Arvustus. Üksilduse õudne lõpp või lõputu õudus ({{commentsTotal}})

Vaatajat vaevab kahtlus, et introvertne Elias (Märt Pius) varjab kindlasti mõnd verist saladust ning püüdliku Jenny (Liis Lass) saatus on tingimata tume.
Vaatajat vaevab kahtlus, et introvertne Elias (Märt Pius) varjab kindlasti mõnd verist saladust ning püüdliku Jenny (Liis Lass) saatus on tingimata tume. Autor/allikas: Siim Vahur

Uuslavastus
Tallinna Linnateater "John"
Autor Annie Baker
Tõlkija Triin Sinissaar
Lavastaja Mehis Pihla
Mängivad Liis Lass, Märt Pius, Anu Lamp ja Helene Vannari
Esietendus 6. oktoobril Hobuveskis

Õud võib olla üks huvitavamaid ja keerukamaid tundeid, mida teatris (teadlikult) tekitada. Kuna hirmu, ehmatust ja teadmatusest tekkinud pinget annab luua üsna konkreetsete, täpselt doseeritud meetoditega, saab seda kõige paremini kasutada filmikunstis. Ent õud, õõv ja painav kõhedus on peenem ja hapram tunne ning pikaldasem tekkima. Sellest küljest võiks teater ollagi hea pinnas õuduse sünniks: pime saal, põgenemisvõimaluseta aeg võõraste keskel ja elavale etendusele koondatud kõrgendatud tähelepanu. Paljud etteaimamatud, tundmatud muutujad võivad siiski selle pinge kasvamist katkestada või selle mõju muuta. Seetõttu jääb nii Tallinna Linnateatri "Johni" kui ka mitmete teiste lavastuste puhul lahtiseks, kui paljud ebalus-, õõva- ja piinlikkusmomendid on teadlikult lavastatud ning kui paljud põhjustatud publiku reaktsioonist. Seejuures pole kumbki variant halb.

Kui mõelda korraks Tallinna Linnateatri repertuaarile ja mainele, võiks arvata, et selle regulaarne külastaja on aeglase tempo, väljarääkimata kon­fliktide ja pikkade pausidega harjunud. Seega, miks läks "Johni" publik rahutuks ja kannatamatuks, kui näitlejad võtsid oma repliikideks aega ning füüsiline tegevus kaldus sissepoole? Kumb on rohkem muutunud, kas teater või publik? Kui suurele osale publikust on Tallinna Linnateatri etendusele pileti saamine olulisem kui tänapäeva Tšehhoviks nimetatud Annie Bakeri loo usaldamine? Või kaldub Mehis Pihla lavastus liiga kaugele üle keskmise inimese vaikuse- ja intiimsustaluvuse valuläve?

Bakeri tekstidele on tegelikult omane publiku kannatuse proovilepanek, nagu "Johni" kavalehelgi kirjas: "Bakeri eripäraks on pikad pausid. Tema kirjutamisstiil on maailmas tuntud kohati isegi piinlike vaikuste pärast, mis näidenditesse remarkidena sisse on kirjutatud. Nii on ka näiteks "Johni" lavastatud ligi neljatunnisena, ent samas on lavale jõudnud ka sama näidendi põhjal valminud kahetunnine lavastus – sõltuvalt pauside pikkusest." Seega on Pihla kahe ja poole tunnine lavastus isegi liiga vaoshoitud, sest järgmise repliigi ja õuduse ootus kipub inimlikku möödarääkimist ja koosolemise kohmakust varjutama ning osa piinliku pausi võlust ja rõhust läheb kaduma.

Esietenduse eel antud intervjuus sõnastas Pihla oma lavastuse keskse teemana üksilduse ehk üksinduse, mis on juba iseenesest õudne, kuid teise inimesega koos veel õudsem.1 Mingil põhjusel pole aga üksildus ainus, mis on tagasisidest kõlama jäänud. Katariina Rebane möönab küll üksilduse teema olemasolu, kuid tiirleb ka õuduse teema ümber,2Heili Sibrits peab lavastust lihtsalt "tavaliseks kriisiks tavaliste inimeste elus", kus "puuduvad erinevad kihid, võimalikud või võimatud tõlgendusvõimalused".3 Peeter Sauter aga väidab, et ükski tegelane polegi eriti üksildane, sest "kõik elasid mõneti oma imaginaarses maailmas, nagu inimestele üldse omane, aga tulid kenasti toime. Kas kujutlusmaailma luues või kraageldes maailmaga ja inimestega, kui need ei tahtnud subjektiivse maailmaga vastavusse jõuda".4

Minagi ei ütle, et üksildus jäi põhiteemana kõlama, kuigi see on allhoovusena justkui kõige põhjustaja. Tõesti, Bakeri lugu ja üksilduse väljendus on silmanähtavalt tšehhovlik: tekst jookseb, aga mõte on mujal; laval käib mingi tegevus, aga kõige olulisem juhtub kardina taga; tegelased, kellel on kõik justkui hästi, on õnnetud ja üksildased; oskamatus luua kontakti, üheaegne soov olla rohkem üksi ja vähem üksildane, suutmatus oma soove sõnastada ja olulist eristada. Nõutusest, millegi sõnastamatu ootusest ja sihitusest sünnib sama õud mis "Kajakas" või "Kolmes ões". Fakt, et keegi petab või sureb, on loo seisukohalt banaalne ja tühine, sest see ei muuda midagi. Lõpuks jääb mugavasse tuppa istuma hulk võõraid inimesi, kes kuulavad laulu kohmetult muiates lõpuni ja lähevad sama targalt laiali.

