Kirjanik Valdur Mikita tõi saates "OP+" välja, et tegelikult alustas ta kunagi luuletajana. "Huvitaval kombel on elu näidanud, et tellimustööd on väga hea, kuna sa pead pingutama suunas, kuhu sa ise vabatahtlikult ei läheks," ütles ta ja kinnitas, et talle on eesti keele mängulisus on talle olnud alati südamelähedane teema. "Ma isegi imestan, kui vähe on meil kirjutatud keelemängulist luulet, ma loodan, et see vajakajäämine saab lähimal ajal likvideeritud."

"Mulle meeldib kujutada sellist maailma, kus loovus, looming ja mõtlemine on justkui maastikufunktsioon," ütles Mikita ja tõdes, et see on vana äratundmine, mille paljud rahvas on unustanud või unustamas. "Paljud loomeinimesed on leidnud endale mingi salakoha ja kui nad sinna lähevad, kasvõi mõtetes, siis sünnib nende looming," selgitas ta, lisades, et Eesti inimese elu- ja ruumitaju on väga intuitiivne. "Selles on midagi soomeugrilikku."

"Kui ma mõtlen laste kui tulevaste lugejate peale, siis üks asi on muutunud, sest laps ei oska enam tunda igavust," nentis kirjanik ja tõi välja, et tema põlvkond leevendas igavust hea raamatuga. "Siin on suur kummardus kõigi kirjandusõpetajate poole, kes on oma südame ja verega lapsi raamatute juurde toonud."

Mikita jaoks on kõige parem kirjutamise aeg augusti lõpus ja septembri alguses. "Siis on pool aastat olnud sellist metsaelu ja ma kohe tunnen, kuidas mõtlemine ja maailmavaade muutuvad," selgitas ta ja tõdes, et kui ta hiljem neid suve lõpus kirjutatud asju loeb, siis on neist isegi raske aru saada. "See on nagu täiesti teine inimene."