Kirjanduspreemia nominent Kai Aareleid: novell on kui lühimaajooks
Emakeelepäeval, 14. märtsil antakse välja Eesti kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiad, kus proosa kategooria üks nominente on Kai Aareleid oma teosega "Salaelud. Novelle ja miniatuure". Ta märkis, et novell on kui lühimaajooks, mis annab pikema teose kirjutamise vahel usu taastamiseks vajalikku valmissaamise kogemust.
"Novellikogu puhul on üldiselt üsna keeruline vastata küsimusele, millest see räägib, kui see ei ole sidus novellikogu, mis võiks isegi võib-olla mingis plaanis võrduda novellidest koosneva romaaniga," tõdes Aareleid.
"Võib ilmselt välja tuua mingeid läbivaid teemasid ja vastust küsimusele, miks kirjutasid selle kogu, on ilmselt samuti lühidalt keeruline anda. Ma mõtlen nii, et selle novellikogu pealkiri on "Salaelud" ja kui väga lühidalt tahta öelda, siis üks punase niidina läbiv teema ongi erinevad salaelud," rääkis ta.
"Teine asi, mis mulle on oluline, on see, et kuidas teha sidusat kogu ja mulle tundub, et "Salaelude" üks läbiv teema ja see, mis mind isiklikult huvitab, on naise elukaar. Sellest tulenevalt ei ole see kirjutamise järjekord niivõrd kronoloogiline, kuivõrd justkui lapsest keskealiseks naiseks kasvamise lugu erinevates vormides."
Kui võrrelda novelli kirjutamist jooksmisega, on see nagu lühimaajooks, tõdes Aareleid. "Teine põhjus, miks ta on mulle kirjutajana pikemate asjadega töötamise vahepeal vajalik, on see, et igaüks vajab iseeendasse usu taastamiseks aeg-ajalt valmissaamise kogemust. Novell saab mingi väga hoomatava ajaga siiski valmis ehk tekib see tunne, et ükskõik, kui väikse asjaga, aga siiski oled sellega valmis saanud. Eriti, kui samal ajal on vaja tõlkida midagi suurt või kirjutada pikemat teost, millega on psühholoogiliselt palju üles-alla võnklevaid tundeid, usupuudust ja tunnet, et võib-olla pole üldse kõigel sellel mõtet."
Aareleid tõdes, et novell on üleüldse mingis plaanis tema loomingu tuumüksus. "Isegi luuletused on mingis mõttes novelliks vormimata novellid. Kes on lugenud minu romaane, siis need koosnevad pisikestest peatükkidest, millest mõnesid võiks hea tahtmise korral lugeda ka eraldi novellidena. Võimalik, et ma lihtsalt näengi lugusid novelli kui üksusena. Novell kui üksus võib-olla ei ole nii kaugel pildist või stseenist, kui rääkida draamakeeles, mis jällegi on võib-olla üsna loogiline, arvestades minu draamaharidust. Ilmselt on see lihtsalt minu maailma nägemise viis."
Toimetaja: Merit Maarits