Eeva Mägi: vahel on hea, kui ärkad hommikul üles ja kirjutad hoopis hagiavalduse
"OP+" vestles filmirežissööri ja vandeadvokaadi Eeva Mäega, kes rääkis oma tööelust kahe eri valdkonna vahel. Ta tunnistas, et keskendub viimasel ajal peamiselt filmile ja teeb juuraasju täpselt nii palju, et see filmitegemist ei segaks.
Tõmmet kaamera taha asuda tundis Mägi kooli ajal, kui neile anti ülesanne teha lühifilme. "Ma ei olnud varem sellele üldse mõelnud ja siis ma hakkasin seda filmi tegema ning mulle hakkas see nii meeldima, et mul tekkis see huvi ja pärast seda ma avastasin oma kutsumuse ja pärast seda jäi see nii tugevalt sisse, aga siis ma tegelesin mõnda aega muude asjadega, aga kuna see kutsumus oli nii tugev, siis ma lõpuks ikkagi läksin filmikooli ja hakkasin filme tegema, sest ma ei suutnud ilma selleta enam elada."
Ta märkis, et ei läinud kohe alguses filmikooli, sest tundis, et elus tuleb raha muul moel teenida. "Aga ma ei oskagi öelda, kas mu enda mõistus tol hetkel nii kaine oli." Mägi märkis, et tema ema, vandeadvokaat Maria Mägi küll ei survestanud teda õigusteadust õppima minema, aga ta sai alateadlikult aru, et tasuks enne omandada kindel haridus. "Ma tegelikult ei kahetse seda, sest juura ei jookse mööda külgi maha."
Kuna Mägi töötab oma ema büroos, siis ta teatud mööndustega ei pea kontoris nii palju käima. "Mul on rohkem aega keskenduda filmile. Viimased kaks aastat ma pigem keskendungi filmile, aeg-ajalt teen mõnda juuraasja, aga mitte liiga palju, et see mu filmitegemist segama hakkaks. Mulle on loodud mugavustsoon."
Kaks dokumentaalfilmi, mille eest Mägi on pärjatud noore dokumentalisti preemiaga – "Süda Sõrve sääres" ja "Lembri Uudu", on mõlemad seotud Saaremaaga. "Ei ole mingit kindlat põhjust, et ma oleks just tahtnud Saaremaal filmi teha. See on kuidagi lihtsalt niimoodi läinud, et see inspiratsioonipuhang, mis pähe on löönud, on olnud Saaremaaga seotud. Seal on roll sellel, et ma tunnen seda keskkonda rohkem ja mäletan sealt tegelasi, kellega ma suudan oma inspiratsiooni seostada."
Mägi sai just hiljuti rahastuse ühe lühimängufilmi tegemiseks. "See on sürreaalne kohtudraama. Hästi klassikaline lugu, kus ema ja isa, eksabikaasad on lahku läinud ja vaidlevad kohtus oma lapse hooldusõiguse üle. Aga see kõik toimub viljapõllul," kirjeldas ta.
"Kohtumööbel on kõik viljapõllule toodud, et tuua esile seda absurdi, sest tegelikult osad ei käi kohtus lapsehooldusõiguse pärast, vaid see, kuidas see kunagine armastus on lihtsalt vihaks pööranud ja tahetakse lihtsalt teineteisele kätte maksta ja ei andestada, ja siis see laps on vahend. See on kurb lugu, aga ma mõtlen, et kui seda natukene teises atmosfääris jutustada ja läbi sellise sürreaalsuse, siis see ehk jõuab paremini kohale inimestele."
Ta tõdes, et see päev, kui ta saab teha ainult filme ja ei peaks muude valdkondadega tegelema, võiks kohe ka saabuda. "Aga filmiga on see, et see võtab nii kaua aega ja mulle meeldib keskenduda ühele filmile korraga, et vahel on hea, kui sa ärkad hommikul üles ja kirjutad hoopis hagiavalduse."
Toimetaja: Merit Maarits