Tristan Priimägi filmisoovitused: "Külm sõda", "Soosik" ja "Transiit" ({{commentsTotal}})

Foto: AP/SCANPIX

"Terevisiooni" otsestuudios oli külas filmikriitik Tristan Priimägi, kes andis kolm soovitust, mida Oscari nominatsioonide tuules, aga mitte ainult, kinodesse vaatama minna. Valikusse jõudsid "Külm sõda", "Soosik" ja "Transiit". Teisipäeval esilinastunud filmist "Klassikokkutulek 3: Ristiisa" rääkides märkis ta, et jäävat väärtust ta sellele ei omistaks.

"Kindlasti on see uut tüüpi filmitegemise tulek, kus osaliselt erarahaga toodetakse masside hulgas populaarset komöödiat, aga ma usun, et "Klassikokkutuleku" saaga lõppemise järel tulevad igasugused uued adaptsioonid, võib-olla mingisugused välismaised remiksid. Need asjad tulevad ja lähevad ja see on nüüd mingi uus nähtus, mis meil Eesti kinos on."

"Külm sõda"/"Cold War", rež Pawel Pawlikowski

Kaader filmist "Külm sõda" ("Cold War"). Autor: CAP/RFS/SCANPIX

Priimägi sõnul on sellest filmist rääkimiseks põhjuseid mitmeid, eriti pärast Oscari nominatsioonide avalikustamist. "Film ise on Pawel Pawlikowski mustvalge saaga ühest armastusest. "Külm sõda" viitab nii ida-lääne rindejoonele kui ka siis mehe-naise vahelisele mõõduvõtule, kuidas nad ei suuda ei koos ega lahus üksteisest elada. Pawlikowski stiilis hästi tundliku käega tehtud, nii esteetiliselt kui ka takti mõttes," märkis ta.

"Väga kihvt film, natukene melodraama, aga mõte on siin hea selles mõttes, et see sai kolm nominatsiooni. Lisaks võõrkeelsele filmile veel režissöörile ja operaatorile Łukasz Żalile. See on asi, mida väga tihti ei juhtu, et see ja veel paar tükki ronivad oma võõrkeelsest kategooriast välja ja hakkavad võtma mujalt nominatsioone. See on kindlasti üks kõige huvitavamaid tendentse selle aasta Oscarite puhul ja isegi, kui nad neid auhindu ei võta, on see näide sellest, et see maailm ka kuidagi natukene rohkem lahti läinud. Võib-olla on põhjus selles, et USA enda filmid on nõrgemad, aga ma ei kujuta ette."

"Külma sõja" formaat on vana kineskoopteleri pildiformaat 4:3. "Väidetavalt valisid nad selle formaadi tänu sellele, et oleks aimatav ka elu nende kaadriservade taga, et nad kombineerivad seda, mis on kaadris ja mis on väljas. See andis täiesti uue loomingulise lähenemise ja võimaluse sellele visuaalsele materjalile."

"Soosik"/"The Favourite", rež Yorgos Lanthimos

Olivia Colman filmis "Soosik" ("The Favourite") . Autor: Twentieth Century Fox/ZUMAPRESS.com/SCANPIX

""Soosik" osutus ka Oscaritel soosikuks kümne nominatsiooniga lausa. Jällegi, eelmise jutu jätkuks, Yorgos Lanthimos on kreeklane, kes on alles nüüd alles mõne viimase filmiga inglise keele peale lülitunud. See on tegelikult Lanthimose kokku suhteliselt taltsas film, ta on tavaliselt palju kreisim. See räägib kuninganna Anne'i õukonnast 18. sajandil, kuidas kuninganna Anne'i soosik leedi Malboro tegelikult juhatab riiki, ja üks teenijatüdruk, kes õukonda siseneb, hakkab tema positsiooni ohustama. Kaks naist hakkavad siis kuninganna soosingu pärast võitlema, kohati üsnagi vahendeid valimata," tõi Priimägi välja.

"Visuaalselt huvitav film, kuidas on tehtud sisuliselt ilma kunstvalguseta 35 mm lindi peal hästi ülevalgustatult, nii et see tekitab sellist huvitavat, vahepeal udust või unenäolist efekti. Kui tehniliselt rääkida, siis hästi palju on võetud kalasilmaga – hästi laia pildiga hästi kitsas ruumis. See annab meile põhimõtteliselt tunda, kui võõrandunud need inimesed on ise selles."

Priimägi sõnul see puhas komöödia kindlasti ei ole. "Ta on tugevate musta huumori elementidega draama. Saatused on seal ikkagi päris karmid. Aga naljaga hästi tempereeritud, nii et on lihtne vaadata."

"Transiit"/"Transit", rež Christian Petzold

Kaader Christian Petzoldi filmist "Transiit". Autor: pressimaterjalid

"See on selles mõttes äge, et ta on põhimõtteliselt originaalis aastal 1942 toimuv film, mis on tõstetud kaasaega ja räägib natsiokupatsioonist. Mulle meenus Erich Maria Remarque kohe, kui ma seda vaatasin. Seda tüüpi lood mingisugusest põgenemisest. Aga huvitav on see, et see toob meile meelde jälle selle aja, kui tegelikult põgenikud ja kiusajad olid mõlemad Euroopast ja mõlemad valged. Selles mõttes, et kui me räägime pagulaskriisist ja oleme nõus seda võõrast pidama võõraks, siis see tuleb meile meeldi, et mitte nii kaua aega tagasi olime ise need, kes põgenesid."

Priimägi lisas, et see, et lugu on 40. aastatest ja tehiolud on tänapäevast, on kihvt. "See tuletab meelde, et see võiks täpselt nii ka praegu olla, et mingid sündmused kulgeksid teatud suunas. Huvitav mõtteharjutus." Tema meelest ei ole kahe ajaliini segamine segav faktor, vaid pigem kunstiline õnnestumine.

Toimetaja: Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: