Jüri Täht: ma ei tea, miks nad "Rohelises raamatus" minust venelase tegid
Kui möödunud nädalal selgus saates "OP+", et Oscari-soosikust filmi "Roheline raamat" ("Green Book") kõrvaltegelase prototüüp on eestlasest tšellomängija Jüri Täht, siis sel nädalal läks saate meeskond 88-aastasele vanahärrale Tartusse külla. Täht märkis, et ta ei tea, miks nad filmis temast venelase tegid ja rääkis, et filmi peategelane Don Shirley oli päriselus väga iseteadev, kuigi ta hästi ei uskunud kõike, mis mees talle rääkis – näiteks seda, et ta kunagi Vene konservatooriumis oli käinud.
Kas te olite üllatunud ka, kui saite aru, et teie minevik on teile nüüd selle "Rohelise raamatu" filmi näol Eestisse järele tulnud?
Ei oleks uskunud. Tulime Eestist ära, kui venelased siia tulid. Mu vanaema oli Peterburis sündinud ja riigisakslane ning nii me pääsesime selle Ribbentrop-Molotovi pakti alusel ümberasujatena Saksamaale. Pärast läksin ma Stuttgarti konservatooriumi. Mul oli väga hea õpetaja ja sealt mu tšellomäng alguse sai.
Mis peab ühes muusikus olema, et temast saaks hea tšellomängija?
Kõigil keelpillimängijatel peab olema hea kuulmine. Nii et, kui natuke viltu mängid ja sa ei ole kindel, et sa mängid õiget nooti, siis ära hakka üldse mängima. Mängi klaverit, aga ära mängi keelpilli.
Aga pill, mille peal te mängite, on väga haruldane?
Ta ei ole just kõige kuulsam. Ta ei ole Stradivarius, aga ta on ehitatud Veronas 1695. aastal, nii et see on kolmsada aastat vähemalt vana, ja kõlab väga hästi.
Kas see pill on Don Shirley trios ka häält teinud?
Sellel pildil, mis selle heliplaadi peal on, seal on see tšello.
Jüri Täht ühega heliplaatidest, mis nad Don Shirley trioga salvestasid. Kaanel toetub klaveri najale Tähe enam kui kolmsada aastat vana tšello. Autor: ERR
Kuidas te üldse sellesse Don Shirley triosse mängima sattusite?
See oli üks imelik lugu. Mina lõpetasin Dana kolledžis Nebraskas bakalaureusekraadiga ja mängisin tol ajal oma orkestris, teenisin natukene lisaraha. Seal sain tuttavaks ühe kontrabassimängijaga, kes mängis New Yorgis. Don Shirley'l oli alguses trios kaks kontrabassi, aga Shirley tahtis meloodia jaoks tšellot, millel on parem kõla, ja tookord see kontrabassimängija soovitas mind. Ma mäletan, et läksin veel Carnegie Halli ja mängisin talle ette ja sellest kujunes vahekord, mis kestis peaaegu 28 aastat.
Milline mees oli Don Shirley?
Ta oli väga iseteadev ja ma pean ausalt ütlema, et ma ei uskunud kõike, mida ta mulle rääkis, sest ta rääkis, et ta oli Peterburis käinud õppimas ja ma ei ole kunagi kuulnud, et ta oleks vene keelt rääkinud. Nii et mina ei uskunud hästi, et ta Venemaal üldse käis, aga see oli tema – nagu juudi keeles öeldakse – stück ja seda tema siis kuidagi arendas, et hakkas ise uskuma, et ta oli Venemaal käinud. Aga ma ei tea, kas see oli tõsi.
Miks ta pianistina nii andekas oli ja kuulsaks sai? Mis need tema omadused olid?
Tal oli loomulik tehnika. Kui sa panid talle Beethoveni sonaadi klaveripuldi peale, siis ta ei oleks saanud seda sealt lugeda. Tema oleks siis aeglaselt võtnud, selle tüki ära õppinud ning osanud siis seda mängida, tal oli tehnikat küllalt. Aga nii, et lehelt lugeda, seda ta ei saanud. Aga see oli jällegi omapärane and – kõik, mis ta ette kujutas, sai ta [nn] klaviatuuri panna. Aga temaga mängimine oli probleem, sest kõik need turneed, mis ma temaga tegin, tema mängis teistmoodi. Sa pidid kogu aeg kohandama omaenda mängu. Kui sa teda ei jälginud, siis oli asi läbi.
Kas tal oli muusikaliselt ka mõni leivanumber või asi, mida publik temalt alati ootas?
Kõigepealt mängis ta seda "Rhapsody in Blue'd", mida me kõik koos mängisime. Aga tal oli üks tükk, mille nime ma ei mäleta enam, mida ta mängis ainult vasaku käega ja rahvas vaatas ning imestas, et ta mängib ühe käega meloodiat ja saadet kokku. See oli tema suur tõmbenumber. Ta alustas seda harilikult kava teises osas, siis ta mängis seda üksinda vasaku käega ja rahvas imestas.
Seal filmis on ta üsna üksildane mees ja joob igal õhtu ära terve pudeli Cutty Sarki viskit. Kas tal oli ka kombeks seda teha?
Mina ei tea, et ta üldse joonud oleks. Ma ei ole teda kunagi näinud mõnes baaris joomas. Nii et ma ei tea, kas ta üldse alkoholi tarvitas. Filmis on ka tema auto sinine ja ta auto ei olnud kunagi sinine. Oli alati must Cadillac.
Miks nad teist seal filmis venelase tegid?
Seda ma ei tea. Ma ei saa aru, kas nad ei teadnud üldse Eesti olemasolust. See on väga võimalik. Mina ütlesin talle alati, et ma olen eestlane. Mitte kunagi[, et] venelane.
Kas teie koosmusitseerimisest on ka mõni plaat tehtud?
Jah. Nende plaatidega on ka niisugune lugu, et me tegime Cadens Recordsile ja Columbiale heliplaate, aga need insenerid, need tehnikud, kes seal puldi taga olid, need tegid niimoodi, et vot Don Shirley on see kõige tähtsam ja meie kontrabassiga vaevalt oleme nende plaatide peal. See ei olnud mitte õige, aga mis mina sinna teha sain. Me mõlemad kontrabassimängijaga vaatasime, et see ei ole mitte õige. Tegelikult kontserdisaalis oli hoopis teine lugu, nii et kõik pillid olid kuuldavad.
Kas teil oli kõikide nende aastate jooksul ka mõni tõsisem tüli?
Tüli ei olnud, ainult lõpuks, kui ma tema juurest ära tulin ja Washingtoni läksin, siis isegi pärast seda oli niimoodi, et kui ma juba Ameerika Hääle juures töötasin, kutsus mind sinna. Tal oli 1986. aastal viimane kontsert Carnegie Hallis ja siis kutsus mind sinna tagasi.
Läksite siis?
Ja-jaa, ma sain loa Ameerika Häälest sellel päeval ära tulla. Nad isegi teatasid Ameerika Hääles, et ma lähen New Yorki Don Shirley'ga mängima, nii et Eesti rahvas kuulis ka seda omal ajal, kes Ameerika Häält kuulas.
Aga teil on veel kuulsaid inimesi olnud, kellega te koos olete muusikat teinud. Te olete Marlene Dietrichile ka bändi teinud.
Oo, ma mängisin Marlene Dietrichiga Broadway'l mitu kuud. Ma arvan, et ta oli alkohoolik, sest ta triipas alati, kui ta eesriie tuli. Aga võib-olla see aitas tal laulda, sest ta oli tol ajal juba küllalt vana. Ega ta tõeliselt vist ei laulnud. Ta rohkem kõneles kuidagi üles-alla.
Aga kuidas need show'd välja nägid? Tema oli solist, taga oli orkester?
Tema ainuke tingimus oli see, et orkestris ei tohtinud ühtegi naist olla. Me olime kõik mehed.
Samuti Frank Sinatraga, väga populaarne laulja oli ka Paul Anka seal New Yorgis, kus ma temaga mängisin. New Yorgis oli Copacabana ööklubi, ma mängisin temaga seal ka. Nii et mitut asja – New York on suur linn ja seal on palju asju käimas.
Kas on tore jälle kodus olla? Kui kaua aega te juba Eestis tagasi olete?
Viis aastat.
Te ütlesite, et te olete nii rõõmus, et te uuesti tagasi olete.
Oi jah, mul on nii hea meel. Mu vanemad ja vanavanemad on siia maetud ja väga tore on siin olla.
Ei taha enam tagasi Ameerikasse ega kuskile?
Ei taha.
Toimetaja: Merit Maarits