"See oli omamoodi huvitav ja isegi naljakas. Me elasime võrdlemisi lähedal keisri palee suveresidentsile ja meil õnnestus sinna enne kinnipanekut ilusti sisse lipsata – loomulikult me pidime jalatsid ära võtma ja vastavad tuhvlid jalga panema – ja kui me astusime esimesed sammud, siis me hakkasime linnulaulu kuulma," rääkis Kask.

"Mõtlesime, et huvitav, milles asi, miks siin selline laulev põrand on. Tõesti, põrand tekitab linnulaulu. Lõpuks tuli välja, et see oli iluviga – naelad ja ühendus, mis põrandaga on, tekitavad sellist hõõret ja kui inimesed kõnnivad, siis tekib rütm ja nendest rütmide hõõrdumisest tekib meloodia nagu linnulaul," selgitas Kask.

Mölderi sõnul oli reisil helisid nii palju, et tekkis mõte teha heliblogi koos piltide ja infoga. "Seesama põrand, siis igas metroojaamas on oma helind selle sissekäigu juures." Kask tõi välja ka teenindajate laulva tooni. "Iga asi lauldi sulle põhimõtteliselt ette."

Steiner sõnas, et Kasel on hea komme asjadele väga süvitsi läheneda, mistõttu nad kuidagi ei pääsenud sellest mõttest, et nad peavad Jaapanis seda Kuldset Templit oma silmaga nägema. "Lõpuks on internetis palju pilte ja võid end asjaga hästi kurssi viia, aga kui sa ise ei näe seda asja.. Võib-olla on see loomeprotsessi jaoks vajalik."

"Kuldne Tempel" on ühe templi liigsest ilust tingitud sisemise heitluse lugu, selgitas Steiner. "Üks noor munk elab selle läbi ja süütab selle templi põlema. See on see kuulus Kuldne Tempel, mis asub Kyôto linnas ja on väga suure rahvusliku sümboli väärtusega. Ma ei tea, mida Eesti kontekstis võiks siia võrdkujuks tuua – võib-olla, kui keegi süütaks Estonia teatri põlema. Umbes sellise mõjuga sündmus."

Kase sõnul ei ole nende eesmärk hakata raamatut uuesti lavale tuua, vaid pigem jõuda lähedale sellele, miks see raamat on üle maailma tekitanud niivõrd palju elevust kuni selleni välja, et Mishima oli Nobeli kirjanduspreemia saamisele väga lähedal ja mida ta sealt inimese seest esile kraapis. "Kas ilu võib olla nii ilus, et sul on vaja temast vabaneda?" tõi Kask välja ühe küsimuse, millele nad oma balletiga vastust otsivad.

"Selle iluni tahame küündida selle muusika ja tantsuga ka, mis siit saama hakkab," ütles Steiner.

"Peategelane defineerib ka selle templi enda jaoks enne lahti, kui ta sellega kohtub. Ta mõtleb, et see võiks olla väga suur või väga väike, aga mingil juhul ta ei tohiks olla keskmine. Kui ta sinna jõuab, siis ta just näeb, et see tempel ongi üks kõige keskmisema vormi ja struktuuriga tempel ja see tegelikult teda ei kõneta ja see on väga suur pettumus," jätkas Steiner.

"Nii pea, kui ta keerab selja, muudab see tempel end tema teadvuses ümber ja muudab kuju. Meie olime ka ühiselt seisukohal, et selle romaaniga on see tempel mängitud tohutult suureks, et sa lähed sinna suure aukartuse ja värinaga," lisas Steiner.

Kask, Steiner ja Mölder tahavad balleti "Kuldne tempel" lavale tuua aasta pärast, 2020. aasta kevadel. "Eeltöö suhtes me kompromissi teha ei taha, ja see reis oli tõesti väga inspireeriv. Ma olen tõesti väga inspireeritud meie võimest diskuteerida hetkedel, kui võiks mõelda, et "ah, küll jõuab", ja me ei pea teineteist sundima. Selles mõttes on see unikaalne keemia," tõdes Kask.

Balletiga "Keres" saab Eestis viimast korda kohtuda 4. märtsil Tallinnas Alexela Kontserdimajas.