"Kuidas öelda jah?" on autorite endi sõnul seksuaalhariduslik lavastus noortele ja kõigile teistele, milles uuritakse, kuidas noored seksi väärtustavad ja kuidas seksuaalsuse teemaga suhestuvad. Ise defineeriksin peamiseks eesmärgiks siiski täita seda skisofreenilist tühikut Eesti haridusmaastikul, mis seksi ja seksuaalsusse puutub.

Mida ma mõtlen selle skisofreenilise tühiku all? Tõsiasja, et miskipärast enamik keskkoolinoori teab täpselt, mis on PornHubi kategooriad (mida ka etenduses reipalt demonstreeriti), ent koolitunnis minnakse harva edasi nentimisest "kasutage kondoomi, siis te ei saa suguhaigusi ega jää soovimatult rasedaks" või küsides vanemalt telekast tuleva filmi seksistseeni kohta saab laps vastuseks "ma ei tea".

Seks on igal pool, ent ometi me pole võimelised sellest avalikus elus ja meediaruumis normaalselt rääkima. Keegi isegi ei tule selle peale, et võiks juba koolis öelda, et ega inimesed ei seksi sellepärast, et lapsi saada, vaid sellepärast, et see neile meeldib.

Etendus algabki sobivalt… piinlikult: "Milline siis teie esimene kord oli?". Alustuseks räägib üks neidudest, peaaegu et akadeemilise täpsusega oma esimese seksuaalvahekorra planeerimisest. See on hea algus, et panna paika, mis reaalsusastmes me hetkel siin laval asjadest räägime. Räägime nii, nagu on ning eufemismid jäägu mujale (välja arvatud neidsamu eufemisme naeruvääristavas kontekstis).

Noored, mitte kuigi kogenud näitlejad loovad autentse atmosfääri, sest nende kerge piinlikkus ja kohmetus laval on päris, mitte mängitud. Lisavõlu annavad paar rida tagapool itsitavad keskkooliõpilased, millest võin järeldada, et lavastus on vähemalt sihtgrupi intrigeerimisega märki tabanud.

Kogu seksuaalsuseteema mahutamine 45 minutisse on kohutavalt ambitsioonikas ettevõtmine, ent autorid on seda sissejuhatava kursuse sügavuses suutnud. Peamiselt kolme sõbra vestlustele üles ehitatud stseenid katavad ära seksuaalse ahistamise, masturbeerimise, flirtimise, fetišid, aseksuaalsuse, fantaseerimise, porno ja seksuaalse nõusoleku (inglise keeles consent). Viimane termin ei oma eesti keeles just eriti sobivat vastet, mis samuti on sümptomaatiline avaliku diskursuse puudumisele.

Rohkem saavad lavastuses tähelepanu kriitilisemad teemad, näiteks seksuaalne ahistamine. Pidudel purjus tüdruku vastu tolle tahtmist lahtiriietamine ja käperdamine ei pruugi olla "päris" vägistamine, ent on siiski traumeeriv seksuaalvägivald ja kuritegu. Õnneks tuuakse lisaks välja, et ei sobi üle astuda ka lihtsamatest väikestest kehalistest piiridest: näiteks käperdada neiu tagumikku. Piisavalt kõvasti jäi kõlama peamine – ükski nendest juhtumitest ei ole kunagi ohvri süü.

Positiivse poole pealt räägib lavastus pikalt enda tundmaõppimisest ning avastamisest, mis kellelegi meeldida võiks. Samuti masturbeerimisest, mis meie ametlikult sekulaarsel haridus- ja meediamaastikul on peaaegu katoliiklikult tabu teema. Lisaks käsitletakse ausalt pornot, adresseerides mõningaid sealt pärinevaid müüte, nagu näiteks tõsiasja, et pärismaailmas ei ole kõik peenised ühesuurused. Kriitiliselt pean siiski ütlema, et võibolla kliitori asukoha kunstlikult nina koha peal näitamine võib mõnelegi poisile haridusliku anatoomilise augu jätta, mida meie tulevane naissugu hiljem äkki kurvalt kogema peab.

Eriti tore oli näha vestluste käigus ka samasoolise paari vahekorra üle arutlemist, vormis, kus sellele ei pööratud erilist tähelepanu, vaid teemat käsitleti sama tavalisena nagu heteroseks. Kuigi põhifookus jääb lavastusel heterosuhetele, loodan siiski, et etendusele sattuvale geinoorele võib vaba kajastamine toetavalt mõjuda.

Emotsionaalselt armsaim hetk lavastuses on kaks linade vahel seisvat noort, kes valjult sisemonoloogi ette kandes kujutavad esimest vahekorda. Ülimalt toredalt piinlik oli ja saalis naeris mitte ainult keskkooliealine, vaid ka vanem publik. "Mis ma teen?!", "Mis talle meeldib? Issand, miks ma ei guugeldanud, mis naistele meeldib?!", "Miks mul kõvaks ei lähe?", "Kuidas ma oigama peaks?". Aus illustratsioon lavastuses varem väljendatud mõtetele, et teate, vahel ongi veider ja naljakas, aga ka see on normaalne ja muudabki partnereid lähedasemaks.

Lavastuse sõnumi võib kokku võtta ka rekvisiitidel seisva üleskutsega: "Mõnus peab olema". kõigil osalistel. Mõne jaoks tähendab see ühte, teise jaoks teist, seksi vastassoost partneriga, samast soost partneriga, mitme inimesega, üksi, püsti, pikali, külje peal, kähku või kaua, "tavaliselt" või "veidralt" ja mõne jaoks üldse seda, et seksi ei ole ega tule. Ning kõik variandid on täiesti mõistetavad. Lihtsalt rääkige omavahel ja uurige ausalt ka ennast, et teada, mis teie jaoks mõnus on.

Ainsa etteheitena peab ütlema, et stseenide üleminekud ning näitlejate rollivahetused olid üsna valulikud ning tehislikud. Samuti osa teksti visuaalselt saatvaid tegevusi, mida sooritati selgelt lihtsalt millegi tegemise pärast, et publikul vestlusi natuke huvitavam vaadata oleks. Samas ei saagi nähtut võtta tavalise lavastusena, vaid pigem lavastusliku koolitunnina ning selles kategoorias saab teos minult maksimumpunktid.

PS! Kui teil oli seda arvustust lugedes ebamugav ja te puutute kokku vastavas vanuses noortega, kellega te ei taha neil teemadel rääkida, siis saatke noor etendusele.