Merendustegelane Enn Kreem: meresõidu eksootika on täielikult muutunud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Kairit Leibold/ERR

Lennusadamas avati reedel meremeeste igatsusest rääkiv näitus "Sex and the Sea". Saates "Hommik Anuga" olid külas merendustegelane ja Eesti üks esimesi Antarktika-uurijaid Enn Kreem ja kaugsõidukapten Peeter Veegen, kes rääkisid meremeeste elust Nõukogude ajal ja tänapäeval.

Kreem tõi välja, et meremehe mõiste kui selline on tänapäeval täielikult muutunud. Praegusel ajal on meresõit tõsine töö.

"Iga laevaomanik vaatab, et laev seisaks vähem sadamas, sest see toob talle kahju. Kui laev sõidab, transpordib mingit kaupa, siis ta toob kasu. Aga seismine, laadimine, lossimine käib paari, 3–4 tunniga ja meremeestel polegi aega maale minna," selgitas Kreem.

Kui tänapäeva meremees tahab näiteks Hamburgi minna, siis ta võtab puhkuse ajal pileti ja sõidab sinna. Nõukogude ajal see võimalik ei olnud. "Nii et see meresõidu eksootika on täielikult muutunud. "Ühest küljest oli see igatsus maa ja kodu järele. Teisest küljest absoluutselt vaba maailm – teed, mis tahad," märkis Kreem.

Kreem tõi välja, et ka meremeeste arv on vähenenud. "Meie noorusaegadel oli ühe laeva peal 30–40 meremeest. Praegu on neid alla kümne, sest kõik on automatiseeritud ja digitaliseeritud. Võib-olla isegi näeme selle ära, et meremees istub kaldal ja laev sõidab merel, on digilaevad, mida juhitakse kaldalt."

Veegen märkis, et piipu võib laevakapten tänapäeval ikka tõmmata. "Kes tahab vähe stiilsem olla, kasvatab habeme ja ostab ka piibu. See ei ole võimatu."

Kreem aga lisas, et pole küll viimase 20 aasta jooksul näinud meremeest, kes suitsetaks. "Vanasti oli see, et meremeest tundsid hommikul juba mingite lõhnadega. Mingit lõhna ega suitsu meremeestel enam ei ole peale lainete lõhna." Veegen usub, et tänapäeval elavad meremehed tervislikumalt kui omal ajal.

Veegen rääkis oma esimesest pikast reisist ja kuidas Singapuri riigi vetes tiirutasid ringi väikesed kaatrid, mis kutsusid neid endale külla ja pakkusid muid elumõnusid. "Aga nad ei märganud, mis lipp laeval on või mis korstna peale joonistatud on. See oli punane triip ja sirp ning vasar. Sealt polnud neil midagi loota." Kreem lisas, et kui liiga kauaks vahtima jäid, olid pärast mereloast ilma.

Veegen meenutas ka kogemust, kui nad tagasiteel India ookeanil said nädala aega kogeda tõsist mussoontormi. "See oli selline vana laev, meeskond elas ahtris, konditsioneeri olemas ei olnud. Aga troopika, kuumus, niiskus ja siis kogu aeg käid nagu ringiratast, vint hüppab veest välja. Selline väga vastik olemine."

"Hommik Anuga", merendustegelane Enn Kreem, meremees Peeter Veegen Autor: Kairit Leibold/ERR

Siis juhtus ka õnnetus – laevas said kõik suitsud otsa. "Kõik need suitsumehed olid nii õnnetud. Kui muidu oli paha olla, siis nihutati mööblit ja otsiti, kas kuskilt nurga alt võiks mõne rasvase koni leida, et siis saaks vähe suitsumaitset. Ma vaatasin seda pealt ja mõtlesin, et seda ametit ma ei õpi ja ei olegi suitsetama hakanud," tõdes Veegen.

Veegeni sõnul oleneb koduigatsuse tugevus meremehest. "Kui sa sõidad nagu noor abielumees, siis see igatsus on ikka väga tugev. Ei ole midagi öelda. Minul õnneks vedas nii, et ma sain sellist meremehepõlve kauges sõidus väga vähe, sest ma sattusin reisilaeva peale Tallinn-Helsingi vahel ja siin oli see väga kodune elu. Siin polnud seda igatsust kuskilt tunda."

"Aga kui sa oled kolm kuud ära olnud ja hakkad kodumaale jõudma, siis juba Läänemerele jõudes nuusutad õues õhku, kas juba on tunda seda kodumaist õhku. See on ikka väga tugev tunne küll," lisas Veegen.

Veegen märkis, et inimene oskab ka alati hinnata just seda, mida tal ei ole. "Igatsus tekib selle järele, mida on raske saavutada ja mida sul ei ole. Meremeeste tunded selles mõttes on kindlasti palju intensiivsemad kui maameestel, kes igal õhtul käivad valimas, keda ma sealt ööklubist leian või kui palju raha läheb, kui ma kõvasti noorema naise leian."

Kreem meenutas omaaegseid ookeanikalureid, kes olid Atlandil pool aastat järjest ja enam ning jõud mereveest magestatud vett.

"Hambad hakkasid suust välja kukkuma ja igemed veritsesid ja neid määriti küüslauguga, ning siis, kui nad tulid sadamasse tagasi, siis mindi nn mererahva hoiupanka Du Nordi ja siis olid paari päevaga need säästud otsas ja läksid tagasi. Nendel naistel oli tõesti raske elu, kes neid ootasid," rääkis Kreem.

"Aga meremees peab leppima igatsusega ja sellega, et ta peab poole ajast üksi olema oma elust," lisas Kreem.

Meremuuseumi meremeeste igatsustest rääkiv näitus "Sex and the Sea" on avatud Lennusadamas kuni 19. jaanuarini 2020.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: