Uus lavastus

Endla teater

"Elu ja armastus"

Andrus Kivirähki näidend A. H. Tammsaare romaani järgi

Lavastaja: Aare Toikka

Näitlejad: Saara Nüganen, Märt Avandi, Ott Raidmets, Carmen Mikiver, Fatme Helge Leevald, Kadri Rämmeld, Ago Anderson.

Kunstnik: Pille Jänes

Valguskunstnik: Margus Vaigur

Muusikaline kujundaja: Ardo Ran Varres

Koreograaf: Marge Ehrenbusch

Videokujundaja: Argo Valdmaa

Esietendus 3. novembril

Pärnu Endla teatris esietendunud "Elu ja armastuse" plakatil on kirjas kõik see, mis võiks inimesed teatrisaali tuua. Romaani kirjutas Anton Hansen Tammsaare, värske dramatiseeringu tegi Andrus Kivirähk, peaosades on Saara Nüganen ja Märt Avandi. Mida võiks veel tahta? Kui teatrit uskuda - ja miks ei peakski -, siis enamat tahtma ei peagi, mistõttu olla selleaastased "Elu ja armastuse" etendused juba põhimõtteliselt välja müüdud ja püüdma tuleb hakata jaanuari- või veebruarikuiseid etenduskordi.

"Elu ja armastuse" kirjutas ja avaldas Tammsaare märkimisväärse hingamispausita vahetult pärast "Tõe ja õiguse" viiendat köidet ning side tema kuulsa romaanitsükli ning osalt sellest üle jäänud mõtetest koosneva moodsa armastusromaani vahel võiks olla ehk lausa nõnda suur, et "Tõde ja õiguski" võinuks kanda nime "Elu ja armastus". Vastupidine vahetus kõne alla siiski ei tuleks.

"Elu ja armastust" on Eestis lavastatud sageli. Esimesed lavastused põhinesid Andres Särevi lavatekstil, kuid samuti on lavastatud Gunnar Kilgase ja Peeter Tammearu dramatiseeringuid. Kilgase oma on tänu telelavastusele "Rudolf ja Irma" ehk kõige tuntum. Tammearu töö tulemust võivad Endla külastajad mäletada aastast 2000, mil selle seadis lavale Raivo Trass. 2013. aastal kõlas Eesti Draamateatri "Esimese lugemise" sarjas küll Katrin Lauri dramatiseering, aga täiemahuliste lavastuste osas on just Endla "Elu ja armastuse" lippu sel sajandil kõrgel hoidnud.

Endla värske "Elu ja armastus" jääb algmaterjalile truuks ja suhtub sellesse respektiga. Tegevusaeg on sama mis romaanis, 1930. aastate keskpaik, mil elu Eesti Vabariigis oli jõudnud sisuliselt kuldaega, mis peagi pidi lõppema, kuid mille lõppu nägid ette vaid täielikud pessimistid. Paras aeg tegeleda elu ja armastuse põhiküsimustega.

Mõnevõrra klišeelik tegelaskond

Kivirähki näidendis ja Toikka lavastuses jõuab vaatajate ette ajastudraama mõnevõrra klišeeliku tegelaskonnaga - edukas ja maailma näinud ärimees, naiivne maatüdruk, särtsakas linnatüdruk, pragmaatiline pesunaine, armastusväärne, kuid lihtsameelne noormees, "heatahtlik" klatšija. Lavatekst on iga tegelase puhul selgelt isikupärane ja rohkem tammsaarelik kui kivirähalik, mis näitab, kuivõrd hästi praegune rahvakirjanik möödaniku rahvakirjanikku tegelikult mõistab ja austab.

Klassika lavastamisega seda kaasaega kohandamata on alati probleem, kuivõrd see kõnetab tänapäevast inimest. Kas materjal on ajaproovile vastu pannud, kui küsida väga kulunud küsimus. Selliseid mehi nagu Rudolf Ikka leidub alati, sest mehed ongi lihtsamad, neid ongi umbes kaks põhitüüpi, olenemata ajast. Kuid kas leidub sellist rõhutatud idealismi, süütust ja puhtust, millist esindab 19aastane Irma Vainu?

Külast lahkudes on äsja parimate hinnetega keskkooli lõpetanud Irma ees otsekui kõik uksed lahti. Maailm ootab avastamist ja vallutamist, kõhklusi läbilöömise õnnestumises tal ei ole. Maailm, nagu selgub, Irmat ei oota, elu õnne ja õnnestumisi ei paku, pakkuma peab seda armastus ja armastuse vastu võib võidelda, kuid Irma seda võitlust ei võida. Potentsiaalse maailmavallutaja olemuse muudab täielikuks alles armastus mehe vastu. Vaid armastus ja abielu annavad Irma elule selle õige mõtte.

Nii.

Olles viimase mõtte kirja pannud, kangastus mu vaimusilmas hirmus kujutluspilt, kuidas võitlevad feministid põletavad kõigepealt Tammsaare teoseid, siis teatripileteid ja siis Endla teatrimaja koos Kivirähki ja Toikka endaga, kuid see on ju groteskne liialdus, eks. Või mida sina, Akadeemia tänaval laternaposti otsas kaelapidi nööri küljes kõikuv Meelis Oidsalu arvad?

Irma Vainu on "Elus ja armastuses" ühtaegu nii ideaal kui hoiatus. Jäägitult armastav naine peaks olema ideaalne, aga Tammsaare teab ju tänu Oscar Wilde'ile, et "iga inimene tapab selle, keda armastab".

Rudolf Ikka on realistlikum kuju. Algul libekeelne ja armastusväärne, valetav, kuid ausalt valetav, hiljem tõrjuv ja põgenev. Rudolf tunnistab, et on hingepõhjani rikutud, aga ega vaataja lõplikult aru ei saagi, kas ta lootis päriselt Irma abil muutuda või valetas ta seekord lihtsalt endale.

Esietendusel panin üpris sageli tähele publiku naerupahvakuid reaktsioonina Rudolfi libekeelsusele. Tunnistan, et huumor jäi mulle tabamatuks ja jään arvamuse juurde, et see puudus. Või siis naeravad Avandi ande austajad isegi siis, kui ta näpu püsti tõstab?

Publikut pole ilus milleski süüdistada ja seda ma ei teegi, kuid soovitaksin lihtsalt enne etendusele minekut püüda unustada kõik, mida te teate Andrus Kivirähkist ja Märt Avandist ning lugeda läbi kavalehele trükitud lõik Friedebert Tuglaselt aastast 1934: "Rudolf Ikka algab ja lõpeb sõnadega. Ta mõttekeerutused, enese ja teiste eritlused on tihtipeale väga vaimukad. Kuid mida rohkem ta räägib, seda ebausutavamaks muutub ta ise. Tema skepsis sööb nagu mürk läbi ta enda ja kõige, millesse ta puutub. Miski ei leia armu selle hingeelulise nihilismi ees."

Ainult esietenduse vaatamise järel valminud välkarvustuses poleks viisakas liiga põhjapanevalt kritiseerida näitlejate rollisooritusi, võtame vabamalt.

Kandvaim osa on lavastuses Saara Nüganenil, kes viibib Irmana laval pea kogu etenduse aja. Kõik ülejäänud tegelased, Märt Avandi Rudolf kaasa arvatud, tiirlevad tema ümber nagu ööliblikad ümber küünlaleegi. Nad on kõik olemas ainult tänu Irmale.

Kes kui küps on 

Teksti järgi on Irma ja Rudolfi vanusevahe kakskümmend aastat, kuid kui tausta avavad repliigid kõrvale jätta, siis see antud juhul oluline vanusevahe selgelt välja ei tule. Nüganen tundub sutsu liiga küps ja Avandi sutsu liiga väheküps. Sellest on võimalik muidugi mööda vaadata, aga paratamatult on see veidi keeruline.

Irma roll on selle mahtu ja kandvust arvestades Saara Nüganenile võimas väljakutse ja nõuab ohtralt tööd. Me ei näe Irmas erilist arengut erinevalt Rudolfist, kes napi ajaga Dorian Gray portree laadis moondumise läbi teeb. Väikses esietendusejärgses vestluses arutasime kaasvaatajatega, et kas Nüganen pidanuks Irmana metamorfoosi läbi tegema süütust maatüdrukust armastavaks abikaasaks või mitte. Minu vestluskaaslane jäi arvamusele, et pidanuks tegema ja pidanuks muutuma ja näitleja pidanuks selle rohkem välja mängima, kuid mul süvenes järjest enam tunne, et Nüganen ei muutunud, sest Irma ei arenenud. Irma oli lunastaja ja lunastajad on sellised nagu nad on ja jäävad selliseks nagu nad on, kuulutagu nad armastust või saagu nad risti löödud.

Kuigi kõik tiirleb ümber Irma (ja vähemal määral ümber Rudolfi), siis nende, ehk Nüganeni ja Avandi, kõrval ja taustal tegutsevad tegevust seletavad ning laiendavad kõrvaltegelased, kõik neist oma funktsiooni täitmas.

Ääretult ehedad ja nauditavad tüübid loovad Carmen Mikiver tädina ja Kadri Rämmeld episoodilise, kuid täpse ja ülišefi Madam Pollina. Ago Andersoni mängitud androgüünne koondkuju kojainimene (väike mäng sooneutraalsusega?) on karikatuurne ja kohati liigagi rõhutatult koomiline, kuid lõpuks siiski selge mõtte ja ülesandega tegelane. Fatme Helge Leevaldi mängitud Lonni on kõigi teiste, nii peategelaste kui kõrvaltegelaste, kõrval kogu lavastuse vaata et eredaim täht, mängurõõmu ja professionaalsuse sümbioosi võimalikkuse ehe tõestus.

Vahest kahvatuimaks jäi Ott Raidmetsa Eedi. Ega talle enda tõestamiseks palju ruumi lavastuses jäänudki, mis omakorda muudab traagilise lõpplahenduse veidi deus ex machina'ks, sest kui Irma ei usu, et Eedi tegi, mida ta tegi, siis on sellega korras, aga kui vaataja seda ei usu, siis ei ole asjad sirged. Süüdi on tegelikult Tammsaare, kes oleks võinud oma romaani teistmoodi lõpetada, siis me ei oleks praegu kahvlis, nagu öeldakse. Aga, mis teha, mis teha.

Maitsekas ja läbimõeldud lavastus

Kui "Elu ja armastust" minnakse vaatama Tammsaare, Kivirähki, Avandi ja Nüganeni pärast, siis, ennustan, vaatama jäädakse ja hea elamusega lahkutakse tänu Aare Toikka tööle lavastajana.

Tulemus, mille saavutasid Toikka lavastajana ja Pille Jänes kunstnikuna, tubliks toeks Margus Vaiguri seatud valgus, Ardo Ran Varrese muusika ja Argo Valdmaa videopilt, on maitsekas, intelligentne ja täpne. Läbimõeldud ja sümbolina töötavad detailid nagu hiirelõksu ülesseadmine või näopesemine suurel ekraanil, samuti suured ja rikkalikud stseenid nagu harras, kaunis ning lootusrikas jõuluõhtu ja bakhanaalne ööelu, vahelduvad klassikalise suurepäraselt koordineeritud tegevuse ja sellega haakuvate sümpaatselt kujundatud, kuid mitte ülekujundatud tegevuspaikadega. Lavalt avanev pilt oli ilus, kohati kammerlik kohati suurejooneline, aga alati põhjendatud nagu ühes klassikalises klassikat vahendavas teatritükis olema peab.

"Elu ja armastuse" abil saavad kooliõpilased kiirelt teada, millest üks Tammsaare romaan räägib, vanemad inimesed saavad nautida korralikku, tehniliselt väga hästi teostatud ja ilusat teatriõhtut, milles pole küll palju kirge, kuid selle eest palju sõnu ning mõlemat rohkem kui keskmise eestlase elus ja armastuses.