugu. Kõiki neid lavastusi võib pidada korralikeks töödeks mõne huvitava näitlejasooritusega, kuid miks küll lavastada neid kaugeks jäävate võõraste inimeste lugusid? Ning miks nii ühekülgne kultuuriline valik? Seetõttu tõusebki esile omamaine "Kaarnakivi perenaine": Eesti oma lugu ning üllatavalt mänguline ja vähetrafaretne ajalookäsitlus.

Kuressaare Linnateater on tõestanud end võimeka psühholoogilise teatri tegijana. Neid peaks aga kindlasti tunnustama ka järjepideva ja kvaliteetse noorele vaatajale mõeldud teatri tegijana (näiteks Kuressaare lossi ümbruse salapaiku mõnusalt ära kasutav "Kunksmoor"). On muidugi selge, et kunstiliselt kõige tugevamad on Saaremaa oma lood (ootan põnevusega uuel aastal esietenduvat lavastust 1919. aasta Saaremaa mässust).

Teatril on aga kindlasti aeg mitmekesistada oma vormilisi ja esteetilisi valikuid: teatris ei pea ainult vaatama kellegi valmis kirjutatud näidendit, mille lineaar­set lugu esitavad võimekad sõnateatri näitlejad. Tahaksin koosloomemeetodil sündinud teksti, dokumentaalset materjali, füüsilist ja postdramaatilist teatrikeelt, lineaarsest narratiivist veidigi irdumist. See ei tähenda, et Saaremaal peaks näitama publikut eemale peletavat radikaalset eksperimenti (narratiivse angloameerika näidendi ja radikaalse eksperimendi vahel on oi kui palju muid võimalusi), kuid on päris kindel, et seni ohtralt viljeldud angloameerika näidend, ka "Antigone New Yorgis", jääb kohalikule publikule kaugeks. Võõrad inimesed võõral maal toimetamas oma võõraid asju. Kuigi näitlejaid on tõesti mõnus vaadata.

Artikkel ilmus 12. oktoobri Sirbis.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: