Eestis esinev Evija Vēbere: kogu aeg sama asja teha oleks lõpuks igav
Tartus toimub psühhodisko rahvusvaheline festival Analogue Livonia, mis toob kokku Eesti, Läti ja Venemaa vinüülientusiastid. 23. märtsil esineb festivalil ka Evija Vēbere, kelle album "Sirdsbūt" valiti Läti 2019. aasta parimaks indie- ja alternatiivalbumiks. Intervjuus kinnitab Vēbere, et talle meeldib väga päris instrumentidel mängida.
Kust sa pärit oled? Sinu live-esinemisi vaadates jääb mulje, et sa pole päris siit maailmast...
Ma olen pärit sellisest muinasjutulikust linnast nagu Kuldiga - pisike ja väga kaunis linn, kus on Euroopa kõige laiem juga Ventas Rumba ja imekaunis, vana ja punastest tellistest sild üle jõe. Linn on täis rohelust, paljud majad on pisikesed, peaaegu päkapikumajad, ainulaadsed ja ilusad. Sellises linna ma olen sündinud. Kohe linna ääres algab maa, aasad ja metsad. Just sellises linnas, kus loodus on nii lähedal, on imeline elada.
Räägi natuke oma muusikalisest taustast.
Ma õppisin Venstpilsi muusikakoolis, see on natuke suurem linn kui Kuldiga, aga mitte väga kaugel. Sealt läksin Hollandisse jazz'i õppima ja mu peaerialaks oli laulmine. Sellest ajast alates hakkasin ise laule kirjutama. Mu peamiseks mõjutajaks oli üks pisikene põrandaalune muusikapubi Hollandis. See avati reede südaöösiti ja seal mängis ainult algupärane muusika. Kõik moodustasid bände ja lõid oma muusikat, see oli tõepoolest inspireeriv. Nii et ka mina lõin oma bändi, kuhu kuulusid poolakast klaverimängija Marta Warelis ja Türgi kontrabassimängija Esat Ekincioglu ja trummar.
Me mängisime mu kõige esimesi heliteoseid ja ma õppisin oma bändikaaslastelt väga palju - andsime ka kontserte ja salvestasime plaadi "Dream Whispers". Seejärel lõime koos trummar Lav Kovaciga duo "Howling Owl" ja salvestasime EP "Dance for Common Sense". Just siis hakkasin esimest korda süntesaatorit mängima ja olin nagu pisike kääbus või haldjas, trikitasin helidega ja muusikaga. See kõik oli suurepärane ja andis väga palju energiat.
Poolteist aastat ma arvasin, et see ongi päris minu bänd, mida ma tõsiselt teen. Aga bänd lagunes, kui ma Lätti tagasi tulin, sest muusikategemine vajab teineteisega veedetud aega, lihtsalt koos mängimist ja energia vahetamist, seda, kuidas teise inimeseni jõuda. Kui teemaks on ainult see, kuidas lennupiletite eest maksta, siis see ei ole enam huvitav.
Sealt edasi hakkasin tasapisi järjest rohkem läti keeles kirjutama. Sain juurde rohkem süntesaatoreid, harjutasin orkestreerimist ja seda, kuidas saaksin ise kõik oma laulud kontserdil ette kanda. Mulle tõesti meeldib päris instrumentidel mängida. Ma ei ütle siin, et arvutis midagi halba oleks. Mulle meeldib oma trompetit mängida - ma ei ole trompetimängija, aga sellel saab teha väga omapäraseid helisid ja luua meeleolu. Just see, et ma tegelikult ei oska trompetit mängida, annab mulle teatud vabaduse.
Kas sul on oma uue albumiga mõni tuur plaanis?
No mitte päris tuur. Ma esinen Lätis päris palju, mul on umbes korra nädalas või kahe nädala tagant esinemised ja Läti jaoks - mis on ikkagi väikeriik - on see täitsa OK. Tulin just Varssavist kontserti andmast ja mul on tunne, et tahaksin hetkel natuke rohkem ringi käia. Aga nüüd mul on juba nii palju instrumente ja kola, et pean välja mõtlema, kuidas seda kõike mõistlikult endaga kaasas kanda. Praegu mul on lihtsalt hunnik kotte, kuhu ma panen riietesse mässitud tehnika ja see pole kuigi praktiline. Enne tuurile minekut pean sellised asjad selgeks saama.
Praegu on mõned mõtted ja mõned plaanid õhus, aga Lätist välja plaanin liikuda pärast suve lõppu.
Mis kohtades sa tahaksid esineda?
Mulle meeldib kõik! Mulle meeldivad suured klubid, kus on suurepärane võimendus, valgus ja mis kõik veel, aga mulle meeldivad ka superintiimsed kohad, kuhu saad minna justkui seiklusele. Või siis mõni festival, mis on eikuskil, metsade vahel korraldatud vabatahtlike ja noorte ilusate inimeste poolt - sellised asjad mulle meeldivad. Aga mulle meeldib esineda ka superkorraldatud kontsertidel, kus sa tead, et on suurem publik. Olen uutele kogemustele avatud ja kogu aeg samades kohtades esineda ja sama asja teha oleks ju lõpuks igav.
Sa rääkisid teiste muusikutega koostööst, oled sa kellegagi hetkel midagi koos tegemas?
Oo-jaa, ma osalen, mängin, ja laulan Rudolfs Macatsäi bändis "Vēstnieks" (Saadik), koos Rūdolfsi ja veel kolme imelise muusikuga. Hiljuti tegin ühele veebilehele helidisaini, mis oli superlahe kogemus. Ma olen teistele muusikat kirjutanud, samuti õpetan muusikat mõnedele väikestele ja mõnedele natuke suurematele inimestele.
Oled sa kellelegi tänulik?
Jaa, muidugi, paljudele inimestele väga erinevatel põhjustel. Muusikalises mõttes on palju inimesi, kellelt ma olen palju õppinud, näiteks mu pereliikmed ja inimesed, keda ma olen esinemas näinud ja kes on mind inspireerinud. Või lihtsalt inimesed, keda ma olen näinud teineteisele reageerimas ja… nii paljudele inimestele tahaks "Suur tänu!" öelda. Tervele universumile ja jumalale pean tänulik olema kõige eest, mis mul on.
Kui peaksid ennast paari sõnaga iseloomustama, siis mis sõnad need oleksid?
Inimlik, heasüdamlik, uudishimulik ja avatud uutele kogemustele. Ja muidugi muusika.
Kuula tema albumit "Sirdsbūt":
Toimetaja: Kaspar Viilup