Sellise igava vestluse ja argise absurdi mängimine (ja vaatamine) on juba iseenesest õõvastav, sest aju hakkab tühjalt kohalt looma seoseid ja tähendusi, ootama heldest võõrastemaja perenaisest mõrvarit, telefonihelinast ehmatust või sõnamängust vihjet ("heliredelilauljalind"). Lõpuks hakkadki kahtlema, kas Genevieve (inspireerivalt häguse taustaga tegelane Helene Vannari võrratus kehastuses) on Godot ja kas George on päriselt olemas. Kahe vaatuse jooksul kasvab pidevalt kahtlus, et naeratav ja abivalmis Kitty (Anu Lamp) ei saa tegelikult olla nii heatahtlik, introvertne Elias (Märt Pius) varjab kindlasti mõnd verist saladust ning püüdliku Jenny (Liis Lass) saatus on tingimata tume.

Kas kahtlused leiavad ka kinnituse, pole kuigi oluline, sest põnevuse tekitamine on juba suur võit. Lisandina sellele on aga huvitav jälgida nihelevat, filmi- ja telelahendustega harjunud publikut, kes vaidlevad vaheajal küpsise kõrvale oma vandenõuteooriate üle. Lõpuks, kui lavastaja on otsustanud loole punkti panna Olympia nukulauluga Offenbachi "Hoffmanni lugudest", on publik nii suures lõpplahenduse näljas, et ei suuda plaksutamist muusikale ja näitlejate mängule vaatamata tagasi hoida.

Põhimõtteliselt ei saa seda segadust publikule ju ette heita, sest seni on muusikaline kujundus loonud vaid kergelt sümbolistliku atmosfääri ning selge, tervikliku sõnumiga rolli saab see alles lõpulooks. Õieti sobibki Offenbach sellesse mängu paremini kui Bach, mis kõlab ülejäänud lavastuse jooksul. Bachi seos teosega numeroloogia ja uusplatonismi kaudu on liiga nõrk ja intellektuaalne ning mõjub Bakeri-Pihla õdusas-õudses maailmas kuidagi liiga korralikult. Offenbachi oma on seevastu mänguline, veidi kiiksuga ja iseloomuga muusika, mis tõmbab loo lõpu visuaalse sümboolikaga kenasti kokku.

Visuaalist: "Johni" lavale saab kardina (!) avanedes osaks harva kuuldav ahhetus publikult. Kristjan Suits on nii laval kui ka plakatil seadnud keskpunkti nuku kui sügavalt sugestiivse vihje õrnusele, humanoidsusele ja elutusele. Miks ja millal muutusid nukud horror'i pärisosaks, on omaette pikk ja põnev teema, aga "Johni" laval, kus Suits pole nukkudega just koonerdanud, kütavad need õudu päris edukalt. Ülirealistlik, kitšisegune võõrastemaja elutuba, hulk nukke ja muid kummastavaid nips­asjakesi pluss seosetu argivestlus – ja tekibki tunne, nagu vaataks absurdikastmes psühholoogilist õudusfilmi.

Filmiseos tuleb pähe ka viimseni täpse dekoratsiooni ning hillitsetud mängustiili puhul. Sauter: ""Johnis" on korraga loomulik tekstiandmine olemas. Ja ma tunnen, et mis see nüüd on. Kuidas siis nii? Põhireegel – tuju ja tempo hoidmine ja väsimatu fraasitulistamine, esimese ja teise repliigi seadus (reageeri kohe ja siis võta aega mõtlemiseks) on visatud aia taha. Mängitakse rahulikult, isegi näiliselt hooletult (ehkki seesmiselt erksalt). Pause ei peeta millegi pöördelise peale, aga näilise põhjuseta, järele mõeldes – nagu elus. Vist mõjub see harjumatult. Kui omaks võtad, oled aga selles paadis ja paremat ei oska ette kujutadagi. Filmi loomulikkus on toodud lavale."5

Nõus, aga osaliselt tuleb see kahjuks. Tegelikult filmilikkus laval lõpuni ei toimi, sest puudu on kaamerasilma suunav fookus. Iga vaataja näeb laval toimuvat eri moodi, kes rea lõpus või posti taga asuva isekoha, kes oma huvipunktide tõttu, ning seetõttu võib jääda osa ilusaid mängumomente märkamata. Lugude paljusus ja individuaalsus on teatri trump, aga vastuvõtus võib liigne lünklikkus pinget pärssida. Ehk see lugude kattumatus tekitaski osas publikust rahutust, arusaamatus, kas see, mis teatrist väljudes painama jäi, tuli loost endast või millestki, mis jäi märkamata.

1 "Aktuaalne kaamera", 8. X 2018.

2 Katariina Rebane, Kuidas olla oma üksinduses vähem üksinda? – Eesti Päevaleht 9. X 2018.

3 Heili Sibrits, Tavaliste inimeste tavaline kriis, boonuseks Anu Lamp. – Postimees 10. X 2018.

4 Peeter Sauter, Turvaline jõuluootus. – ERRi kultuuriportaal 10. X 2018.

5 Samas.

Arvustus ilmus Sirbis.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: