1947. aastal ilmus Prantsusmaal prantsuse avangardkirjaniku Raymond Queneau "Stiiliharjutused", mis koosneb ühe loo 99 erinevast versioonist.

"Lugu ise on ääretult triviaalne ja tavaline – Pariisi kesklinnas on tipptunni ajal bussis üks pika kaelaga noormees, kes kannab imelikku nööriga kaabut ja hakkab seal kõrvalseisjatega kurjustama, et nad talluvad ta jalgade peal, misjärel ta näeb vaba kohta ja jookseb sinna istuma," jutustas Kaus.

"Kaks tundi hiljem nähakse teda Cour de Rome'i väljakul, see on Lazare'i rongijaama ees, kus ta seisab koos sõbraga. Sõber soovitab ta nööbi õmmelda kõrgemale kaelusele. Kogu lugu. Aga seda jutustatakse 99 erinevas võtmes," lisas Kaus.

Queneau' raamat ilmus eesti keeles täismahus 2007. aastal, mille tõlkisid Jana Porila, Triinu Tamm ja Ain Kaalep. Jan Kaus hakkas seda raamatut koolides esinedes ette lugema, sest ta pidas seda raamatut ühtaegu humoorikaks ja samas pedagoogiliseks.

"Ühel hetkel ma sain aru, et Queneau oli loonud avatud süsteemi. See 99 ei ole kindlasti lõplik arv, see on avatud süsteem, võib-olla isegi avatud süsteemitus, ja ma hakkasin oma versioone juurde kirjutama. Mingil hetkel esitasin ma nii Queneau' originaale kui ka enda versioone. See võeti publiku poolt hästi vastu ja siis ma mõtlesin, et võiks teha midagi, mis kujutaks endast kirjanduse ja teatrikunsti sümbioosi," sõnas Kaus.

"Kutsusin kampa oma sõbra Indrek Koffi ja kaks näitlejat. Toomas Tähe, ja algselt kutsusin ka Liina Vahtriku, kes panustas ka sellesse ettevõtmisesse, aga tõmbus tagasi ja ma kutsusin lavastajaks Eva Kolditsa ja Evast ongi nüüd saanud näitlev lavastaja," rääkis Kaus.

Seejärel tegigi seltskond lavastuse, kus on nii Queneau' originaale, aga ka nende originaalide tundmatuseni muutunud mugandusi ja nende enda kirjutatud versioone.

"See raamat sisaldabki minu, Indreku, Toomase, Liina kirjutatud versioone. Mul on ka väga hea meel, et see raamat nomineeriti, sest siin on kaanel kirjas kõik inimesed, kes on sellega seotud, sest Eva Koldits küll otseselt ühegi eraldi tekstiga siia raamatusse ei panustanud, aga olles ettevõtmise lavastaja, siis ta väga palju aitas neid tekste meil viimistleda, paremaks muuta. Ta ise ka panustas mõnesse teksti väga otsustavalt ja positiivselt," märkis Kaus.

"Nii et tekstidega on tegelenud kõik asjas osalenud inimesed. Mul on eriti hea meel, et ka näitlejad on kirjutanud siia suurepäraseid tekste. Liina kirjutas näiteks Tšehhovi versiooni, kuidas kogu see olukord näeks välja Tšehhovi lühinäidendina," lisas Kaus.

Koff märkis, et kuigi nad ilmselt peamiselt nomineeriti füüsilise raamatu eest, siis tegelikult on see projekt palju laiem.

"Laval kõlab tekste, mida ei ole siin raamatus ja raamatus on tekste, mis ei kõla laval." Tema sõnul seisneb selle tugevus selles, et siin on kaks valdkonda üksteisele astunud vastu hästi pika sammu.

"Mõlemad valdkonnad on oma sellisest tavapärasest mugavustsoonist välja astunud. Meie Janiga oleme kirjutanud ja oleme küll varem ka vaikselt võtnud suuna lava poole, aga mitte niimoodi päriselt – peaaegu teatrilavale ja siis näitlejatega koos. Teiselt poolt näitlejad, kes on aktiivselt kaasa mõelnud ja ka kirjutanud neid tekste, on teinud omakorda sammu kirjanduse suunas. Mingisugusel uuel vahealal kokku sattumine on ilmselt mõjunud väga viljakalt ja kuidagi tiivustavalt," lisas Koff.