Tony Woodcock: klassikalise muusika maailm vajab teatud sorti vapustust
EMTA muusikafestivali SügisFest raames andis Tallinnas teiste hulgas seminari ka etenduskunstide administreerimise ja muusikahariduse edendamise pioneer ning konsultant Tony Woodcock, kes rääkis muusika rollist ja muutustest tänapäeva ühiskonnas. Woodcockiga vestles vahetult enne seda samal teemal ERR kultuuriportaal.
Homne seminar [seminar toimus teisipäeval, 24. oktoobril – toim] keskendub muusika rollile kaasaegses maailmas ja vajadusele muutuste järele. Mis teeb teid ses osas nii kindlaks, et muutusi on kindlasti vaja?
Minu järeldus põhineb tähelepanekutel ja kogemustel, mis olen saanud töötades nii Euroopa kui ka Ameerika mõnedes suurimates konservatooriumides ning jälgides seda, mis õpilastega toimub, mis toimub nende õpetamises, millised on töövõimalused ja nende koht maailmas. Seda koos tööga, mida ma tegin 25 aastat või rohkem etenduskunstide valdkonnas, mil ma juhtisin sümfooniaorkestreid nii Ühendkuningriigis kui ka Ameerikas. Need asjad koos veensid mind, et muutus on vajalik, kui me tahame, et meil oleks tulevikus ühiskonnas oluline koht.
Mis on teie meelest peamised probleemid, millega tuleks täna tegeleda?
Kui vaadata etendusasutusi, siis on küsimus kogukonna ja ühiskonna kaasamises ning selles, kuivõrd väikseks see kaasatus on nende aastate jooksul kahanenud. See on andnud inimestele võimaluse näidata näpuga etendusasutuste suunas ja süüdistada neid liigses elitaarsuses, tähtsusetuses või igasuguse legitiimsuse puudumises. Kui sa vaatad etenduskunstide ja õppetöö vahelist kontiinumi, siis suur osa suhtumisest ja käitumisest, mida me etendusasutuste puhul tajume, pärineb tegelikult õppemudelist. Kui me tahame süsteemset muutust, siis peame vaatama, mis toimub õpetajate ja tööandjatega.
Te rääkisite madalast kaasatusest ühiskonnaga. Mida te täpselt selle all mõtlete?
See tähendab, et klassikalise muusika, ja eriti jazzipublik on muutunud viimase 50–70 aasta jooksul aina väiksemaks ning tundub olevat suuresti nišiturg. Paljud näivad olevat selle üle väga uhked, et see on väga väike turg muusikateadlikele inimestele. Aga ma arvan, et see nõrgestab tõeliselt suurepärase kunstivormi jõudu. Seda, mis on selle puhul tervikuna oluline. Kõigil peaks olema võimalus klassikalist muusikat nautida. Me ei peaks klassikalist muusikat vaatama kui raamatuid antiikpoes, mis on ligitõmbavad ainult teatud hulgale inimestele. Selle asemel peaksime vaatama seda, kui kättesaadav see on ja kuidas me saaksime ühiskonda kaasata. Liiga palju vanu ideid kipuvad uuesti pinnale tõusma. Kui tundubki, et tekkimas on uued ideed, on need tegelikult seotud ainult turundusega – kuidas oma kuvandit teistmoodi esitleda, kuidas teha teistmoodi reklaami või kontserte. Probleemid on sügavamad kui need. Tegelik küsimus on, kuidas me ühiskonda kaasame, mitte see, kuidas me end ühiskonnale müüme.
Kuivõrd aldis on tööstus teie meelest muutuma?
See valdkond on äärmiselt konservatiivne. Sellele ei meeldi väljakutsed ega muutused ja nii on see paljude eluvaldkondade puhul ning maailmas üldiselt. Aga idee muutustest on sellele äärmiselt vastumeelne. Kui ma olen öelnud, et me peaksime asju hoopis teistmoodi vaatama ja oma suhet ühiskonnaga muutma, siis sageli on inimesed tundnud end ähvardatuna ja võtnud tugeva kaitsepositsiooni. Me peame nende probleemidega tegelema ja neid mõistma, et saaksime nende üle arutada. Kui me suudame neid arutada avatult, konstruktiivselt ning loominguliselt, siis õnnestuks meil ehk lõpuks üheskoos leida ka mõned lahendused.
Tony Woodcocki seminar 23. oktoobril EMTA auditooriumis. Autor: Rene Jakobson
Aga elus kipub olema nii, et isegi siis, kui me leiame lahendused, osutub nende rakendamine tegelikus elus üsna keeruliseks.
Jah, ja seda valitseva kultuuri tõttu. Kultuur konservatooriumides ja etenduskunstide maailmas on igatahes väga tugev. Selle kultuuri tugevus tähendab seda, et inimesed keelduvad nägemast probleeme ja väljakutseid, millega neil tuleb tegeleda. Nii et ma arvan, et me peaksime olema julged ja ei peaks minema kaitsepositsioonile, vaid peaksime tunnistama, et probleem on olemas ning mõtlema, mida selle lahendamiseks teha. Ma arvan, et esimene samm on see, et inimesed hakkaksid etenduskunste ja kõrgharidust vaatama veidi teisiti. Seejärel tekiks meil hea võimalus vaadata, mida probleemide lahendamiseks ette võtta.
Eesti puhul mulle tundub, et klassikaline muusika on hiljuti leidnud oma tee tavainimese juurde ja avastanud mingisuguse oma paindlikkuse juba olemasolevate reeglite sees. Asjad, mis teie märkisite, viitavad vastupidisele.
Ma olen vaadanud Eesti publikut ja ma usun, et teil on paljugi, mille üle uhked olla, aga ei saa öelda, et see oleks nii globaalses plaanis. Kui me võtame näiteks muusikasalvestustööstuse, siis sel läheb tõeliselt hästi, välja arvatud see, mis toimub klassikalise muusikaga. Kui vaadata klassikalise muusika turuosa muusikasalvestustööstusest, mis hõlmab iga tüüpi muusikat, siis see on ainult 2 protsenti. See on peaaegu olematu ja on murettekitav, et – see seostub väitega konservatiivsuse ja muutustele vastuseisu kohta – see on paljuski seotud CD müügi ja vinüülidega ning mitte kuidagi voogedastusega. Voogedastus on üks osa muusikasalvestustööstusest, millel läheb väga hästi. Muud osad, nagu CD-d, vinüülid ja allalaadimine on kõik osa minevikust ning kadumas. Nii et klassikaline muusika ei vaata, kus on võimalused muutuda, publikut kasvatada, muusikatööstuse teistelt osadelt õppida. Nad ei tee seda, vaid vaatavad minevikku, selle asemel, et vaadata tulevikku.
Kui rääkida uuesti Eestist, siis meediakajastus meie klassikalise muusika superstaaride osas on peaasjalikult turundus, asjast endast niivõrd ei räägita. See ilmselt tõstabki see esile probleemi, et klassikaline muusika ei kaasa tegelikult ühiskonda või ajakirjandust laiemalt.
Jah, see on päris hea väide ja väga hea analüüs.
Ma lugesin paari teie blogipostitust ja te olete kirjutanud muusikute dilemmast, kuidas säilitada kunstiline vabadus ja samal ajal majanduslikult hakkama saada. Kas see küsimus üldse saab kunagi omale rahuldava vastuse?
Mul ei ole Eesti kohta andmeid, aga ma olen teatud inimestelt Eestis kuulnud – ja mind võib ses osas parandada – et muusikute palgad etendusasutustes, nagu orkestri- või oopermajas on üsna madalad ja inimestele ei maksta väga palju. Aga inimesed teevad seda tööd siiski ja kasutavad neid võimalusi, sest see tagab püsiva sissetuleku, töö ja sellega kaasneva stabiilsuse. Kui vaadata asja globaalselt, siis suured institutsionaalsed võimalused on vähenemas ja inimesed, kes neil ametikohtadel nendes suurtes asutustes töötavad, näevad end seal töötamas kogu oma elu ja ei plaani mujale minna. Inimesed hoiavad oma töökohast kinni põhjustel, mida pole raske ette kujutada. See on väga huvitav, et me veedame õppeasutustes nii palju aega nende inimeste koolitamisele, et nad läheksid nendesse suurtesse asutustesse, kuigi tegemist on kahaneva turuga, kus on nii vähe võimalusi.
Tony Woodcocki seminar 23. oktoobril EMTA auditooriumis. Autor: Rene Jakobson
Väga palju tõeliselt põnevast loomingust luuakse väiksemates ansamblites, kus mängib kolm, viis, kaheksa, kümme inimest, kes on väga paindlikud ja väga nutikad ses osas, kuidas nad asju teevad. Nad on uue publiku jaoks põnevad ja avastavad, sest nad on võimelised tegema väga loovaid ning uuenduslikke asju. Nad kaasavad tehnoloogia, teised kunstivormid ja teevad asju teistmoodi. Konkreetsed kollektiivid, kes on väga põnevad, on Berlin Music Ensemble, Eighth Blackbird Ensemble, Fifth House Ensemble ja Red Note Ensemble Šotimaalt – nad teevad suurepärast tööd ja neid tuleks seada eeskujuks ja näiteks sellest, millist tulevikku noored muusikud klassikalisele muusikale soovida võiksid. Klassikaline muusika on midagi, mida ma pean väga oluliseks. Ma olen seda alati armastanud, ma õppisin ise muusikuks ja ma olen kindel, et see peab jääma, kuid ma olen selle olukorra pärast tulevikus väga mures.
Niisiis võimalused ja palk on ühed asjad, millega tuleks tegeleda ning mida muuta?
Oleks hea võtta eesmärgiks nendega tegeleda ja neid muuta. Me vajame teatud sorti vapustust. Vajame nn loomingulist hävitamist [inglise k creative destruction – toim], mis on väga positiivse tähendusega. See ei tähenda revolutsiooni, vaid seda, et me vaatame, mida oleme tavaliselt teinud ja küsime, kas me peaks seda jätkuvalt nii tegema või peaksime seda lihtsustama ning muutma selle palju suunatumaks ja strateegilisemaks, nii et see oleks palju enam seotud selle kaasaegse maailmaga, kus me elame, mitte hoidma kinni mõttest, et maailm pole pärast 1893. aastat muutunud.
Üks Eesti heliloojatest [Märt-Matis Lill – toim], keda ma hiljuti intervjueerisin, ütles, et ta tunneb, et klassikalisel muusikal võiks kaasaaja ühiskonnas olla ühendav roll, sest see on võimeline inimesi kokku tooma ühte ruumi ja panema neid midagi keskendunult tegema, kuivõrd see nõuab rohkem mõtlemisvõimet kui telefoni sirvimine. Samal ajal, kui popmuusikud kipuvad kohati muutuma liigagi poliitiliseks ja ühiskonda veelgi enam polariseerima, siis kas te usute, et klassikalisel muusikal võib omakorda olla see võime inimesi liita?
Jah, sel on see võime. Aga klassikalised muusikud tunduvad loovat selle toimumiseks nii vähe võimalusi. Kõik näivad olevat vait, kui asi puudutab väga olulisi teemasid. Neid peaks julgustama ja kindlasti julgustama konservatooriumides, kus õpilastel on vaba juurdepääs uutele ideedele ja nad saavad nende üle arutada ja välja tulla omaenda uuenduslike ideedega, kuidas mõnda ühiskonnaprobleemi lahendada. Muusikutes on see tohutult positiivne jõud [olemas]. Ma imetlen muusikuid tohutult ja nad on vaja vabaks lasta ning lasta neil oma vabadust väljendada, et nad saaksid maailma vaadata ja öelda, mida nad näevad ja rääkida oma ideedest, et võtta ühiskonnaprobleemide lahendamises osaleda.
Seega, potentsiaal on olemas, aga valdkond ise on niivõrd konservatiivne, et ei lase muusikutel oma mõtteid ühiskonna kohta väljendada?
See on osa kultuurist. Ma ei usu, et keegi käib ringi ja takistab inimestel sõna võtmast, aga see pole oodatud. Seda ei julgustata ja see ei ole osa üldisest mõttemallist. Aga ma pean ütlema, et see on väga harv, kui sellist sorti mõtteviis on arutlusel ja õpilasi ning muusikuid üldiselt sellisel moel võimustatakse. Peaksime nende kogemusest õppima, sest nad on selle kõige esirinnas ja teejuhid uue mõtteviisi suunas.
Kas te nõustute, et popmuusikatööstus võiks teatud moel olla klassikalise muusika valdkonnale eeskuju? Mida oleks võimalik popmuusikatööstuselt õppida?
Jah, ma nõustun. Ma olen sama palju olnud popmuusika promootor, kui ma olen olnud klassikalise muusika inimene, nii et ma tean natuke sellest muusikamaailma osast samuti. Kui ma töötasin promootorina, siis mulle meeldis jälgida neid erinevusi, mida me tegime klassikalises muusikas ja mis toimus popmuusika maailmas. Kui vaadata klassikalise muusika kaasatust ja tootmisväärtust, siis inimesed panevad tule põlema, noodialuse püsti ning istuvad toolidele. Sellega asi enam-vähem piirdubki. Võib-olla ma pisut liialdan, aga sellega kaasamine piirdub. Kõik ütlevad, et muusika räägib enda eest – seda ajal, kui inimestel pole suurt muusikalast kogemust ega haridust, mis osas muutub olukord aina halvemaks, [eriti nüüd,] kui muusikatunnid koolidest kaduma on hakanud [probleemist on lähemalt kirjutanud näiteks BBC – toim].
Tony Woodcocki seminar 23. oktoobril EMTA auditooriumis. Autor: Rene Jakobson
Kui võrrelda seda popmuusika maailmaga, siis esiti tahetakse, et etteaste paneks maa värisema ja oleks imetlusväärne. Tahetakse, et inimesed räägiksid sellest ka aastaid hiljem. Palju aega kulutatakse tootmisväärtuste jälgimisele – mis hakkab toimuma laval valgustuse, lavakujunduse, tehnoloogia osas. Milline see kõik olema saab? Kui muusikud lavale tulevad, siis ainus asi, mis neid päriselt huvitab, on publik. Nad on seal ainult publiku pärast. Nad tahavad, et publikul oleks nendega suhe, nad tahavad, et neist saaksid nende fännid, et nad laadiksid alla nende muusikat, et nad jälgiksid nende maailmaturnee edenemist, et nad käiksid nende kodulehel. Nad tahavad suhet. Kui mõned erandid välja arvata, siis sa ei taju seda klassikalise muusika asutuse puhul mitte kunagi. Lava eraldab neid publiku kaasamisest.
Miks see nii on? Miks see kultuur selline on?
See ei ole alati nii olnud. Nii mõneski mõttes tuleb meil ajas tagasi minna. 18.–19. sajandil nägi tõelist kaasatust. Klassikalised muusikud oli ühiskonnas palju kesksemal kohal, nad tegelesid ka palju muuga, sest nad olid vähem spetsialiseerunud kui praegu. Nad tegelesid heliloomise, õpetamisega. Nad olid ettevõtjad, korraldasid kontserte. Oma ühiskonnas täielikult tunnustatud. Kui lugeda kirjeldusi mõnedest kontsertidest, siis [näiteks] 19. sajandi lõpus Londonis toimunud promenaadikontsertidel oli publik vägagi osa etteastest. Nad aplodeerisid, kisasid, seisid püsti – nad olid nagu publik rokk-kontserdil. See oli sellele väga sarnane kogemus. 20. sajandil muutusid kõik kohutavalt viisakaks ja ma arvan, et see sotsiaalne käitumine loodi siis, kui muusika hakkas järjest enam seostuma majandusliku ja sotsiaalse eliidiga. Sellega on pandud klassikaline muusika kuhugi karpi ja see karp on osa nišiturust. Me ei tohi seda puudutada, sest see on liiga väärtuslik. See oleks sama, mis mingisuguse pühakirja ümber kirjutamine.
Seega probleem elitarismiga [nagu on justkui tundunud] ei ole kuhugi kadunud?
Laias laastus ei ole see kuhugi kadunud. On erandeid ja on inimesi – heliloojaid ning muusikuid – kes mõtlevad hoopis teistmoodi ja tahavad seda teha. Ma toon näite. Ma käisin kaks aastat tagasi Tallinnas ja mind kutsuti kontserdile, kus oli Kristjan Järvi, kes minu arust on väga erakordne noor dirigent. Ta dirigeeris uhiuut orkestrit ja nad tõesti mängisid. See oli nagu rokk-kontsert. See oli fantastiline. Ta tõesti suhtles publikuga, ja kontserdi lõpus tegi kaks-kolm, võib-olla neli lisapala, millest iga järgmine oli veelgi erakordsem. Ta kõndis publiku hulgas, palus neil püsti tõusta, tantsis nendega. See oli fantastiline. See oli nagu pidu. Ma istusin seal ja mõtlesin, et see on keegi, kes tõesti saab asjast õigesti aru. Järgmisel päeval olin ühel konverentsil ja kuulsin, kuidas inimesed rääkisid sellest esitusest ja ütlesid, et see ei ole see, mida me tahame. See ei ole hea. See ei ole see, mida klassikaline muusika tähendab, ja oli inimesi, kes sellele vastu vaidlesid ning ütlesid, et see oli täiesti uus lähenemisviis ja see on seda sorti sotsiaalne kaasamine, mida me vajame. Aga see konservatiivsus oli nagu tsunami, mis tegi kõik maatasa. Ma arvan, et mida vähem muusikas on dünaamilisust, ambitsiooni muutuda ja [oskust] vaadata maailma ning elu teisiti ja kaasaegses maailmas, siis [seda enam] ma olen selle tuleviku pärast väga mures.
Mis on selle konservatiivsuse põhjus klassikalise muusika valdkonnas? Kas see on selle pikk ajalugu?
Kindlasti selle pikk ajalugu, selle kultuuri jõud. Sel on mitmeid asju, mille üle uhkust tunda – selle suurepärane repertuaar, saavutused. Aga sa ei saa lihtsalt ajas peatuda ja öelda, et see on see, kes me oleme ja see jääb nii igaveseks. Kui sa seda teed, siis sellega kaasnevad suured ohud. Sa pead vaatama maailma, kus sa elad, ja vaatama, millised on praegusel ajal inimeste ootused. See kõik on muutumas ja me teame, et maailm on muutumas. Me teame, et maailma juhib tehnoloogia, teame, et tehnoloogia on kunstikogemuse osa, olgu see muusika või visuaalkunstid. Tehnoloogia on miski, millele inimesed toetuvad ja mis määrab selle, kuidas me tulevikus suhtleme ning kunsti kogeme. See, kuidas me kunsti praegu kogeme, ei ole seotud fantastilise heli- ega salvestuskvaliteediga. See puudutab tegelikult mugavust ja kättesaadavust. Inimesed tahavad, et neil oleks kohene juurdepääs, mida iganes nad kuulata tahavad. Paljud noored inimesed ei tee üldse vahet, kas peale läheb Puccini ooper, Beyoncé, eksperimentaalmuusika või jazziteos. Nende jaoks on muusika kontiinum ja ma arvan, et selles väites on midagi erakordset, midagi, mis sisaldab tohutuid võimalusi.
Tony Woodcocki seminar 23. oktoobril EMTA auditooriumis. Autor: Rene Jakobson
Ma ise mõtlen, et klassikalise muusika kuulamiseks sa valmistad end teisiti ette ja see ei peaks nii olema.
Jah, see tõesti ei peaks nii olema. Klassikalise muusikaga kaasneb liiga palju ootusi. Käitumise, hariduse, kogemusega seotud ootusi. Isegi ootusi seoses sellega, kuidas sa klassikalise muusika kuulamiseks end ette valmistad. Mul ei tulegi ette ühtegi teist kunstivormi, kust sinult oodatakse, et sa istud kontserdil ja loed programmilehte, kus on 600 sõna, mis peaks aitama sul kogeda seda, mida sa kohe kuulama hakkad. See on minuarust väga veider.
Kui rääkida muutustest, siis te olete kirjutanud ka naistest muusikatööstuses, ja kui rääkida muusikatööstusest ning eraldada väga palju meediakajastust saanud popmuusika valdkond klassikalisest, siis kui palju on lugu klassikalise muusika valdkonnas teistsugune, kui üldse?
See pole üldse teistsugune, seda on ka klassikalise muusika maailmas arutatud. Ma olin eelmisel aastal seotud ühe sümpoosioniga, kus arutati naisdirigentide ja selle üle, miks neid nii vähe on. Sama võib paljuski küsida ka naisheliloojate kohta. Miks neid on nii vähe? Kus on nende võimalused? Kas see on seotud meeste ülekaalu, eelarvamustega või sellega, et kogu tööstust juhivad ja haldavad võimukad mehed? See oli väga huvitav arutelu. Ma arvan, et selle tulemusel keskendutakse sellele palju enam, palju rohkem on mõistmist. Ja ma tahaks uskuda, et näiteks naisdirigentide jaoks hakkab samuti olema rohkem võimalusi, et minna ja luua muusikutega koos seda, mida nad ise tahavad luua.
Kas naised ise on ka astunud samme, et klassikalise muusika valdkonnas midagi muuta?
Ma olen näinud väga sihikindlaid ja söakaid naisi, kes on oma visaduse ning julgusega lihtsalt läinud ja loonud endale võimalusi ning pole keeldumisega leppinud. Nad on lihtsalt jätkanud enese läbisurumist ja loonud võrgustikke, [otsinud] toetajaid, kes on sageli väga kõrgetel kohtadel ja tegelikult ka saavad neil aidata argumenteerida selle kaitseks, et nad on sama olulised kui mis tahes meesdirigent.
Tony Woodcocki seminar 23. oktoobril EMTA auditooriumis. Autor: Rene Jakobson
Teistes valdkondades tundub, et võitlus naiste diskrimineerimise vastu on kaasa toonud teatud sorti ülitundlikkuse, aga ma saan aru, et klassikalise muusika valdkonnas see päris nii ei ole?
Isegi kui see ka klassikalise muusika valdkonnas nii on, siis varem oli väga pikka aega liiga vähe tundlikkust. Nii et kui pendel kiigub nüüd teises suunas ja tekkinud on ülitundlikkus, siis see ei ole imekspandav. Ühel hetkel tekib tasakaal, mil saab öelda, et olukord on selline ja oleme olnud liiga ranged. Aga see ülekompenseerimine või -reageerimine on väga mõistetav, sest nad [naisdirigendid, -heliloojad jne – toim] on tulnud raskest olukorrast.
Ma olen jõudnud oma küsimustega ühele poole. Kui teil on midagi lisada, siis võite seda teha.
Ma ütlen seda, et usun siiralt muusika, klassikalise muusika jõudu ja sellesse, mida muusikud on võimelised tegema, kui nad on sõltumatud mõtlejad ning neil lastakse olla nii loomingulised kui üldse on võimalik. Klassikalise muusika valdkonnas on nii palju probleeme, mis ootavad lahendamist. See nutab loominguliste muusikaettevõtjate järele, kes haaraks neilt probleemidelt sarvist ja pööraks need suurteks võimalusteks. Need võimalused omakorda hakkaks pöörama turgu ja muutma suhtumist, mis võimaldaks klassikalisel muusikal pälvida eredaima koha päikese all, et sel oleks [ühiskonnas] nii oluline roll kui üldse on võimalik.
Veel üks viimane küsimus siiski. Kui klassikalise muusika valdkonna probleemid lahendatakse ja selle roll ühiskonnas muutub, siis kas sel on võime lahendada probleemid ka teistes valdkondades, et kui näiteks lahendada naiste diskrimineerimise probleem muusikatööstuses, siis ka sel on mõju lahendada see probleem ka teistes valdkondades?
Ma usun, et muutus toimub lineaarselt ja muutus ühes valdkonnas mõjutab muutuste teket mujal, täiesti teises valdkonnas. Inimesed jälgivad kogu aeg, kes meid juhivad, kuhu nad meid viivad ning mida me saaks neilt õppida. Nii et jah, kui kaasaegse muusika maailmas toimub positiivne muutus, siis see toob kaasa positiivse mõju ka mujal. See on paratamatult just nii.
Toimetaja: Merit Maarits