Kai Aareleid. Kui tõlkijat tõlgitakse ({{commentsTotal}})

Kai Aareleid
Kai Aareleid Autor/allikas: erakogu

Kes ma olen? Mitu mind on? Kumb kast minu peas lõpuks valitseb – kas tõlkimise või kirjutamise oma? Või on kõik kõigega seotud? Kust lähevad minu piirid – tõlkijana, autorina, tõlkiva autorina, mõnikord ennast tõlkiva autorina? – Need on küsimused, mis tekivad minu kui tõlkijast autori peas, kui mu enese tekst on äkitselt kellegi teise tõlkimisobjekt, kirjutab Kai Aareleid Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni aastaraamatus "Tõlkija hääl".

Ma ei hakkagi salgama, et on väga hea ja huvitav tunne olla äkitselt vastupidises olukorras. Ja muidugi õpetlik, omamoodi.

Olen viimase aasta jooksul teinud mõned märkmed, mida keegi teine vaevalt et viitsiks teha. Võrdlevat tõlkeanalüüsi autori raamatu tõlgetest tehakse enamasti vaid väga suure kõlapinna või pühendumise korral ja teaduslikel eesmärkidel. Minu vaade on isiklik ja n-ö seestpoolt. Vabandan juba ette, et formaadist tulenevalt mõjub see liialt oma naba urgitsemisena.

Puudutan siinkohal hiljutisi kogemusi oma romaani "Linnade põletamine" (Varrak, 2016) tõlkimisest. Inglis- ja soomekeelse tõlke valmimist sain jälgida lähemalt ja ka osaleda nende tegemises rohkem, sest need on ühtlasi minu enda tõlkekeeled vastupidises suunas. Raamatu esimene tõlge oli läti keelde – "Pilsētu dedzināšana", Lauku Avīze / Latvijas Mediji, 2017, tõlkinud Maima Grīnberga. Kuigi juba seal tulid ilmsiks mõned sellele konkreetsele teosele spetsiifilised küsimused/tõlkeprobleemid (nt isiku- ja kohanimed, kultuuri- ja kohaloolised vihjed, mis on arusaadavad ainult eesti lugejale), ei ole mul endal võimalik tõlget täiel määral hinnata, kuna mu läti keele oskus on selleks liiga piiratud. Inglise keelde tõlkis romaani Adam Cullen ja see ilmus inglise kirjastuses Peter Owen Publishers 2018. aasta kevadel pealkirjaga "Burning Cities". Selle tõlke puhul sain lõpptulemuse sünnis juba rohkem kaasa rääkida. Soomekeelse väljaande "Korttitalo" (tlk Outi Hytönen, Kustantamo S&S / Schilds&Söderströms, 2018) tiitellehele sai mõneti erandlikult kirjutatud, et tegemist on autoriseeritud tõlkega.

Selgitangi kõigepealt romaani autoriseeritud soomekeelse tõlke tagamaid. Nii "Linnade põletamise" teise trüki, lätikeelse tõlke kui ka ingliskeelse tõlke valmimise käigus oli tekkinud hulk pisi- ja ka veidi suuremaid parandusi. Vastutuse nende n-ö vigade eest võtan mõistagi täiel määral endale, sest puuduv aastaarv, segi läinud tegelase nimi või mõned väikesed loogikavead, millele osutab alles tähelepanelik lugeja või tõlkija, on ju kõik algselt autori tehtud. Juba läti tõlke käigus olin teinud faili "Errata" ja parandustega pdf'i, kuhu sai lisatud ka osa täpsustusi/mugandusi mitte-eesti lugejale; inglise tõlke käigus lisandus neid veel, nii et soome tõlkija sai lõpuks kaasa mitu kihti autori enda poolt heaks kiidetud parandusi-parendusi. Neile tuli juurde veel terve rida soome keele spetsiifikat arvestavaid muudatusi, mitmed neist sellised, mille väljapakkumist saab endale lubada vaid autor. Mitme tegelase nimed asendasime sobivamatega, arvestades nimesse peidetud tähendust; üks nimeta tegelane sai nime; samuti muutus täielikult raamatu pealkiri. Kokkuvõttes leiaks tähelepanelik kriitik tõlkest originaaltekstiga võrreldes sel määral erinevusi, et autori heakskiidu/osaluse äramärkimine tundus lõpuks õiglase teona tõlkija suhtes. Võib väita, et soome tõlge kui kõige värskem versioon romaanist on ühtlasi kõige täielikum. Ehkki enamasti tähendab autoriseeritud tõlge ka seda, et vajadusel võiks teost selle vahendusel mõnda teise keelde tõlkida, ei ole see eesti ja soome keele ega konkreetse teose puhul ilmselt kuigi päevakohane küsimus.

Romaani pealkirja tõlkimine ongi osutunud üheks suuremaks väljakutseks kõikides keeltes, millega teosel on kokkupuudet olnud. Kui "Linnade põletamine" on eesti keeles oma mitmetähenduslikkuse tõttu suurepäraselt toimiv pealkiri, siis tõlkes läheb mõni kiht paratamatult kaduma või tekib juurde uusi kujundeid, mida algsesse pealkirja ei ole pandud. Tõlkijast kirjanik justkui peaks seda kõike ette nägema, aga nagu nähtub, on kõike seostav ja ettenägelik osa ajust pealkirjavaliku hetkel lihtsalt välja lülitatud.

Esimest korda puutusin pealkirjaprobleemiga kokku siis, kui ühe ürituse tarbeks oli vaja tõlkida katkend romaanist saksa keelde (tõlkis Cornelius Hasselblatt) ning anda teosele ühtlasi provisoorne saksakeelne pealkiri. "Linnade põletamine" kaardimänguna kannab saksa keeles muuhulgas selliseid nimetusi nagu Leben und Tod ("Elu ja surm") või Krieg und Frieden ("Sõda ja rahu"). Väga dramaatiline, eks ole? Ja ülekasutatud. Aga täiesti teine ooper kui "Linnade põletamine", kui oluliseks pidada nii linna, põlemise/põletamise, põlenud linna kui ka kaardimängu sümboolikat. Lõpuks jäi pealkirjaks "Leben und Tod", ent nagu öeldud, tegu oli romaani provisoorse pealkirjaga ning ülemäära palju seda varianti välja pakkudes kaalul ei olnud.

Seesama mäng on läti keeli Dzērāji ("Joodikud") – iseenesest ju võimalik pealkiri, aga siiski mitte sellele raamatule. Inglise keeles on linnade põletamine kas War ("Sõda") või Battle ("Lahing"). Prantsuse keeles, olgu öeldud, koguni Bataille Royale ("Kuninglik lahing"). Kuna mängust on romaani samanimelises peatükis ka juttu, ning seal imestab laps just nimetuse üle – et miks ikkagi linnad ja miks põletamine –, siis lisasime lätikeelses tõlkes täiskasvanu selgitavasse repliiki lausejupi "…mõnel pool on selle mängu nimi sõda või lahing, mõnel pool elu ja surm, mõnel pool joodikud…". Nii teose kui ka peatüki pealkirjaks jäi "Pilsētu dedzināšana" ("Linnade põletamine") ja nii sai pealkiri seotud mänguga, mida Lätis tuntakse täiesti teise nime all. Inglise keeles sai raamatu pealkirjaks "Burning Cities" ("Põlevad linnad"), aga originaalis samanimelisele peatükile siiski "War"; lisandus lause "Mõned inimesed nimetavad seda põlevateks linnadeks", mispeale lapse küsimused ("Aga linnad? / Ja põletamine?") kõlasid veidi teisiti ("Aga miks linnad? / Ja miks nad põlevad?"). Inglise keeles käisid pealkirja variantidest läbi veel "We All Fall Down" ("Me kõik kukume", viitega lastelaulukesele, milles sisaldub selline rida) – mainitud pealkirja juures meeldis mulle õigupoolest väga tõlkija loov lähenemine, koguni sel määral, et oleksin olnud valmis teksti selle kujundi poole mugandama. Teose pealkirjana aga osutus see siiski liialt kasutatuks, nagu seda oleks olnud ka "House of Cards" ("Kaardimaja"), ehkki see võinuks perekonnadraama võtmes samuti hästi sobida. Michael Dobbsi kunagise romaani ainetel vändatud menuka USA telesarja valguses ei olnud see siiski hea variant.

Ka soome keeles on kaardimängu nimi Sota ("Sõda"), võimalus oli minna samalaadset teed kui läti ja inglise tõlgetes, ent lõpuks jäi "Poltetut kaupungit" ainult peatüki pealkirjaks, kaardimängu esmakordse mainimise juures lisandus repliiki fraas "[põletatud linnad,] teise nimega sõda" ja raamatu pealkiri muutus autori, tõlkija, toimetaja ja kirjastuse turundusosakonna pika ühise kaalumise tulemusena "Kaardimajaks" – "Korttitalo". Soomes ei olnud arvestatavas lähiminevikus sellenimelist raamatut ilmunud, viimane sama pealkirjaga trükis oli näitusekataloog. Ühtlasi on soomekeelne "Korttitalo" esimene kord, kus selle romaani kaanel ei ole kujutatud kaardimaja.

Teose sisu tõlkimisel olid küsimused/muudatused/mugandused seotud peamiselt 1) isikunimede, 2) kohanimede ja -reaalide, 3) ajastu- või loospetsiifiliste reaalide, 4) sõna- või keelemängudega.

Isikunimede muutmine/asendamine kõlab ehk pisut radikaalse tõlkevõttena, ent on mõnikord vajalik, kui kas lähte- või sihtkeeles on nimel olgu siis vajalik või vastupidi, soovimatu tähendus. Näiteks on "Linnade põletamises" kõrvaltegelane (ja temanimeline peatükk) Aita, mis tähendab läti keeles lammast ja soome keeles aeda. Soome keeles oleks veel lisandunud käänamise dilemma: kas Aita–Aitan, mis olnuks nime juures loomulikum, aga see viinuks mõtte sõnale aitta ("ait"), mille omastav vorm on aitan, või Aita–Aidan, nagu tulnuks käänata sõna aita. Mõlemal juhul läksime asendamise teed. Läti keeles valis tõlkija võimalikult originaalilähedase Aija, soome keeles pakkusin ise välja sellele kaunile ja eksootilisele tegelasele sobiliku Bella.

Üks peategelastest kannab eesti keeles nime Elisabeth, keda enamasti kutsutakse Liisiks. Läti keeles muutusid need kodusemateks vormideks Elizabete ja Elza. Liisi oleks kõlanud võõralt ja nime esineb teoses liiga palju selleks, et riskida nimega, mis oma kummalisusega iga kord tähelepanu tõmbab. Kõigest lõõpides mainitud nimi Reet (läti k "vorp", "arm") sai muudetud anonüümsemaks Renāteks.

Raamatus oli hulk õpetajate nimesid (osa tuntud, osa väljamõeldud), kellele tuli läti keeles anda sugu, kuna sellest olenevalt tuli kasutada sõna "õpetaja" nais- või meessoost vormi. Ühe suhteliselt episoodilise tegelasega läks veel hoopis kummaliselt. Eesti keeles tal nime ei ole, ta on "sõber"/"tuttav"/"kunstnik"/ või "tema". Nõnda tundus kirjutades täiesti mõistlik talitada, ümberütlemine häiris ehk ainult õige pisut, aga oli vajalik, kuna episoodis on veel üks (selgelt naissoost) "tema". Minu peas oli too sõber ja kunstnik mees. Nii ka lätikeelses tõlkes, kus talle indoeuroopa keeltele kohaselt tekkis tema-vormis sugu. Inglise keeles oli sellest tegelasest aga saanud naine, she. Ja miks mitte, mõtlesin esimesel lugemisel, kavatsedes oma algset mõtet tõlkijale siiski mainida. Aga unustasin! Ja nüüd ongi see tegelane ka raamatus naine, mis on minu meelest väga tore, omamoodi ninanips autorile. Seevastu soome tõlkes hakkas mind korraga häirima ülemäära palju kasutatud sõna "sõber" (ystävä), sellest familiaarsemad variandid poleks klappinud peatüki asjaliku sisuga. Ja iseäranis ebaloomulikult mõjus soomekeelses tõlkes vahelduseks kasutatud tuttavani (sõna "tuttav" olingi kasutanud, aga mulle tundub, et kui eesti keeles on "tuttav" tihti peaaegu et sõna "sõber" sünonüüm, siis soomekeelne tuttava kõlab märksa külmemalt ja kaugemalt). Ja nii otsustasingi tegelasele nime panna, ning kuna ta on positiivne tegelane, valisin nime tema kaudse prototüübi järgi. Mõistagi andis võõras keel siin julgust ja mõistagi jätan nii nime kui ka prototüübi siinkohal välja hõikamata.

Soomekeelses tõlkes tuli muuta ka nimi Kalju (soome k "kiilas"), keda oli kirjeldatud kena mehena, samuti ei olnud selle nime valik eesti keeles päris juhuslik (kindel kalju, millele toetuda). Tema sai soome keeles nime Toivo (soome "lootus") – kandes peaaegu sama tähendust (uus mees kui uus lootus) ja mitte tekitades soovimatuid kiilaspäisuse-seoseid.

Põgusalt esinev noormees, kelle perekonnanimi on eesti keeles Karm, ja kelle kohta teine tegelane ütleb "karm poiss see Karm", sai Adam Culleni mõttevälgatusena nimeks Stern (He's stern, this Stern fellow.)

Kuna Valge mere soomekeelses nimes Vienanmeri puudub seos valge värviga, ent kujundi säilitamine oli loo seisukohalt oluline, tuli tähenduskaar soome keeles tekitada vene keele kaudu: Vienanmeri – Beloje more – Valkoinen meri. Eestikeelne repliik "Kas sa tead, mis meri on mulle alati kõige rohkem meeldinud, nime poolest? – Valge meri, sest… [---] valge on kõik värvid. Kõik värvid on üks värv ja kõik mered on üks meri. [---] Kui sa öelda ei saa, siis minu jaoks lähed sa Valge mere äärde" kõlas soome keeles: Tiedätkö, mistä merestä olen aina pitänyt kaikista eniten? – Vienanmerestä: Beloje more, Valkoinen meri…[---] Koska valkoinen on kaikki värit. Kaikki värit ovat yksi väri ja kaikki meret ovat yksi meri. [---] Jos et voi kertoa, niin minulle sinä lähdet Valkoisen meren rannalle. Kuna tekstis sai mainitud seos Vienanmeri – valkoinen meri ("valge meri") loodud, sobis peatüki pealkirjaks soome keeles paremini "Valkoinen meri", kuna viide värvile oli olulisem kui konkreetne geograafiline nimetus.

Kirjutades oli raske ette näha, et mõned koha- ja ajastukoloriiti puudutavad üksikasjad võiksid võõramaalase või veidi teise põlvkonna inimese seisukohalt olla raskesti tõlgendatavad (koorega kartulid, jalgadel käi, mahlakoonus, piimakombinaat, külmhoone, ahjukapp, reflektor, maksapraad, ajalehti täis topitud (märjad) kingad). Vihjed ajaloolistele isikutele (Kits, Tavast), kunstiteostele (Adamsoni altariskulptuur), ehitistele/kohtadele (Tartu viljaelevaator, rahvaste mälestussammas, "Vanemuine", Kultuurkino, Musumägi, Maarjamõisa, Annelinn) või ajastu (tõlke)teostele ("Perekonnata", "Saladuslik saar", "Aruanne akadeemiale", "Meie aja kangelane") vajasid teistes keeltes kohati väikest täpsustavat lisandit, mis on tõlkides üpris tavaline võte. Mõnes kohas tundus mõistlik jätta välja tänavanimi, mis võõrkeeles oma otstarvet ei täitnud, või ühtlustada kohanimesid (Karksi vs. Karksi-Nuia). Ses mõttes on üks probleemsemaid peatükke "Tartu kaart", kus leinav peategelane jookseb Tartu tänavatel: peatükk koosnebki suures osas tänavate, kohtade ja inimeste loendist. Olulise kohana romaanist tuli see ka tõlgetes selliseks jätta, ehkki mõju võib olla hoopis teine kui algteoses. Sõnamängudele (nt õigeusklik / õige usklik) leidusid võõrkeeltes pisut teised vasted, midagi kadus ära, midagi tekkis juurde – see ongi tõlkimine.

Romaanis on üks peatükk mulgi murdes, ja kaks kirja, kumbki omal moel dialektis. Murdepeatükist tegin tõlkijatele kirjakeelse versiooni palvega kasutada sellist maainimese keelt, mis ei oleks tingimata väga vänge kindla paikkonnaga seotud murre. N-ö dialektide puhul oli oluline selgitada, mida kumbki "keel" pidi edasi andma: missugust ühiskondlikku tausta kirjeldas vana maanaise kaebekiri linnas elavale heal järjel pojale, missugust tegelikkust illustreeris korraliku hariduseta, ent edasipüüdliku ja eluraskustest kibestunud vanema venna kiri meheikka jõudnud nooremale vennale.

Kõigi oma romaani tõlkijate juures olen eelkõige imetlenud ootamatult laia silmaringi, "kastist välja" mõtlemist (alates LP pealkirjast) ja muidugi konkreetseid tabavaid või tavatuid tõlkevasteid, mis poleks mulle endale pähegi tulnud. Ning paradoksaalsel kombel olen imetlenud ka tõlkeapsusid, mille puhul olen jäänud mõtlema, kas nii polekski mitte parem. Ka kirjavead, olgu enda või teiste tehtud, sünnitavad teinekord huvitavaid ideid, mida kusagil mujal ära kasutada. Üksikasjadesse laskumata võin öelda, et oma tõlkijatele võlgnen vähemalt ühe hea tulevase pealkirja ning ühe suurepärase tegelasenime.

Omalaadseks komistuskiviks osutus teose motona kasutatud tsitaat Javier Maríase romaanist, mille olin kunagi ise eesti keelde tõlkinud. "Oxfordi romaan" on olnud üks minu südamelähedasemaid tõlkeid ja "Linnade põletamise" motoks sobitus ta kuidagi iseenesest. Selle ühe lausekatke kasutamine eestikeelses raamatus ei olnud mingi probleem, sest esiteks ei rikkunud see kuidagi tsiteerimise head tava, teiseks olin tõlke autor ma ise ja kolmandaks oli ka väljaandev kirjastus mõlemal raamatul sama. Läti ega soome keelde raamatut tõlgitud ei ole; lausejupi pani läti keelde ümber Maríase läti tõlkija; soomekeelse lahenduse leidsime tõlkijaga kahepeale. Keeruliseks läks asi inglise keeles. Tõlge on olemas, tsitaadi leidsime, ent Maríase õigused inglise keeles kuuluvad Penguin Groupile ja selle väikese lause eest küsiti – nuta või naera – müstilist summat. Kaalusime juba moto ärajätmist (kahju küll, aga mis sa hing teed!), kui sähvatas päästev mõte: kas tuleks kõne alla, et tsitaat ilmuks originaalis ehk hispaania keeles? Olin oma kirjastaja- ja tõlkijaelus korduvalt kohtunud Maríase Hispaania agendiga, viisin oma inglise kirjastaja temaga kokku ja nõusolek saadi. Javier Maríase sõnad "mitte ühtegi saladust ei saa ega tohi igavesti ja kõigi eest varjata; üks kord elus, üks kord oma olemasolu jooksul peab saladus leidma kuulaja" seisavad seal oma algses olekus ningún secreto puede ni debe ser guardado siempre para todo el mundo, sino que está obligado a encontrar al menos un destinatario una vez en la vida, una vez en la vida de ese secreto, ja mitte Margaret Jull Costa ingliskeelses tõlkes, nagu oleks võinud: no secret can or should be kept from everybody forever. Once in its life, once in the lifetime of that secret, it is obliged to find at least one recipient. Parem nii kui üldse mitte.

Jälgides oma romaani tõlgete ja lisaks veel paari tõlkekatkendi valmimist, olen paratamatult pidanud juurdlema ühe laiema küsimuse üle. Nimelt: mis üldse on kirjandusteos, kas kivisse raiutud või muutuv tekst?

Senine tegutsemine nii tõlkijana, toimetajana, kirjastajana kui ka kirjanikuna on pannud mind arvama pigem viimast. Olen näinud nii autori kui ka toimetaja vaatepunktist, kuidas tekstid tekivad ja muutuvad. Kuigi olen tõlkijana harjunud autorit ja tema konstrueeritud maailma usaldama ja parimal juhul imetlema, on (nagu vist igal tõlkijal) tulnud ette olukordi, kus isegi imetletud autor on eksinud. Olukordi, kus parim lahendus on olnud vaikimisi parandamine. Tean, et mitte kõik tõlkijad ei pruugi nõustuda, et autori korrigeerimine võiks olla õigustatud võte, selline on lihtsalt minu kogemus kõikidest oma rollidest. Mõnikord olen tõlkides julguse kokku võtnud ja autorilt nõu küsinud, täpsustanud kohti, kus minu arust midagi ei klapi – ja vahel ongi mõni pisiasi vajanud kohendamist. Ka kordustrükkide tarvis nii enda kui ka teiste tõlkeid toimetades-parandades olen kogenud, kuidas teos või tõlge uutest parandustest ainult võidab. Ehk siis summa summarum: olen näinud seda, kuidas vead tekivad ja kuidas neid (vahel alles tõlkes) parandatakse.

Muidugi võib väita, et olenevalt trükist või keelest loeme sel juhul väga erinevaid raamatuid, aga mõnes mõttes juhtub see lugemisel ju nagunii. Isegi kui kaks inimest loevad sama teose sama trükki samas keeles, ei ole kindel, et nad loevad sealt välja samu asju. Või siis õigem oleks väita, et nad loevad sinna sisse erinevaid asju. Aga see läheb juba lugemisfilosoofia valda.

Niisiis, minu isiklik arvamus on, et kirjandusteos on elav ja muutuv tekst. Ma ei ütle, et mõni teine seisukoht oleks valem või õigem – minule sobib selline määratlus. Trükiteksti juures on oluline teada, missugune trükk ja milliste muudatustega meil lugedes ees on. Kui mõnes järgmises trükis on esimese vigu parandanud, on see "täiendatud ja parandatud" ja see peaks olema nii ka märgitud; kui tõlkes on hulgaliselt autori poolt heaks kiidetud mugandusi/muutusi, võib omal kohal olla tõlkija järelsõna. Mõnel puhul võib tõlget nimetada autoriseeritud tõlkeks.

See kõik ei tähenda muidugi, et suhtuksin tõlgitavasse teksti tingimata niisama vabalt kui enda omasse. Arvatavasti on vähene austus enda kirjutatud sõnade suhtes seotud hoopis mu teatritaustaga. Igast oma sõnast kiivalt kinni hoidval autoril oleks mõtet teatrist kui kollektiivse loomingu kojast ilmselt kauge kaarega mööda käia, või siis aegsasti paks nahk kasvatada.

Ütlesin alguses, et see, kui tõlkijat autorina tõlgitakse, on talle õpetlik. Kuidas ikkagi? Kogemusena, selge see. Ja kahtlemata on oma teksti muundumist olnud lõbus jälgida. Tekst justkui muutub teist korda tõeliseks – kui mõelda, et esimest korda on see juhtunud raamatu ilmudes. Võiks öelda, et tõlkes ta kinnitab kanda. Ma ei teagi, kas olen neist protsessidest õppinud rohkem kirjanikuna ja kirjutamise kohta või tõlkijana ja tõlkimise kohta. Autorina olen omal nahal tundnud, kuidas sünnib tekst, kuidas tekivad parandused ja muudatused ülelugemiste ja toimetamise järgus ning kuidas sünnivad muutused post factum – ehk kuidas avastatakse vigu ilmunud tekstis. Ka seda, kuidas sünnivad muudatused, mida tingib tõlge kui selline, ja muudatused, mis on tingitud konkreetse sihtkeele spetsiifikast.

Ja ikkagi ma ei ole kindel, kas see kõik mind tulevikus ka kuidagi aitab. Toimetajanagi juhtub ju tihti nii, et parandad midagi päeval kellegi teise tekstis ja siis istud õhtul omaenda tõlke äärde ja teed südamerahuga täpselt samad vead. Kirjutades on iga kirjutamisolukord uus ning tegelikult ma arvan, et kirjutamise sees olles ei peakski kirjanik, olgu tema taust missugune tahes, mõtlema sellele, kas või kuidas tema parajasti sündivat teksti teistesse keeltesse ümber pandaks. Loomulikult on erandlikke olukordi: leidub tekste, mis sünnivadki, ning kirjutajaid, kes elavadki mitmes keeles, ning loomulikult võib tõlkijast kirjaniku peas areneda mõnel juhul või mõne võõra keele puhul versioon, kuidas eesti keeles kirjutatu võiks kõlada ja "töötada" teises keeles – ent loomise hetkel ei ole eesti keeles kirjutava kirjaniku asi minu arust mõelda oma keele piiridest (omakeele piiridest? oma keelepiiridest?) väljapoole jõudmisele. Ütlen nõnda seetõttu, et hiljuti esitati mulle ühes usutluses küsimus, et mida siis peaks üks eesti kirjanik tähele panema, et maailma jõuda, ja esimene vastus, ainuke mõistlik vastus, millega suutsin lagedale tulla, oli: mitte midagi. Või siis teisipidi: täpselt seda, mida oma kujuteldava lugejani jõudmiseks (või kellele iganes keegi meist kirjutab). Nii või naa, ei pea ta mõtlema maailma jõudmisele, olgu jutumärkides või ilma.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Tõlkija hääl VI



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: