Arvustus. Vali loll, mitte aktiivne poliitik ({{commentsTotal}})

"Asepresident" (Vice) Autor/allikas: kaader filmist

Uus film kinos

"Asepresident" ("Vice")

Režissöör ning stsenarist Adam McKay

Osades Christian Bale, Amy Adams, Steve Carell, Sam Rockwell jt

Annapurna Pictures 2018

7/10

Kas teile ütlevad midagi nimed nagu Alben Barkley, John Garner või Charles Curtis? Kui ütlevad, siis palju õnne, võite nüüd hankida endale paar kaheliitrist torpeedot, posu pastakaid, fliisi ja paki märkmepaberit (ette võtta pikkupidi) ja seadke sammud kultuurimajja mälumängule. Enamik inimesi ei oskaks öelda, et tegu 20. sajandil USA asepresidendi ametikohal töötanud inimestega.

USA asepresidendi ametikoht on näiliselt väga kõrge, aga presidendi kõrgete volituste tõttu võrdluses täitsa ahtake. "Ma olen asepresident. Seega olen ma täiesti tähtsusetu, kuid kunagi võin ma olla tähtis," kirjutas John Adams juba 18. sajandil. Hiljem on hädaldamine pigem süvenenud. "Asepresidendil on kaks ülesannet: iga päev küsida presidendi tervise järele ning külastada kolmanda maailma diktaatorite matuseid," on öelnud John McCain. "Ma käin matustel. Ma käin vaatamas maavärinate purustusi," kirjeldas asepresident Nelson Rockefeller oma tööd.

Kohitsetud amet

Asepresidendil on küll lootust saada presidendiks ülemuse surma või ametist loobumise korral, mida on juhtunud kokku üheksa korda ning veel viis meest on saanud hiljem presidendiks kandideerimise teel. Kokkuvõttes on tegu naeruvääristatud ja kohitsetud ametiga, mis varemgi ekraanile jõudnud – viimasest ajast on tuntuim näide auhinnatud telesari "Veep" Julia Louis-Dreyfusiga.

Kuid "Asepresident" ei räägi fiktiivsest isikust, vaid Dick Cheneyst, kes oli aastatel 2001–2009 George W. Bushi asepresident. Miks peaks sellisest tegelasest tegema enam kui kahe tunni pikkuse mängufilmi ja miks seda üldse peaks vaatama? Esimesele küsimusele on märksa lihtsam vastata. Cheney oli vastuoluline tegelane mitmel põhjusel – ta suutis endale välja nõuda asepresidendi kohta ebatavaliselt suured volitused, sekkus aktiivselt välis- ja kaitsepoliitikasse ja muuhulgas tulistas jahil viibides kogemata üht inimest, aga ei vabandanud selle eest. Ametist lahkudes oli tema toetusreiting kõigest 13 protsenti, mis on küll rohkem kui Vabaerakonnal või Isamaal, aga ühe asepresidendi kohta rekordiliselt vähe.

Nende aastate sisse jäi maailmapoliitikas rida sündmusi. Esiteks muidugi 11. septembri rünnakud ning järgnenud operatsioonid Afganistanis, millel oli tollal kättemaksu aspektist veel arvestatav toetus. 2003. aastal alanud Iraagi sõda on tagasivaates juba märksa piinlikum episood seoses asjaoludega, mida võiks leebelt öeldes nimetada "kehvadeks otsusteks". Ajaloolistel kehvadel otsustel on muidugi olemas teatud gradatsioon: täiesti halb mõte ("Ohhoo, lahe puuhobune!", "Kõik võim nõukogudele!"), tagantjärele halb otsus (Prantsusmaa müüb 15 osariigi territooriumi USAle) või lihtsalt lame otsus (Eesti euromüntide kujundus). Filmi "Asepresident" sõnum on Cheney ametisse nimetamine lahterdada kõige rängema kategooria ajalooliseks õnnetuseks, mis tõi kaasa arutu hulga tsiviilohvreid mitmetes riikides. On küll ilmne liialdus väita, et Iraagi sõja taga oli üksnes või peamiselt Cheney, kuid ohvreid kogunes tõesti sadades tuhandetes.

Hüplik lugu

"Asepresident" on filmina üles ehitatud kronoloogiliselt hüpliku loona, kus näeme pildikesi Cheney ja tema kaaskonna elust eri kümnenditel. Kuigi Cheney on sündinud Nebraskas, seostatakse teda peamiselt Wyomingi osariigiga, mis oma suure pindala ja hõreda asustuse tõttu on täieliku pärapõrgu kuulsusega. Juttu on reast tuntumatest Cheneyga seotud juhtumitest, nooruspõlve laaberdamistest ja kaklustest, poliitikasse minekust 1970ndatel, pidevatest tervisehädadest ja muidugi tööst asepresidendina. Ehk ongi mõnelegi üllatuseks, et Dick Cheney ja Donald Rumsfeld olid pildil juba 1970ndatel Richard Nixoni ajal, viimane neist juba siis kaitseministrina.

"Asepresidendi" tugevaim külg on näitlejad ning režissööri teatud julged lahendused. Christian Bale teeb Cheneyt kehastades taas õnnestunud rolli ja teda on grimmi tagant võrdlemisi keeruline äragi tunda. Cheney abikaasat Lynne´i kehastab viimaste aastate esipunapea Amy Adams, kes on osavalt tagasihoidlikult maalähedaseks prouaks nuditud ning kolmandana tuleks esile tõsta Steve Carelli küünilise kaitseministri Donald Rumsfeldi rollis, kuigi Oscarite® jagamisel on meeskõrvalosadest miskipärast rohkem esile tõstetud president Bushi kehastavat Sam Rockwelli. Koos kõigi muude kategooriatega kandideerib "Asepresident" lausa kaheksale kuldmehikesele, mis teeb sellest koos "Külma sõjaga" selle aasta auhindade arvestuses suurima üllataja – ent ilmselt nendest nominatsioonidest konjuktuursema konkurentsi tõttu kuigi mitu päriselt ei saa realiseeruda.

Filmi huvitavamad nüansid on mõni ebaharilik tehnilined lahendus, peale ehk juba ootuspärase neljanda seina lõhkumise on tiitritega mängimist ning episood restoranis, mis on ühendatud erinevate piinamismeetodite nimekirjaga ning loo kaadritaguse jutustaja mõistatus – aga jäägu need huvi säilitamiseks täpsemalt lahti rääkimata.

"Asepresident" pole pelgalt poliitiline biograafia, see on ka selge seisukohavõtuga film, mis kajastab maailma kohati liiga rangelt mustvalge lipukirjaga "Bush ja Cheney olid halvad, Obama oli hea". Tegu on teise tõhusama filmiga George W. Bushi ametiajast, esimeseks oli juba 2008 linastunud "W.". Tolle filmi režissöör oli Oliver Stone, kes paraku juba mõnda aega ei kuulu eriti tõsiseltvõetavate lavastajate hulka, meenutades tema 2016. aasta haledat "Snowdenit" ning Castro ja Putini intervjuudel põhinevaid sarju, millelt oli puudu üksnes Sputniku kvaliteedimärk.

Poliitilised õppetunnid

Tegelikus maailmas mahtus Bushi ja Cheney ametiaega ka näiteks NATO laienemine aastal 2004, mis praeguses maailmas ei oleks enam sama enesestmõistetav. Ilmselt sarnastel põhjustel on "Asepresident" arvamusi päris teravalt jaganud – seda on kiidetud võimu halva koondumise teravapilgulise kriitikana ning samas sõimatud ebapatriootliku kallutatud vasakpoolse propagandana. Ilmselt on tõde kuskil vahepeal. Kuna näiteks Iraagi sõjaga seoses tuli välja päris palju piinlikku vassimist, siis on "Asepresidenti" vale tembeldada kõigest propagandaks, mis mõnes mõttes peaks pakkuma lohutust neile inimestele, kes praeguses Trumpi maailmas otsivad toetust oma vaadetele. Adam McKay üritab pakkuda "spioon on see, kes vaikib"-tüüpi narratiivi, et Cheney oli ametnikuna hall tegelane, kes pidevalt ootas oma võimalust.

Võib-olla tõesti, kuid inimliku külje pealt tema lugu eriti ei arene ja kokkuvõttes ei saa Cheney kohta kuigi palju uut teada ja film on selgelt liiga pikk, viimases kolmandikus kippus vahepeal silm looja minema.

Samuti häirib mõnes lõigus või stseenis tahe rõhutada poliitilisi vaateid või emotsiooni välja kiskuda võrdlemisi kulunud vahenditega, näidates kabinetis antud käskude realiseerumist plahvatuste ja laipadena. Tegudel on tagajärjed, kuid loo stsenaarium ei ole eriti tugev – viimase aja poliitiliste isikufilmidega võrreldes jääb see "Silviole" kindlalt alla, pigem ehk tuleks võrrelda Joe Wrighti Churchilli-filmiga "Süngeim tund", mis oli samuti kergelt stereotüüpne täiesti üllatustevaba linateos, kuid mitmete heade näitlejate ja rollisooritustega. Poliitiliselt on õppetunde ilmselt kaks: halvemaks saab alati minna ning valides lolli ja aktiivse vahel on reeglina turvaline valida loll. 

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: