Applebaumi raamatust rääkides märkis Vseviov, et selle raamatu väärtus on milleski muus kui 1930. aastatel Ukrainas olnud näljahädas hukkunute arvude täpsustamises.

"Tagantjärele on need traagilised arvud ja ei ole ju põhimõttelist vahet, kas hukka sai üks, kümme, tuhat, aga siin ju miljonid inimesed. Selle raamatu väärtus on selles, et seal on eellugu. See eellugu aitab mõista, mis üldse konkreetselt selle raamatu variandis Ukrainas toimus. Need on need juured, mis võivad meil aidata aru saada ka sellest, miks Venemaa-Ukraina suhted on sellised nagu nad tänasel päeval on."

Teine aspekt on Vseviovi sõnul seotud sellega, mida see võim tähendab. "See raamat ju aitab meil mõista seda, miks tekitatakse ühes piirkonnas näljahäda. Ma kasutan täiesti teadlikult sõna "tekitatakse", sest seda kõike oleks võinud ju vältida. Selle taga näeme me ühe inimese võimuambitsioone. Hirmu tunnistada oma vigu jne, mida me väikeses variandis näeme ka meie väikeses vabariigis."

Vseviovi puhul on taoliste raamatute puhul kõige põnevam just mehhaanika. "Mõista seda, mis on nende sündmuste taga. Veelkord – need arvud on hirmuäratavad, aga selle raamatu väärtus on just nimelt selles, et see raamat ei alga mitte 1930. aastate algusega, mil see näljahäda aset leiab, vaid algab sündmustest, mis viivad meid 1917. aasta juurde, sealt kodusõja sündmuste juurde jne."

Ta lisas, et ühes sellega joonistub välja hirm kaotada Ukrainat. "See on jällegi üks väga oluline moment, mida autor välja toob. See on seos näljahäda ja Ukraina rahvusluse vahel selle sõna kõige paremas tähenduses. Seepärast, et nii sai hävitada ka Ukraina intelligentsi. Väga tihti on niisugune tunne, et sa pead hävitama kõigepealt kirjanikud ja siis asuma rahva kallale. Aga võib ka hävitada publiku ja sealt jõuda kirjanikeni. Ma lihtsustan, aga põhimõtteliselt. See on selle raamatu väärtus."

Vseviov märkis autorist Anne Applebaumist rääkides, et kui sageli võtta kätte mõni Lääne autori raamat, siis võibki öelda, et see on Lääne autori raamat. "Aga siin ei ole seda üldse. Siin on absoluutne mõistmine."

Stuudios võeti käsitlemisele ka teine raamat, Leonid Mletšini "KGB kirjutamata ajalugu". Vseviov nõustus, et kuigi selleski raamatus on hirmutamise aspekt tugevalt esile tõstetud, on seal muudki.

"Siin on eellugu kõikidele nendele sündmustele, mis leiavad aset 1980. aastate lõpus ja kulmineerivad 1991. aastal. Nii et seda raamatut oleks jällegi huvitav vaadata ja lugeda neil inimestel, kes tahavad mõista, millised protsessid ja millised jõujooned valitseid ja olid Moskvas vahetult enne putši ja kuidas julgeolek sellega seotud oli."

Vseviov märkis, et paralleelid tekivad kahe raamatu vahel siis, kui mõelda, mis oli nende inimeste tegutsemise ajend. "Stalin esimese raamatu variandis, putšistid teise raamatu variandis – sa näed, et see on meeleheitlik võimuiha ja soov jätkuvalt võimul püsida. Just nimelt see sama hirm, mis oli Stalinil, sama tunne on nende meestel."

Ta nentis, et eestlased keskenduvad sellele, kuidas me end Eestis vabaks laulsime, aga see raamat joonistab reljeefselt välja, et tegelikult ka meie saatus otsustati nendel aastatel just nimelt Moskvas. "Muidu võiks tekkida küsimus, et miks me ei laulnud 1939. ja 1944. aastal, mis oleks võinud lõppeda ka hoopis teiste tulemustega. Ta paneb nende asjade kaalukategooriad paika."